"Hästi lihtsalt öeldes – mul puudub igasugune huvi minna valitsusse, kus me midagi teha ei saa," räägib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme intervjuus Objektiivi toimetaja René Allikule, kellega vesteldi praegusest valitsuskriisist, koalitsioonikõnelustest ja parlamendi tööst üldisemalt.
Objektiiv: Mis võis olla sisuline põhjus Teie arvates, et senine valitsuskoalitsioon laiali lagunes? Kas seal oli tegemist Reformierakonna teatud domineerimisega või ajas Keskerakond lihtsalt selja sirgu ja kasvati lahku?
Martin Helme: See kindlasti ei juhtunud ju üleöö. Me peame aru saama, kuidas see koalitsioon tekkis. See tekkis rabeda kombinatsiooni tulemusel, kus Keskerakond viskas üle parda meid ja Isamaa selleks, et ise jääda võimule. Kombinatsioon oli tol korral 2021. aasta jaanuaris nii, et kui Keskerakond kiiresti astub tagasi ja kiiresti haarab initsiatiivi ning läheb rääkima Reformierakonnaga, siis Kaja Kallas on oma varasemate apsakate ja võimust ilma jäämise varjus või surve all sunnitud haarama võimalusest saada valitsusse, eriti kui talle peaministri kohta pakutakse. Kui Keskerakond ei oleks seda teinud ja oleks valinud selle tee, et ta elab Porto Franco skandaali üle, siis oli oht ja hirm, et Isamaal hakkab ühel hetkel jalg värisema ja ta läheb ise koalitsioonist ära. Sellisel juhul oleks läinud Isamaa Reformierakonna juurde ja oleks pandud kokku valitsus, mida praegu kokku pannaksegi.
See oli Keskerakonna ennetav löök, et jääda ise võimule ja mingis mõttes see töötas nende jaoks. Aga mis ei hakanud kunagi tööle, oli võimukoalitsioon sisuliselt – nad ei usaldanud üksteist, oli pealesunnitud kombinatsioon mõlemale poolele ja seal ei tekkinud kunagi ka sellist isiklikku keemiat erakonna juhtide vahel. See koalitsioon hakkas kohe algusest saadik kahte jalga lonkama.
Mis lõpuks saatuslikuks sai – seal on ikkagi mitu asja korraga. Esimene on see, et Reformierakonna suhtumine valitsuses olles oli, et on kaks võimalust – on meie tee või vale tee ja kõik asjad, mida Keskerakond tahtis teha, millega Keskerakond välja tuli, lükati põhimõtteliselt tagasi ilma arutamata, ilma põhjendamata: lihtsalt ei saa ja ei ole võimalik. Ja see hakkas ühel hetkel frustreerima.
Teine asi oli muidugi Keskerakonna enda sisemised tõmblused – protsent läheb alla, valimised on tulemas, erakonna sees on kogu aeg tõsine pinge üleval, lisaks Ratase positsiooni pidev murenemine erakonna juhina. Nad pidid midagi tegema. Ja selle midagi tegemise praktiline väljund oli see, et fraktsioon läks ühes suunas, sest fraktsioonis istuvad inimesed, kes saavad aru, et ma pean aasta pärast valimistele minema ja inimestele selgitama, ja valitsuse liikmed läksid teises suunas. Ei tasu ära unustada, et valitsuses istusid inimesed, kelle poliitiline kogemus on väike. Liimets ja Jaani, neil pole üldse mingit arusaamist sellest, kuidas riigikogusse kohti saadakse. Ja ka Tanel Kiigel puudub see kogemus, tema ju ei läinud valitsusse riigikogust, tema on broiler, kes pole riigikogusse kunagi valituks osutunud. Taavi Aasal lihtsal ei ole enam huvi poliitikas pikalt olla, ta tahaks pensionile ära minna. Neid ei huvitanud, mis saab fraktsioonist või mis saab toetusprotsendist või erakonnast üldse. Neil oli parasjagu mõnus olla – olla minister, sul on autojuht, pressikonverentsid, kõik see, mis sinna juurde käib. See kõik ei klappinud enam kokku.
Üks oluline moment on veel, mis on, ütleme nii, kaarega üle kõige. Süvariik teeb pika plaaniga kõik selle jaoks, et meie erakond võimule ei saaks, aga nad ei ole saanud meist jagu. Nad on küll meile kaela riputanud rassismi, fašismi, venemeelsust, mida kõike veel. Aga see kõik ei ole töötanud, sest esiteks on need nii valelikud, mitteusutavad ja haledad süüdistused. Ja ka muud põhjused. Nad ei ole saanud meile küüsi taha. Ja siis nad plaani välja mõtelnud ja uus plaan on see, et poliitiliselt tuleb need jõud maatasa teha, kes teeksid meiega koostööd, Keskerakond esimesena. Keskerakonna purustamine või hävitamine või poliitiline marginaliseerimine on omaette suur plaan, mis teenib seda eesmärki, et meil ei oleks enam kedagi, kellega saada kokku enamusvalitsus. See on selle taustaks.
Muidugi peab veel ühe asja ära mainima. Kuna Keskerakond oli halvas olukorras juba pikka aega, alates sügisest oli neile selge, kuhu asjad lähevad, käisid Keskerakonna inimesed meie juures maad kuulamas, kui teeks vana valitsuse tagasi. Tookord meil ei olnud otsustuskindlust ja nad ei rääkinud seda juttu minu meelest tõsiselt, käisid lihtsalt kogu aeg nagu kass ümber palava pudru. Ja reformierakondlased said sellest ju aru ja tegid oma vastuplaani. Kuna Keskerakond viivitas ja viivitas, siis Reformierakond tegi oma vastuplaani valmis ja selle lahtirullumist me praegu näemegi.
Objektiiv: Te olete väljendanud oma pettumust, et Isamaa sellise valiku tegi võttes vastu Reformierakonna ja sotside pakkumise astuda läbirääkimistesse. Kui nüüd lugeda eile Objektiivis ilmunud Helir-Valdor Seedri intervjuud, siis seal on üsna palju seisukohti, milles Isamaal ja EKRE-l on ühine vaade. Kas antud olukorras, kus Isamaa läheb koalitsiooni Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega, võib seda võtta ka võimalusena, et EKRE-l on valitsuses nö partner, kellega siiski oma seisukohti ellu viia?
M. Helme: Jah, loomulikult ma olen pettunud. Üks põhiline põhjus, miks ma pettunud olen, on see, et kui meil üldse Eesti poliitikas on loomupärane liitlane, siis see võiks olla ju Isamaa. Vähemalt nende retoorika on selline, et ei pea nendega olemuslikult vaidlema homoagenda või immigratsiooni teemal. Aga probleem on ju selles, mis puudutab nende poliittehnoloogilist käitumist. Kui meil on see ühisosa olemas, siis hoolimata ühisosast, mida saaksime koos ellu viia, palju jõulisemalt läbi suruda ja olla proaktiivsed ehk mingeid asju edasi viia, valivad nad selle asemel teise tee, kus nad ütlevad, et nad lähevad halba ära hoidma koos kahe liberaalse erakonnaga. Esiteks on see alaüritamine, positiivset programmi ei ole – ma lähen halba ära hoidma. Mul on positiivne programm, ma ei lähe halba ära hoidma, ma lähen head tegema. Ma tahaks mingeid asju ära teha, mitte asju ära hoida. See on hästi põhimõtteline probleemipüstitus, kuidas sa lähene poliitikale – kas sa oled pidevalt reaktsiooniline või proaktiivne. See on üks asi.
Ja teine asi on see, et me ju teame, et nad tegelikult ei hoia neid halbu asju ära. Selle jaoks ei ole vaja Seedril minna valitsusse Reformierakonna ja sotsidega, et ära hoida piirilepingut. Meil on blokeerivad hääled riigikogus olemas, et see niikuinii läbi kukutada, ka opositsioonis olles. Mulle tundub, et nn halbade asjade ärahoidmine on natuke otsitud põhjendus. Tegelik põhjendus on ikkagi see – siin tuleb minu suur kriitika Isamaa suunas –, et nad ei taha olla enam opositsioonis. Kogu nende organisatsioon vaikselt atrofeerub, seda suretatakse välja. Nende inimesed jäävad kogu aeg välja erinevatest kõrgematest ametitest, erinevatest positsioonidest, millest enamik inimesi ei teagi, et need eksisteerivad, näiteks EL regioonide komiteedest kukuvad nende inimesed välja, omavalitsusliitudest ja muudest kõrgematest ametitest. Nende erakonna DNA on teistsugune kui meil. See teeb neile hirmsat meelehärmi ja haiget. Nad väärtustavad neid ameteid palju kõrgemalt kui see välja paistab ja selle saavutamise nimel on nad valmis tegema järeleandmisi oma maailmavaatelises selguses.
Objektiiv: Kui lugeda Objektiivis ilmunud Seedri intervjuud, siis ta ütles, et põhiline takistus EKRE ja Keskerakonnaga kolmikliidu tegemisel on Keskerakonna teatud seisukohad ja tegevused, mis puudutavad eestikeelset haridust ja julgeolekut. Kas need asjad selgusid eelläbirääkimistel või kuidas kommenteerite, et just Keskerakonna seisukohad olid need, mis takistasid kolmikliidu sõlmimist?
Martin Helme: Lugesin seda intervjuud tähelepanelikult. Need teemad on ka enne läbi käinud. Eestikeelne haridus oli, ma ütleksin, üks kõige keerulisemaid valupunkte kolmikliidu valitsuses nii meile kui ka Isamaale. Meie oleksime tahtnud astuda Isamaaga kiiresti ja jõuliselt eestikeelse hariduse teemal edasi, kusjuures meile oli väga oluline ka eestikeelne kõrgharidus. Avalikkusele räägitakse väga palju keskkoolist, põhikoolist ja lasteaedadest, aga tegelikult on meil kõrgkoolis eesti keele kasutus kogu aeg vähenenud ja väga drastiliselt. Paraku Keskerakond igal võimalikul moel lohistas jalgu eestikeelse hariduse teemal.
Arvestades seda, et haridusministri koht oli nende käes, siis nad suutsid bürokraatliku masinavärgi nii häälestada, et pidid kogu aeg sõelaga vett kandma.
Hoolimata sellest me üht-teist tegime eelmises valitsuses siiski ära. Me panime umbes 10 miljonit eurot õpetajatesse ja õpetajate koolitusse, et saata eesti keele õpetajaid lasteaedadesse ja põhikoolidesse. Tegelikult hakkas see juba tulemust andma.
Eriti kurioosne on nüüd see, et Liina Kersna lõpetas selle programmi ja selle programmi rahastamise ära. Sõnades on Reformierakond väga kõva vastu rinda taguma, aga praktikas teevad nad jälle täpselt seda, mida Reformierakond, kui nad 17 aastat võimul olid, tegi – ühtegi sisulist sammu ei astu, et koolides eesti keelele üle minna.
Ja mis siis tegelikult uudset on Keskerakonna seisukohtades? Mitte mingisugust muutust ei ole ju Keskerakonna seisukohtades nendel teemadel pika aja jooksul olnud. Kui me valitsuse olime, siis me teadsime seda.
Muidugi, kontekst on muutunud, me saame ju aru, et Ukraina sõja tõttu on see oluliselt muutunud. Ja see on minu etteheide mitte ainult Keskerakonnale: Keskerakond ja Reformierakond istusid siis veel kahekesi valitsuses, kui meie kraapisime jalgu ja ütlesime, et panna piir kinni immigratsioonile Venemaalt, sest sealt tulevad Ukraina passidega Spetsnazi inimesed, Donbassis jagatakse neid passe välja. Venemaalt tulevad meile sisse provokaatorid, viies kolonn lihtsalt voolab meil praegu üle piiri. Ja Kristian Jaani, Keskerakonna siseminister, Kalle Laanet kaitseministrina ja peaminister ei ole mitte midagi teinud, et seda julgeolekuolukorra järsku halvenemist kuidagi takistada. Nad vaidlesid ägedalt vastu sellele, et hakata relvalubasid Vene kodanikelt ära võtma. Ei Reformierakond ega ka Keskerakond ei tahtnud sel teemal toru tõsta.
See on nüüd ikkagi küsimus Isamaale, et kas nad suudavad uues valitsuses need asjad läbi suruda, seal ei olnud ainult Keskerakond see, kes oli probleem, seal oli ka Reformierakonna seisukoht probleem.
Objektiiv: Kui reaalne on vähemusvalitsusega edasiminek? Suures plaanis käivad erakonnad julgeolekuteemadel ühte jalga. Vähemusvalitsus võib mingi tõenäosusega valimisteni hakkama saada.
Martin Helme: Ma arvan, et see on täiesti reaalne. Kui nüüd praegustel koalitsiooniläbirääkimistel ei saada kokkuleppele, siis ma pean üsna reaalseks, et meil on vähemusvalitsus kuni valimisteni. Ausalt öeldes ma ei näe tegelikult, et täna oleks aktuaalne see ettepanek, mille tegi Keskerakond meile ja Isamaale pärast seda, kui Isamaa otsustas, et nad lähevad ikkagi Reformierakonnaga läbirääkimistesse. Siis istubki Reformierakond Stenbockis ja vastutab Eesti tuleviku eest, lasku siis käia.
Objektiiv: Kas EKRE on hetkel veel ootel, kuidas kõnelused lähevad, või on põhimõtteliselt võetud seisukoht, et las Isamaa vastutab oma sammude eest, hoitakse ise kindlat joont, et kui Isamaa ei tahtnud Keskerakonna ja EKREga läbirääkimisi alustada, siis ei tahtnud.
Martin Helme: Me ei ole välistanud veel midagi. Kõik asjad praegu veel loksuvad paika, olukord on väga dünaamiline. Ma kindlasti ei ütle, et me ei tõsta toru või et me ei ole valmis rääkima.
Sisulise poole pealt ma ütlen, et selle valiku nad tegid ja sellel valikul on omad tagajärjed, mis on natuke laiemad kui lihtsalt see, et nad istuvad praegu Reformierakonna ja sotsidega ühe laua taga. Nad tegelikult ütlesid läbi lillede ära need asjad, milles meiega läbi rääkides jookseks kohe ummikusse.
Hästi lihtsalt öeldes – mul puudub igasugune huvi minna valitsusse, kus me midagi teha ei saa. See ei ole ühegi erakonna ja kindlasti mitte minu eesmärk. Me lähme valitsusse siis, kui me midagi teha saame. Selles mõttes näen hästi selgelt, kuidas meil Eestis praegu ülejäänud erakonnad tahaksid järgmised üheksa kuud võimalikult vähe teha, sest iga tegemine on alati riskiga ja see risk võib sul valimistel maksma minna.
Objektiiv: Tahaksin küsida ka üldiselt parlamendi töö kohta. Kui jälgida istungite ülekandeid ja lugeda stenogramme, siis tundub, et parlamendis on kaduma läinud intellektuaalne töö ja üksteisest lugupidav hoiak. Mida teha, et see muutuks? Loomulikult on rahvas see, kes valib oma esindajad parlamenti, kuid kohati tundub, et parlamendis ise on asjad väga kokku jooksnud.
Martin Helme: Jah, on küll. Mina olen teist koosseisu riigikogus, aga on ka inimesi, kes on juba kauem olnud ja ütlevad, et nii inetu ja ebatöine pole parlament kunagi olnud. Olen nõus sellega.
Meil armastatakse hirmus palju targutada EKRE retoorika üle, kuidas ikka nii ja kuidas naa. Ütleksin nii, et see on pseudo, tähelepanu kõrvalejuhtimine pärisprobleemidelt. Pärisprobleem on meil see, et kõige suurem erakond, fraktsioon riigikogus käitub nagu makaagikari, laamendab, loobib sõnnikuga. Nende suhtumine asjadesse on selline, et nendele reeglid ei kehti, nemad võivad kõike teha, mida nad tahavad ja neile ei tohi isegi märkuseid teha, sest see on kohe hirmus vihkav retoorika. Kui selline karistamatu käitumine, karistamatuse tunne Reformierakonnal püsib, siis midagi paremaks minna ei saa.
Kui nad teevad niimoodi, siis igasugune tegevus kutsub esile vastureaktsiooni. Meil on vastureaktsioon, me teeme samu asju.
Kui me mõtleme obstruktsiooni peale, siis kes käivitas selles koosseisus hullumeelse obstruksiooni? See oli ju Reformierakond ja sotsid, kes meie valitsuse ajal üritasid parlamendi täielikult umbe ajada. Siis, kui nad ise võimule said, siis loomulikult, me oskame ka obstruktsiooni teha.
Kes käivitas parlamendis selle hullumeelse protseduuriliste küsimustega istungite ruineerimise? See oli Reformierakond opositsioonis olles, kes esitas kaks tundi järjest Henn Põlluaasale protseduurilisi küsimusi. Ja loomulikult, kui me oleme opositsioonis, siis me oskame samamoodi teha. Kõik need alatused ja inetused on ju Reformierakonna poolt toodud siia saali. Ega see enne valimisi paremaks ei lähe, pigem halvemaks.
Objektiiv: Tõenäoliselt on teatud inerts ka sellest, et Reformierakond on pikalt aastaid võimul olnud ja on tekkinud ka teatud üleolev suhtumine teistesse, et "meie teame ja oskame".
Martin Helme: Siin vahest kõige paremaks näiteks Jürgen Ligi, see on selline spordikooli jõmmi suhtumine asjadesse, et paneme jalaga tagumikku ja kui see sulle ei meeldi, kuidas sa siis naljast aru saa. See on mingil mentaalsel tasemel suhtumine, millega ei ole midagi peale hakata. Sellised inimesed ei tohiks tegelikult poliitikas olla.
Ja mul on alati lõputu etteheide Eesti peavoolumeediale, et neid sõnavõtte, neid käitumisi, neid inetuid ütlemisi tegelikult ju ei kajastata. Sellepärast, et niipea, kui seda kajastataks, oleks põhiküsimus see, et kuidas meil on selline erakond, kes ennast sellise retoorikaga nõnda üleval peab.
Objektiiv: Kas parlamendis on ka fraktsioonid või nende juhid omavahel maha istunud ja mõtelnud, kuidas tööõhkkonda paremaks teha?
Martin Helme: Meil on selline formaat nagu vanematekogu, mis istus eilegi koos, et arutada läbi, kuidas teha umbusaldusavaldus Liina Kersnale ära nii, et päevakorrad ja kõik muu toimiks ning fraktsioonid oleksid sellega nõus ja keegi ei hakkaks seda protseduuriliselt vaidlustama.
Ega vanematekogu koosolekutel pole pilt palju parem. Milleski viisakalt kokkuleppele saada on ülikeeruline.