Visegrádi riikide peaministrid Poola pealinnas Varssavis, 21. juuli 2016. Foto: Alik Keplicz, AP/Scanpix

Intermariumi kui Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest koosneva alliansi loomise idee on taas päevakorral. Kui Suurbritanniast alguse saanud Euroopa Liidu lagunemine muutub pöördumatuks, siis ei saa nimetatud riigid agressiivse ning imperialistlikest ambitsioonidest pakatava idapoolse naabri tõttu lubada endale üksi ja omaette jäämist, kirjutab Sten-Hans Vihmar.

Intermariumi ideeks on Läänemere ja Musta mere vahele jäävate riikide liit, mille eesmärgiks on efektiivsemalt kaitsta alliansi liikmesriikide huve suhetes Lääne-Euroopa poole kaldu oleva Euroopa Liidu institutsioonidega ning tegutseda koordineeritult Venemaa imperialistlike ambitsioonide tasalülitamisel. Intermariumi alliansi loomine ei näe ette neisse kuuluvate riikide Euroopa Liidust väljaastumist, vaid Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kooskõlastatud tegevusmudeli sisseseadmist nii Euroopa Liidu kui Venemaaga suhtlemisel.

Intermariumi idee ajalugu ulatub 14. sajandisse ning sellel on olnud mitmeid erinevaid vorme. Viimati tõstis Intermariumi kui Kesk- ja Ida-Euroopa riikide alliansi loomise idee 1930ndatel lauale Poola poliitik Józef Piłsudski, ent Esimese maailmasõja järel kallilt kätte võidetud vabadus oli piirkonna riikide jaoks liiga magus, et mõelda koostöö tihendamisele naaberriikidega. Kindlasti oli märkimisväärselt kahjustada saanud ka riikidevaheline usaldus, mis takistas ühisosa otsimist ning julgeolekuolukorra kindlustamise nimel erimeelsuste unustamist.

Millist hinda pidid Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad oma jäärapäisuse eest maksma, teame hästi. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud mittekallaletungileping ehk Molotov-Ribbentropi pakt oli stardipauguks Teisele maailmasõjale, mille tulemusel kaotasid iseseisvuse Ida- ja Kesk-Euroopa riigid.

Kui iseseisvusest ilmajäämiseks kulus vaid mõni aasta, siis selle taastamine nõudis Intermariumi riikidelt tervelt pool sajandit. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ning iseseisvuse taastamise järel alustasid Ida- ja Kesk-Euroopa riigid võidujooksu Euroopa Liidu liikmesuse ja Euroopa ühisrahaga liitumise suunas. Soov Lääne-Euroopa heaoluühiskondadele järele jõuda oli suurepärane motivaator ning riigid tegid uskumatuid jõupingutusi, et etteseatud tingimustele vastata. Lõpuks jõudsime kohale ning võisime täiel rinnal hakata Euroopa ühisturu, tööjõu ja kapitali vaba liikumisega kaasnenud hüvesid nautima.

Siis jõudis aga kätte 21. sajand ning maailm sisenes globaalse turbulentsi ehk juhitamatuse ning korrastamatuse ajajärku. Inimkonna ajaloo uue ajajärgu juhatasid sisse 11. septembril 2001 USA-s toimunud terrorirünnak, sõjad Afganistanis (2001) ja Iraagis (2003), globaalne majanduskriis (2008), araabia kevad (2010), permanentse sõjaolukorra algus Süürias, Liibüas ja Jeemenis, Ukraina revolutsioon ning Venemaa agressioon Ukraina vastu.

Need sündmused on kaasa toonud miljonite inimeste liikumise turvalisema ja lihtsalt parema elukoha otsinguil ning toonud Euroopasse ja selle piiridele miljoneid inimesi, kelle usulised tõekspidamised ja tavad ohustavad tõsiselt Euroopa kui rahvusriikide ühenduse püsimajäämist. Aastakümneid mugavustsoonis viibinud Euroopa institutsioonid ja ametnikud on üles kerkinud probleemide lahendamisel üles näidanud täielikku võhiklikkust. Kui siia juurde lisada arusaamatute topeltstandardite rakendamine nii-öelda vanade ja uute Euroopa riikide eelarvepoliitika hindamisel, ebavõrdsed põllumajandustoetused, nn sallivuspoliitika pealesurumine, täielik peataolek Venemaa agressiooni peatamisel Ukrainas jne, siis on Ida- ja Kesk-Euroopa riikidel tekkinud õigustatud küsimus, kas sellisesse Euroopasse me tahtsimegi.

Britid on otsustanud Euroopa Liidust lahkuda ning aktiivselt oma populaarsust kasvatavad paremparteid Prantsusmaal ja Hollandis lubavad oma valijaile valimisvõidu järel sarnaste referendumite korraldamist. Niisuguses olukorras oleks Ida- ja Kesk-Euroopa riikidel väga lühinägelik jääda käed rüpes lihtsalt Euroopa Liidu saatust ootama, sest Teise maailmasõja eel üle nende peade sõlmitud kokkulepete valusad õppetunnid on veel väga valusalt meeles.

Niisiis ongi Intermariumi kui Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest koosneva alliansi loomise idee taas päevakorral. Käiakse koos, kaardistatakse ühisosasid ja erimeelsusi ning püütakse heas usus luua elujõuline organisatsioon, mis oleks tasakaalustavaks jõuks Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Intermarium oleks oma liikmesriikide julgeolekupoliitilisi ja majanduslikke huve kaitsev organisatsioon, mis teeks kõik endast oleneva, et muuta Euroopa Liit tugevamaks. Ent kui Suurbritanniast alguse saanud Euroopa Liidu lagunemine muutub pöördumatuks, siis ei saa Ida- ja Kesk-Euroopa riigid tänu agressiivsele ning imperialistlikest ambitsioonidest pakatavale naabrile lubada endale üksi ja omaette jäämist.

Visegrádi gruppi kuuluvad Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari on koostööga algust teinud ning ühine eesmärk oma huvide kaitsmisel on olnud heaks motivaatoriks pikkade sammudega edasi liikumisel. Kui nimetatud riikidele lisada Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina, siis olemegi saanud Läänemere ja Musta mere vahel paiknevate riikide ühenduse ehk Intermariumi.

Intermariumisse kuuluvate riikide vahel on palju erimeelsusi. Rohkem oleme kuulnud teatavatest pingetest Leedu-Poola ning Poola-Ukraina vahel. Paraku on elu meie ette seadnud hoopis suuremad väljakutsed kui rahvuslikul pinnal kunagi ammu toimunud erimeelsuste klaarimine. Küllap jõuame kunagi ka nendega tegeleda, aga praegu tuleb tegeleda hoopis olulisemate asjadega. Peame sellele suurele ja uhkele laevale ehitama päästepaadi, mis meid kõige halvema stsenaariumi korral tugevalt koos ja elus hoiaks.

Mõne aasta eest Ameerika Luure Keskagentuuri (LKA) poolt avaldatud ettekande "Globaalsed tendentsid 2025: Muutunud maailm" kohaselt on ainus riikidest koosnev rahvusvaheline ühendus aastaks 2025 lõpetanud tegevuse, suureneb mitteriiklike subjektide osatähtsus nagu rahvusvahelised korporatsioonid, klannid, religioossed ja kriminaalsed organisatsioonid ning tugevneb niisuguste geopoliitiliste tegelaste roll nagu Hiina, India ja Venemaa. Taoliste väljavaadete juures on passiivne oma saatuse ootamine viimane, millega tegelema peaksime.

Lõpetuseks võiksime väikese mõtteharjutusena tagasi minna läinud sajandi 1930ndatesse ja kujutame ette, et artikli alguses mainitud Poola poliitiku Józef Piłsudski Intermariumi idee oleks naaberriikide poolt omaks võetud ning allianss oleks loodud. Kas riikide ühendusel oleks õnnestunud Teist maailmasõda vaid edasi lükata või jäänuks see üldse olemata? Usun viimast.