Kümme aastat peale abieluvõrdsuse kehtestamist paljastab Inglismaa 14-aastase tütarlapse kiri ajakirjandusele, millised mõõtmed kuningriigi koolides on võtnud liba- ja segasoolisuse kõrvalekalded.
14-aastane tütarlaps, kes käib Ühendkuningriigi Inglismaa kuningriigi riiklikus keskkoolis, kinnitab et tema koolis üks viiest tüdrukust peab ennast kas liba- (trans) või vabasooliseks (non-binary). Tüdruku muret vahendab Daily Mail.
***
Meie koolis kantakse soovaba koolivormi ja paljud tüdrukud kannavad pükse. Nende käest, kes meie seas seda teevad, päritakse tihti, kas me oleme libasoolised ja eriti siis kui meil on minu moodi lühikesed juuksed.
Tõsiasi, et tüdrukule meeldib mängida videomänge elik talle ei meeldi naiselikud riided või ta ei kasuta kosmeetikat, on tema libasooliseks pidamiseks piisav. Kui mu ema kurtis, et mind kutsutakse "temadeks" ("soovaba" isikuline asesõna they), õpetaja küll vabandas, aga selgitas sinna juurde, et ta oli lihtsalt ettevaatlik puhuks kui ma peaksin olema libasooliseks saamise üleminekuperioodis. Ta rääkis, et õpetajad käivad kikivarvul, eesmärgiga mitte saada külge libasooliste pelguri silti.
Tundub, et libasoolisus on kõik, millest keegi iganes räägib. Meie raamatukogus on terve osakond, mis on pühendatud LGBTQQIA+ raamatutele ja kooli sissekäigu juures tervitab inimesi Uhkuse (Pride) stend, kus on vikerkaarelipp ja sõnad ning oskussõnad, nagu "vabasooline", "paljuseksuaalne", "poolpoiss", "pooltüdruk" ja "kõigeseksuaalne" ('non-binary', 'polysexual', 'demiboy', 'demigirl' ja 'pansexual'). Neid sõnu kasutatakse ka tundides. Ma käin 10. klassis ja ükskord küsis mu naissoost klassikaaslane, kas Kreeka jumalus Zeus oli mees või naine. Õpetaja vastas, et Zeus võis ennast pidada vabasooliseks.
Hiljuti teatas teine õpetaja, et leedi Macbeth "ei olnud mees, ega naine". Ma arvan, et suuremal osal vanematest pole aimugi, et nende lastele õpetatakse selliseid asju.
Ma olen õnnelik, et haridusminister Gillian Keegan on valmis andma koolidele korralduse avalikustada, kuidas koolid haldavad libasoolisuse teemasid. Mina oma koolis neist asjust siiski rääkida ei julge. Kui ma seda teeksin, kaotaksin ma oma sõbrad, kuna nad on täiesti sallimatud kõige suhtes, mille kohta nad arvavad, et see kujutab endast libasoolisuse vastustamist.
See on põhjus, miks ma siinse pöördumise juures ei avalikusta enda nime.
Kui ma alustasin neli aastat tagasi teise astme koolis käimist, ma isegi ei teadnud, mida sõna "libasooline" tähendab. Sellistest asjadest ei räägitud ei kodus ega algkoolis. Kuid esimeste koolipäevade jooksul teatas meie ühiskonnaõpetuse õpetaja, et meid vaadatakse libasooliste pelgurina, kui me kasutame mõnda "solvavat" sõna pikast nimekirjast, millest leidis "soovääniku" (gender-bender) ja "lihuniku" (butch; naissoost omasooihara paari osapool, kes etendab meessoost poole osa elik mehena käituv naine)…
Esimesel kooliaastal hakkasid mitmed 11-aastased tüdrukud minu klassist nõudma, et neid kutsutakse kas meessoost või sootu isikulise asesõnaga (he või them).
Ei läinud kaua kui paljud teised tegid sedasama. Tundus, et nad ühinesid liikumisega, kuna nad soovisid olla lahedad.
Kui sa ütled, et sa oled liba- või vabasooline, siis saab sulle osaks erikohtlemine ja kui sa "kapist välja tuled", siis oled sa äkitselt tähelepanu keskpunktis.
Niipea kui tüdruk ütleb, et ta on poiss, siis kool vahetab oma dokumentides kohe tema nime poisi nime vastu välja ja teistel õpilastel kästakse kasutada tema poisinime.
Minu aastakäigus õpib 200 õpilast ja vähemalt 20 neist väidab, et nad on libasoolised. Kuigi üks poiss väidab, et ta on tüdruk, on kogu teema siiski selles, et need on tüdrukud, kes ütlevad, et nad on poisid. Minu aastakäigu noored ei ütle, et nad on nais- või meessoost omasooiharad (lesbian ja gay), sest neid sõnu peetakse solvavateks.
On üks loomuliku seksuaalsusega poiss, kes käib kohtamas tüdrukuga, kes ütleb, et ta on libasooline. Poiss peab nüüd kõigile kinnitama, et talle meeldivad seksuaalselt mõlemast soost inimesed. Paljud minu koolikaaslased ütlevad tihti, et libasoolised tüdrukud on "paremad" tüdrukud kui "teised tüdrukud". Minu arust on see solvav. Paraku õpetajad ei võta selle vastu midagi ette isegi siis kui neile rääkida juttu, nagu see siin."
***
Inglismaal ja Walesis võeti "abieluvõrdsuse" seadus vastu kümme aastat tagasi, 2013. aastal.
Toimetas Karol Kallas