Ettevõtja Indrek Neivelti sõnul võtab õhku ahmima olukord, kus põhjusel, et juhuelektri tootjad kasumit teeniksid, on vaja muuta majandusarvestuse aluseid.
Neivelti postitus on kommentaar Eesti Rahvusringhäälingu portaalis avaldatud uudisele "Elering: taastuvenergia ei peaks kandma suuremat osa enda reservikuludest". Postitus allolevas:
Elektrivõrguõrgu tasakaalustamine hakkab Eesti maksumaksjatele maksma aastas 80-200 miljonit eurot. Võrdluseks tuleb mainida, et elektrile kulutatakse Eestis sõltuvalt aastast umbes miljard eurot. Lisaks on Eesti elektri hind keskmiselt kaks korda kallim kui Soomes. Millega võrreldes on 200 miljonit eurot väga suur raha. See on 0.5% sisemajanduse kogutoodangust. Lisaks maksavad eestlased aastas veidi alla saja miljoni taastuvelektritasu.
Need arvud on esitatud põhjusel, et paremini aru saada suurusjärkudest.
Tänaseks on selgunud, et pärast desünkroniseerimist on tasakaalustamise kulud prognoositust oluliselt suuremad ja nagu me teame on need suured seoses taastuvenergiaga ehk juhuelektriga.
Tsitaat artiklist:
"Eleringi toorandmetel ja Thema arvutustel 2024. aastal keskmine prognoosiviga tarbimisel oli Eestis 5,6 protsenti.
Tootmise puhul oli 2024. aastal tuuleparkide prognoosiviga 23 protsenti ja päikesetuuleparkidel 40 protsenti. Muude tootmisvahendite – soojuselektrijaamade või salvestusseadmete puhul kasutas Thema suurust üks protsent.
Sisuliselt tähendab see, et ilmastiku tõttu börsile tehtud pakkumised tuule- ja päikeseparkide puhul vajavad pidevalt tasakaalustamist. Küsimus on, kes ja kuidas tasakaalustamise eest maksab?"
ERR-i uudise kohaselt andis 2024. aastal Päike 17 protsenti- ja tuul 20 protsenti Eests toodetud elektrist. Norra energianõustamisettevõtte Thema hinnangul kujuneks päikeseelektri ebabilansi tariifiks (tasakaalustamise kuluks) 13,69 eurot ja tuulel 7,86 eurot megavatt-tunni kohta.
Juhitavate elektrijaamade ebabilansitasu oleks 34 senti megavatt-tunni peale.
Eleringi ja konsultantide ettepaneku kohaselt tuleks arvutada keskmine [ebabilansitasu] ja jagada see kulu kõikide tootjate vahel ära. Sest siis kui juhuelektri tootjad peaksid kandma tegelikud kulud, ei ole tuule- ja päikesepargid enam kasumlikud!!!
Selline idee võtab küll jalust. Üldiselt on kogu omahinna arvutusloogika ikka vastupidi: kulutused konkreetse toote või teenuse kohta tuleb arvestada nii täpselt kui võimalik. Ja kui siis kasumit ei ole, tuleb otsustada, mida edasi saab teha. Ainult nii saab juhtimine õiget teavet. Praegu peidetakse Eestis juhuelektri tegelikud kulud ühiskonnale ära erinevate maksude ja tasude näol. Ikka selleks, et need tootjad saaksid kasumit ja poliitikud saaksid rääkida, et tuule- või päikeseenergia on odav. Kas pärast elektri hinnatõusu veel mõni muu tootmine jääb ellu, ei huvita mitte kedagi.
Ega ilmaasjata ütle USA rahandusminister Scott Bessent, et taastuvelekter on luksuselekter.
Lõpuks ei oska muud öelda kui tuleb korrata mõtet, et riik vajab peaenergeetikut ja peaökonomisti.
Toimetas Karol Kallas