Ettevõtja Indrek Neivelt leiab Eesti Energia juhi Andrus Durejko intervjuud kommenteerides, et Eesti elektri muudaks odavamaks kindla suurusega heitmemaks.
Avaldame postituse täismahus:
Ma lugesin intervjuud Andrus Durejkoga kaks korda ja mõtlesin, et kes vastutab selle kokkukeedetud supi eest? Tegin lühikokkuvõtte:
Rohepöörde tõttu nõutakse rohkem taastuvelektrit, mida spetsialistid nimetavad juhuelektriks. Eesti tarbijad maksavad tuule- ja päikeseenergia eest lähiriikidega võrreldes suuremaid toetusi ja ikkagi ei tule tuulepargid omadega välja. Uusi tootmisvõimusi ei ehitata, kuna see ei tasu ära ja Eesti Energia juht loodab neid [tuuleparke] osta pankrotipesadest.
Põlevkivist toodetud elekter on "kallis" kuna selle juurde tuleb osta CO2 kvooti. Mis tähendab praktiliselt omahinna korrutamist kolmega. Kvoodi hind selgub omakorda "turul" ja niisuguse hinnakujunduse puhul on raske teha investeeringuid.
Selleks, et elekter ikkagi igal ajal oleks olemas, on Ida-Virumaal palgal 700 inimest. Nemad ootavad hetke kui põlevkivikatlad turule pääsevad. Juhitava võimsuse valmisolek peab alati olema olemas. Mille eest maksab Elering ja arve esitatakse tarbijatele. Kui räägitakse elektri hinnast, siis osutatud kulu unustatakse ära ja selle asemel väidetakse, et taastuv-, vabandust juhuelekter, on odav.
Eesti impordib peaaegu poole vajaminevast elektrienergiast. Seda ostetakse teistelt siis kui elekter on kallis ning müüakse neile odaval ajal. Lätlastel on hüdroenergia ja nemad ostavad elektrit odavalt ning müüvad kallilt.
Selleks, et Eestis oleks juhitavaid võimsusi, hakatakse ehitama saja miljoni euro eest uut gaasijaama. Mis katab samas ära veidi rohkem kui 5% riigi tipukoormusest.
Veel aasta tagasi arvas valitsus, et lahenduseks on rohkem tuuleparke ja neile rohkem peale maksmine. Mis tähendanuks, et naabritele oleks pidanud veelgi rohkem odava hinnaga elektrit müüma. Õnneks jäeti selline mõte katki.
See kõik toimub üldise infomüra taustal, et taastuvelekter on odav… Seda narratiivi korrutatakse kõikjal.
Sinna juurde unustatakse öelda, et on odav kui sellist elektrit on võtta. Aga enamus aega seda ei ole. Tegemist on ikkagi juhuelektriga.
Elering räägib viimases varustuskindluse aruandes peamiselt vajadusest uute juhitavate võimsuste järele.
Lugesin seda intervjuud ja mõtlesin, et Eesti Energias on ikka kõvad juhid, et nad sellises hullumajas vastu peavad. Müts maha, et meil veel elekter olemas on.
Minu arvates saab seda pundart harutama hakata siis kui CO2 kvoodi eest kehtestatakse kindel maks. Nii nagu näiteks hiinlastel. Õpime targematelt.
Kindlasti on sellega samuti nõus Saksamaa ja teiste riikide töösturid. Siis läheks elekter odavamaks ja tekiks investeerimiskindlus. Tarbijatel oleks kindlus, et Eestis on tulevikuski elekter olemas.
Toimetas Karol Kallas