Tasapisi kristalliseerub paljude jaoks see, et vabadus ei ole hea ilma boonus rahulikel aegadel, vaid printsiip, mida peab just kriisiolukordades kaitsma. Vabadus on võõrandamatu printsiip, mitte miski, mida vastavalt olukorrale jagada ja võtta saab, tõdeb portaalile Welt antud intervjuus Bonni ülikooli Euroopa poliitika professor Ulrike Guérot.
Welt: Liidukantsler Olaf Scholz konstanteeris, et ühiskond ei ole lõhenenud. Mis sellise, tuliseid diskussioone toonud arvamuse taga peitub?
Ulrike Guérot: Te ei saa enam ilma ettevaatusabinõudeta või vaktsineerimiseta minna kohtusaali, teatud poodidesse, spordisaalidesse või kinno. See on õiguslikult korraldatud lõhe ja mittevaktsineeritute välistamine. Et eriti liidukantsler ütleb, et riik ei ole lõhenenud, näib mulle reaalsuse eitamisena, mida ma pean ülimalt problemaatiliseks.
Welt: Kas väide lõhest hoopis ei eira tegelikkust, kui joon tõmmatakse vaktsineeritute ja vaktsineerimata inimeste vahele? See staatus ei ütle ju mitte midagi pandeemiapoliitika, selle tagasilükkamise või sellega nõustumise kohta.
Guérot: Küsimus ei ole ainult vaktsineerituse staatuses, vaid ka selles, milliseid vaktsiine kasutada ja kui palju. Saksamaal ja Austrias, kus diskuteeritakse vaktsineerimiskohustuse üle, lubavad teatud indikaatorid järeldada, et me räägime kahest kolmandikust kuni ühe kolmandikuni, kelle seas on ka väike radikaliseerunud rühm. Palju osutab sellele, et see kaks kolmandikku jaguneb osaks, mis pooldab meetmeid ja agnostiliseks keskmikuks, kes on ükskõikne või kurnatud. Paljud loodavad meetmetega oma vabadused tagasi saada, nagu seda pehmendavalt üteldakse.
Welt: Sellegipoolest tunneb osa enamusest sellest vähemusest ohustatuna. Kuidas see kokku sobib?
Guérot: Scholz räägib mõistlikust enamusest. Sellega reserveerib ta mõistuse mõiste grupile, mis pandeemiapoliitikat pooldab. See on mitmel põhjusel vale. Alati on problemaatiline, kui välistada teiste mõistlikkus. Pealegi ei ole kriitikud vähemus, selleks on see grupp liiga suur. Ja isegi kui see nii oleks, siis peaks neid toetama vähemuste kaitse, mis sellel maal kehtib. Kui mõnelt teiselt grupilt võtta ära igasugused õigused või neid moraalselt nõnda halvustada, nagu praegu mittevaktsineeritutega toimub, siis kisaksid ja karjuksid kõik vasakpoolsed.
Welt: Te olete ka ise oma kriitiliste arvamuste tõttu vaktsineerimiskohustuse ja meetmete suhtes äärmuslike solvamiste märklaud. Milline on Teie enda positsioon?
Guérot: Vaktsineerimiskohustuse kriitika ulatub kaugelt üle kodanike ja parteide. On väga palju üleskutseid arstidelt ja juristidelt, ja mitte ainult kahtlases Telegrami kanalis, vaid kogu poliitilise spektri veebilehtedel, konservatiivsetest kuni vasakpoolseteni. Seda näitavad ka niinimetatud esmaspäeva jalutuskäigud (protestid tänavatel – toim.) erinevate osalejatega. Ka roheliste ja sotsiaaldemokraatide seas on parteiliinist kõrvale kalduvaid arvamusi.
Nimetada neid paljusid gruppe radikaalseks äärmuseks või mittetõsiseltvõetavaks vähemuseks on rumalus. Parempoolsete poolt on kahetsusväärne vaktsiinikohustuse kriitikute instrumentaliseerimine, kuid luua siin otsene seos on absurdne. Küsimus on selles, et parempoolsele äärmusele ei saa argumente ja kriitikat ära anda, vaid see tuleb temalt ära võtta. Selles debatis tuleb taas eraldada rääkija ja argument, nagu see demokraatias tavapärane on.
Welt: Poliitilised vasakgrupid nagu Antifa ja osa vasakrohelistest nõuavad riigi karmi kätt demonstrantide suhtes, kes protesteerivad riiklike meetmete vastu. Kas see vasakpoolne konformsus üllatab Teid?
Guérnot: Vasakpoolsed ja nende toetajad läksid kiiresti meetmetruule rajale. See nende jaoks pigem ebatavaline riigikuulekus ajas oma juured tänu solidaarsuse argumendile pandeemia alguses. Solidaarsus on vasakpoolne ideaal, see on teisel pool konservatiivset ja liberaalset indiviidi vastutust ja iseseisvust. Taheti olla solidaarne haiglate hooldajatega, nakatunutega, Itaaliaga või ohustatud grupiga. Ka lockdown oli selle solidaarsuse väljendus, mis funktsioneeris söödana miljöös, mis mõtestas end strukturaalselt pigem antiautoritaarse ja vabadust armastavana. Progressiivses miljöös tekkis õigustatud rõõm, et lõpuks kordki peeti elu rahast tähtsamaks.
Welt: Ilmselt ei ole riigikuulekus tagajärjena üldsegi mitte vasakpoolsele poliitilisele agendale nii ebatüüpiline?
Guérnot: Põhimõtteliselt muudeti primaarne sotsiaalne solidaarsus tervisealaseks solidaarsuseks. Pandeemiaga sai progressiivne poliitika, mis on ligi kakskümmend aastat kogu Euroopas võidelnud neoliberaalse agendaga, jälle tuule tiibadesse. Lootus, et Euroopa pöörduks pärast pangakriisi taas vasakule, ei täitunud. Siis tuli pandeemia. Lufthansa jäi maa peale, ristluslaevad seisid vaikselt, Veneetsia lahes ujusid delfiinid. Igatsus solidaarsest Euroopast näis täituvat. Pandeemias sai see kõik võimalikuks.
Scholz päästis rahandusministrina tööstust miljardiliste toetustega, Euroopa Liit tegi lahti langevarju 750 miljardi euroga. Kolumnistid juubeldasid: riik on jälle siin ja suudab kõike. Nüüd on meil aga viieprotsendine inflatsioon, mille all kannatavad peamiselt sotsiaalselt nõrgad.
Welt: Praegune koalitsioon jätkas peaaegu senise suure koalitsiooni kurssi, vasakust kuni konservatiivideni oli kuulda vähe kriitikat karmi kursi osas. Vastuhääled tulevad peamiselt vabadelt demokraatidelt ja parteist Alternatiiv Saksamaale.
Guérot: Ma ei pea õigeks pandeemiapoliitika klassifitseerimist parem-vasak skeemina. Mis oleks seega koroonameetmetes vasak- või parempoolne? Tegelik eraldusjoon läheb pandeemiavõitluses pigem kodanikkonna või ka regionaalse, lokaalse isikliku vastutuse ja rangete, standardsete ja kogu riiki hõlmavate reeglite vahel.
Ilmekas on vaadata võitja-kaotaja tasakaalu meetmete juures. Seal saab kainelt analüüsida, et sotsiaalne äratõugatus on suurenenud ja et viiendik rahvast, tegelik klassikaline vasakpoolse poliitika sihtgrupp, on kõige enam kannatanud. Pärast kõike, mida me teame, on eelkõige lapsed ja noored kõige enam koroonameetmetest puudutatud, kuigi nad on kõige vähem koroonast ohustatud. Ma ei nimetaks seda sotsiaaldemokraatlikuks, vaid pigem neopuritaanluseks, kui särav tervishoiuminister Karl Lauterbach vaktsineerib kaamerate ees lapsi.
Welt: Kus te näete lõhenemist vasakpoolse spektri sees?
Guérot: Ma imestan, kuhu jäävad pigem vasakpoolsed foucaultistid selles debatis. Ja et progressiivse poole pealt ei ole siiani poliitika ühemõtteliselt biopoliitilist pööret koos selle digitaalse kontrolliga laiemalt teemaks võetud. Inimese keha on nüüd justkui solidaarsusesse tõmmatud, kui kohustusest ühishüve ees tuleb end lasta vaktsineerida – pealegi veel vastuolulisel empiirilisel alusel, mis ühiskonna kasusid puudutab. Oma keha oli kord poliitilise piiriks, kui mõtleme tagasi progressiivsele, emantsipeerunud Minu kõht kuulub mulle nõudmisele.
Welt: Kui poliitikud ei oleks CDU-kantsleri Angela Merkeli all midagi teinud, oleksid nad olnud märklauaks etteheitele, et kodanikke veeti alt. Kas nende tegutsemisel oli alternatiive?
Guérot: Küsimus ei olnud selles, et mitte midagi teha, ükski poliitika ei ole alternatiivideta. Minu jaoks oli põhiline viga see, et poliitika tahtis hakata võitlema viirusega, seega loodusjõuga, tekitada kvaasisõda viiruse vastu ja sama hingetõmbega segada sellesse veel hirmu. Võib-olla oleks olnud parem ütelda rahvale: saab olema raske. Käituge targalt. Olge tähelepanelikud. Võtke isiklik vastutus. Ajal, mil poliitika kirjutas lippudele võidelda paha viirusega skemaatilise riskivältimisega, selle asemel et teha seda ettenägeliku riskihaldamisega, pidi riik paratamatult vägivaldseks muutuma.
Tekkis autoritaarne kiusatus, mis täna ühiskonda lõhestab, sest see eirab pluralismi. Rakurss teadusele, ainsuses, pidi juhtima vajalikul viisil absolutiseeritud, mitte diferentseeritud, lahenduste juurde. Teadus on diskursus, mitte ühemõtteline toimimisviis. Kui vaktsineerimist propageeriti ainsa lahendusena, manööverdati end tupikusse, kui sai selgeks, et vaktsineerimine, nii hea, kui ta ka olla saab, ei saanud oodatud mängumuutjaks.
Welt: Siiski algatas viirus kriisi ja meetmed ei olnud eesmärk enesest.
Guérot: Selle taga polnud plaani. Aga see, mida me juba kaks aastat näeme, on The law of unintended consequences, ettekavatsemata tagajärgede seadus. Meetmed on muutunud enesestmõistetavaks. Ei ole enam isegi selge, mis on õieti eesmärk. Vaktsineerimiskohustus? Haiglates triaaži vältimine? Viiruse kulgemise jälgimine?
Alguses oli küsimus haavatavate gruppide kaitsmises, nüüd aga räägitakse üldisest vaktsineerimiskohustusest, kuigi see alguses välistati. See on tähelepanuväärne eesmärkidest kõrvalekaldumine ja see toimub kõik imperatiivi – absoluutselt hädavajalik – all. Selle eest ei ole vastutav viirus, vaid valitsus. On lubamatu ütelda, et pandeemia kahjustab lapsi. Kahjud tulevad meetmete tõttu, mille valitsuskabinet vastu võttis. Hiljem järgnes parlamentaarne hädaseisukorra seadusandlus. Kas see oli alati vajalik ja kohane, seda nüüd arutatakse.
Welt: Kust tuleb rahva valmidus ise end reguleerida, nagu te tähele panete?
Guérot: Seda võib juba pikalt täheldada, turvalisuse vajadus on rahva seas kasvanud, mille peale poliitika preventiivselt reageerib. Nagu näiteks kaitse terrorirünnakute eest. Samal ajal valitseb latentne hirm suurte probleemide ees: kliimamuutus, globaliseerumine, migratsioon. Koroona sidus selle kuidagi konkreetsesse objekti. Sellega tuli riigile justkui jõud.
Lõpuks sai riik konkreetselt tegutseda ja kaitsta: jagada desinfitseerimisvahendeid ja maske, arendada vaktsineerimisstrateegiat, lukustada ühiskond. Kriis muutus tajutavaks. Ja tekkis uus ühiskondlik tähenduslikkus, mis ületas töö, tarbimise ja lõbu. Ühiskond sulatati läbi kohustuse üheks kogukonnaks. Seetõttu ei märganud paljud meie senise ühiskondliku ja õigusliku korra deformeerumist.
Welt: Vaktsineerimiskohustus on diskursust siis kiirendanud. Miks te sellele nii ägedalt vastu olete?
Guérot: Küsimus on oma kehas kui solidaarsuse piiris. Seda peetakse sageli egoismiks või lubamatuks vabaduse armastuseks. Kuid seda saab pidada ka võõrandamatuks inimväärikuse väljenduseks, et keha on tabu ja seda ei tohi instrumentaliseerida ühiskondliku eesmärgi jaoks. Seda enam, et nüüd on kinnitust leidnud, et vaktsineerimiskohustuse läbi ei saavutata ei steriilset immuunsust ega karjaimmuunsust, nii et eesmärki ei saavutatagi.
Põhiseaduse artiklit 2, õigust kehalisele puutumatusele, tuleb mõista, vähemalt ajaloolises geneesis, tõrjeõigusena ründava riigi suhtes. Nüüd konstrueeritakse sellest õigus tervisele või mittenakatumisele. Me võime seda mõista ka vastupidiselt egoismina: kuna ma vaatamata enda vaktsineerimisele ei tunne end veel turvaliselt, siis pead sina ka laskma end vaktsineerida.
Welt: Kui juristid ja arstid õigustavad vaktsineerimiskohustust, siis argumenteerivad nad meie õigusnormidega – või mitte?
Guérot: Selles pandeemias seisab esmakordselt üle kõige elu päästmise printsiip ja seda pea iga ühiskondliku hinna eest. Siin on proovikivi kehalise puutumatuse õigusele. Sellist asja ei ole veel mitte kunagi olnud. Mitte kedagi ei tohi sundida elundi annetamiseks või vere võtmiseks, ka mitte siis, kui sellega päästetakse kellegi teise elu. Mitte kedagi ei tohi sundida solidaarsusele. Õigusriigis piirdub kohustus seaduse täitmisega.
Welt: Kuidas te seletate, et laiaulatuslik valitsusele kohanduv õigusmõistmine on kutsunud esile nii vähe vastuseisu?
Guérot: Õigusriigi ja kohtuvõimu osas oleme me juba sügavale kukkunud, juba enne seda, kui kantsler ütles, et enam ei ole punaseid jooni, lause, mis mulle isiklikult on ülimalt murettekitav. See punane joon on inimväärikus, ka piinamine on keelatud ja piinamist ei saa mitte millegagi õigustada, ka mitte hädaga. Näiteks artikkel 104 reguleerib, et vabaduse võtmine peab toimuma alati ja ainult individuaalselt ja põhjendatult, mitte cum grano salis[1]. Ja näiteks kellegi teovõimetuks tunnistamisel on ees suured barjäärid.
Ma leian, et see on problemaatiline, et põhiseaduskohus legitimeeris esimeses ja teises viiruslaines ka väljas liikumise piirangu ja tema otsus oli teine kui Baieri halduskohtul. Sest de facto on kogu ühiskond töövõimetuks muutunud. Demokraatlik ühiskond põhineb normide aktsepteerimisel, küpsusel ja isiklikul vastutusel, mitte keeldudel. Kohtud ei julgenud viimasel kahel aastal meetmete sisu kohta otsuseid teha ja põgenesid vaagima tagajärgi.
Welt: Milliseid pikaajalisi tagajärgi te ühiskonnale kardate?
Guérot: Siin asetatakse pigem moraal õiguse vastu. Häda ja sellele järgnev moraalne surve elu päästmiseks on pidev viide sellele, et piirangutes on kõik lubatud. Me peame nüüd vaevaliselt tooma need asjad tagasi, mis olid kord enesestmõistetavad, nagu näiteks et vaktsineerimine on isiklik asi ja vabatahtlik – ka leetrite vastase vaktsiini osas ei ole põhiseaduskohus veel otsust teinud.
Samuti see, et üldine vabaduse võtmine ei ole lubatud ja sageli praktiseeritav järeltsensuur – kaastööde kustutamine avalik-õiguslikest kanalitest – ei ole sellel maal tegelikult tavaline. Samuti see, et kunst on tõeliselt vaba ja võib ka kriisiolukorras valitsust kritiseerida, nagu näiteks aktsioon #allesdichtmachen[2]. Kuid tegelik katastroof näib minu jaoks selles, et olukorda, mis meil enne oli, ei võeta enam normaalsena. Paljud on leppinud asjadega, mis on tegelikult ebamõistlikud. Nad aktsepteerivad, et jõuluturule saab minna vaid värvilise käepaelaga ja põhiõigusi tuleb kvalifitseerida läbi tervise.
Welt: See kõlab pessimistlikult.
Guérot: Diskussioon saab järgmistel nädalatel hoogu juurde, seda me praegu näeme. Tasapisi kristalliseerub paljude jaoks see, et vabadus ei ole hea ilma boonus rahulikel aegadel, vaid printsiip, mida peab just kriisiolukordades kaitsma. Vabadus on võõrandamatu printsiip, mitte miski, mida vastavalt olukorrale jagada ja võtta saab. Ma näen suurt igatsust leppimisele, avatud ja tõelisele diskussioonile, lõhest ja vaktsineerimata inimeste põlglikust stigmatiseerimisest ülesaamisele. Hetkel on paljudel, kes veel üldse julgevad selles vahepeal lootusetult polariseerunud diskussioonis midagi kriitilist ütelda, tunne, et nad astuvad miiniväljale.
Welt: Te ütlete, et meetmetel ei ole tuntavat eesmärki. Kas see ei tähenda, et poliitika on juba ammu oma loomejõu kaotanud ja tegeleb eelkõige nakatunute arvudega?
Guérot: Ma eeldan, et meie valitsusliikmed otsivad oma parima teadmise ja tõekspidamiste kohaselt lahendusi ja märkavad, et surve, nagu näiteks vaktsineerimiskohustus, toob aina suurema vastureaktsiooni. Selle asemel, et ikka ja jälle samade argumentidega edasi pressida, teeks ma ettepaneku: tõmmata korras hinge ja mõtelda, kuhu meie ühiskond on vahepeal maandunud. Mitte üheski poliitikavaldkonnas ei panustata ainult ühele kaardile või ühele lahendusele. On vaja reaalsete ohtude diferentseeritud hindamisi, vähendada liigset hirmu, proportsionaalsuse põhimõtet ja valmisolekut arutleda asjade üle.
Mürk on aga see, kui moraliseeritakse mittevaktsineerituid, neid kiusatakse või heidetakse haigekassa solidaarsest kogukonnast välja, mis on värskeim tendents. Sellised diskussioonid viivad pigem riigi lõppemisele kui lepitusele.
Tõlkis René Allik
[1] umbmääraselt, mitte sõna-sõnalt Toim.
[2] Saksa näitlejate, muusikute ja teiste kultuuriinimeste vastupanuaktsioon piirangutele Toim.