Europarlamendi saadik ja euroskeptik Igor Gräzin on mees, kes leiab, et Eesti huvides oleks parem meie Vabariigi presidendi institutsioon sootuks kaotada. Maa pealt tuleks pühkida kogu Euroopa Komisjon. Ja eestlase umbuskliku natuuri tõttu on euroskpetitsism meie rahvuslikult loomulik hoiak. Objektiiv küsis nendele ideedele selgitusi Gräzinilt endalt.
Intervjuu juhindub Igor Gräzini kahest arvamusloost 5. ja 10. veebruari Õhtulehes.
Kirjutate 5. veebruari Õhtulehes, et presidendi institutsioon tuleks kaotada. Kuna idee, milleks see ellu kutsuti ja funktsioonid, mida ta täitis, on tänaseks ennast ammendanud. Pealegi on tegu väga kuluka ülalpidamisega. Selgitage palun seda ettepanekut lähemalt.
Presidendi ametil pole vähimatki mõtet – vaadake tema ametite loetelu Põhiseaduses! Ainus tegelik mõte on seadus-järelvalve, mida, muide, samuti teostab õiguskantsler. Arvan, et kantsleri järelvalve funktsiooni võiks võtta Riigikogu ülemkogu, kes poleks valitav ja kes käiks koos kord paari kuu tagant. Ühtlasi juhin tähelepanu, et eranditult kõik presidendid omavad kalduvust seadusrikkumise poole – Paslepa ehitus, Ärma talu. Päts ja Rüütel, Kaljulaidi rahakantimine teatrile NO… Ühesõnaga, hoiaks ahvatlustest eemale.
Isiklikult leian, et üks rahvas ei saa kogu ühisolmet taandada ainult juriidikale, reeglitele, normidele. Meil peavad olema autoriteedid, usaldusisikud, keda jääme mäletama kui "rahva isasid". Lennart Meri te oma artiklis "Miks Eesti ei vaja presidenti" mainite. Kes täna selle rolli välja kannaks ja kuivõrd praegune aeg üldse lubab "isadel-emadel" esile kerkida?
"Isakeste" aeg on möödas. Rahvas valitseb ennast ise. Läbi MTÜ-de, kogukondade, klubide… Ma arvan, et Donald Trump on viimaseid suuri poliitikuid. Kõrvutades teda Merkeli ja Mayga, Macroni ja Junckeriga – tase on hoopis teine. Viimane eetiline suurus poliitikas oli Vaclav Havel, enne teda – Boris Jeltsin. Tänane igav ühiskond toodab igavaid keskpäraseid inimesi. Mõiste "broiler" seda tähendabki, et noor inimene alustab 16-17 aastaselt parteikontoris, püüab ülemustele meele järgi olla ja siis mingil ajal võib juhtuda, et temast saab juht. Erandi moodustavad inimesed tormilisema lapsepõlvega – Mogherini ja Merkel olid kommunistlikud noored, Orbán oli dissident… aga need on pigem erandid.
Oma teises Õhtulehe artiklis "Kes ma olen?" kirjutate euroskeptiliste jõudude formeerumisest riigiti: Visegrádi grupp, Uus-Põhjamaad, Vahemere maad. Kuhu Eesti kuulub? Samas artiklis panete meid ühte norrakate, taanlaste, rootslastega. Kuid arvestades meie lähiajalugu, majandus- ja muid näitjaid ning Danske suurskandaali, siis kas me ikkagi natukene hapu ubin küpsete klaaride seas ei maitse…?
Põhjamaade hulka ei pane meid mina, vaid endine Soome peaminister Jyrki Katainen. See on Brexiti esimene reaalne tulemus: kõik Euroopoa riigid on hakanud vaatama ennast teistmoodi, kuuluvana teiste riikide ühendustesse. Meelega seda teha pole tarvis, aga mingid ühendused juba tekivad – Vahemere-riikide ühendus, Visegrádi grupp. nüüd siis Põhjamaad… Muide, selliste väikeühenduste vajadusest rääkisime me euroskeptikutena juba 15 aastat tagasi.
Valge Maja endine peastrateeg Steve Bannon haus plaani veel tänavuste Europarlamendi valimiste eel need euroskeptilised jõud ühendada terviklikuks löögirusikaks. Idee sai kriitikat muu seas euroskeptikutelt endilt, kuna kõik "populistid" ei ole kaugeltki sama nägu. Lühidalt öelduna – ainult vastandumisest praegusele Euroopale jääb väheks, et ehitada uus. Kuidas teile Bannoni idee passib ja kas selle kriitika on põhjendatud?
Euroskeptikud ei taha olla "rusikaks", me ei taha Euroopat ära lõhkuda. Tegelikult me tahame, et Euroopa laiali visiseks. Meil ei ole programmi, aga me vaatame, kuskohas on asjad viltu ja püüame neid parandada. Tõsi, närvidele käib see, et eurohullud meid aiva sõimavad, aga – laseme neil olla. Nende kõige hullem loosung on "Rohkem Euroopat!", aga ega sellest midagi uut ei tule. Euroskepsis on talupoja-tarkus! Umbusk. Eestlane on umbusuga vaadanud auruvedurit, rauast atra ja viinavabrikut. Seega siis: euroskepsis on eestlase normaalne mõttelaad.
Ütlete, et Euroopa Komisjoni likvideerimine oleks ainuõige samm. Pakute lahendusena välja selle asemele luua spetsialistidest koosnev valitsustevaheline tööorgan. Kui palju Europarlamendis teie sarnaselt mõtlevate kolleegidega seda teemat arutanud olete ja mida nad sellest arvavad?
Just väikeriikide saadikutega on see mini-Komisjoni idee üles tulnud. Ma ei hakka rääkima, kui tobe see komisjon on, aga väiksematel probleem-komisjonidel võib olla mõtet. Näiteks põlevkivi-energeetika komisjon, teatri-kunstide komisjon, õppevahendite komisjon vms. Kus käiksid koos oma ala profid ja kui probleem oleks lahendatud, siis lõpetaks komisjon oma tegevuse.