Reede hommikul ilmnes, et vandaalid olid Rahvusraamatukogu ees ära sodinud EKRE kandidaadi ja sotsiaalpedagoogi Kairet Remmak-Grassmanni valimisplakati ning teda seejuures natsiks tembeldanud. Objektiiv võttis proua Grassmanniga ühendust ja küsis, millised tunded teda pärast sellist alatut rünnakut valdavad.
Tere, proua Grassmann! Millised emotsioonid Teid hetkel seoses enda valimisplakatite sodimise ja natsiks tembeldamisega valdavad? Kas see on Teid kuidagi heidutanud või või ei lase Te end sellest häirida ning kavatsete oma valimiskampaaniaga plaanipäraselt jätkata?
Põhimõtteliselt oli see midagi, mida oli tegelikult oodata, et EKRE liikmete vastu jälle midagi ette võetakse. Natsiks ei sõimata tegelikult esimest korda meie liiget. Mind isiklikult jätab see suhteliselt külmaks. Aga mis mind ei jäta külmaks on see, et kui mistahes on ümberringi juhtunud, siis kogu aeg on kuskil keegi, kes ütleb, et nii ei ole ilus ja kuskil on kellegi lapsed jne. Minul on ka lapsed, minul on ka vanemad ja nemad ei võta seda nii lihtsalt nagu mina seda võtan. Mina olen poliitikas ja mina olen sellega arvestanud. Aga täna ma ei näe, et keegi mõistaks hukka sellist käitumist. Ja tegelikult ei olnud soditud ainult üks plakat vaid vähemalt kuus ja kõik sisaldasid samasugust sõnumit. Kui ma oleksin ise mingisugust alust selleks andnud, siis tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas inimestel on õigus arvamusele, aga see, et ma üritan kaitsta traditsioonilist peret ja mind natsiks sõimatakse, siis see näitab kas kirjaoskamatust või ajaloo mitte tundmist.
Milline on olnud tagasiside sellele rünnakule? Kuidas teie perekond ja lähedased on sellesse suhtunud?
Vanemad olid sellest loomulikult heidutatud. Isa on mul 36ndal aastal sündinud, ta on kõikvõimalikke riigikordi näinud ja teda heidutas see. Minu ema häiris see. Nagu ma enne ütlesin, siis mul on tegelikult kaks last, üks on küll täiskasvanu aga teine veel ei ole, ta õpib gümnaasiumis aga ma siiralt loodan, et tema tutvusringkonnas on nii mõistlikud ja haritud noored, et nad ei pööra sellele suurt tähelepanu. Aga loomulikult, ma oleksin oodanud, et keegi oleks siiski öelnud, et selline asi ei ole aktsepteeritav mitte ühegi inimese suhtes.
Minul on ka lapsed, minul on ka vanemad ja nemad ei võta seda nii lihtsalt nagu mina seda võtan. Mina olen poliitikas ja mina olen sellega arvestanud. Aga täna ma ei näe, et keegi mõistaks hukka sellist käitumist.
Nagu on näha, siis sellist suurt avalikku hukkamõistu ei ole aset leidnud, eriti kõrgemalt tasemelt – ajalehti sirvides ei ole veel silma jäänud, et ükski staarhukkamõistja oleks aktiviseerunud.
Ei. Kui me meenutame nüüd seda Tarandi juhtumit, siis hukkamõist oli väga kiire. Mingil põhjusel räägiti plakatitest, mida ei olnud… ja keegi ei saa öelda, et need plakatid pani sinna üles EKRE. See oli avalik miiting. Seal olid ju tegelikult kõik kes toetasid konkreetselt seda küsimust, mida antud miitingul käsitleti. Ja kui siis räägiti sellest, mida peaksid tundma poliitikute lapsed, kui nad näevad selliseid plakateid. Näiteks minul on ka täna küsimus – ma olen küll värske poliitik, mul ei ole suuri skandaale selja taga, ma ei ole ise mitte midagi selle jaoks teinud – aga mida siis minu lapsed peaksid tundma? Kui Tarand sai jalaga vopsu, siis loomulikult ma seda ei õigusta. Ma ei ole mitte kunagi õigustanud ei füüsilist vägivalda, ei vaimset vägivalda – vaimne vägivald on kohati veel hullem kui füüsiline vägivald. Aga kui minna tüli otsima, siis on suhteliselt tõenäoline, et seda tüli sealt sa ju ka saad.
Kas olete jõudnud seda ka partei siseselt arutada? Seda enam, et vandaalitseti ka EKRE kandidaatide Leo Kunnase ja Endel Oja plakatite kallal?
Siin on kindlasti väga suur roll sellel peavoolumeedial, kes on kogu seda asja niimoodi kajastanud, et inimene, kes ei ole võib-olla kõige haritum ega tule selle peale, et enda peaga mõtlema hakata siis võtab ja lahmibki lihtsalt niimoodi. Aga me oleme seda teemat põgusalt puudutanud. Asi on antud politseisse, sest tegelikult on tekitatud ka varalist kahju. Aga jah, nagu ma veelkord ütlen, siis millegi sellisega me olime tegelikult arvestanud, et meie valimiskampaaniat rünnatakse, aga meie jätkame täpselt samas vaimus, mina ei kavatsegi oma sõnumit muuta, sellepärast, et mina endiselt seisan traditsioonilise perekonna eest ja ma endiselt ei pea vajalikuks homopropagandat koolides ja lasteaedades. Ma ei ole mitte kunagi selle vastu, et inimesed koos elavad, inimesed võivadki koos elada – on nad siis samasoolise või klassikaline perekond, väga tore – aga neile samasooliste paaridele ei ole vaja erilisi soodustusi, sest ega heterod ei käi ju paraadil ega nõua endale erisoodustusi. Täpselt nii ei pea ka homod käima paraadidel ja nõudma erisoodustusi. Ja omaette teema on muidugi, kui me hakkame rääkima nendest kui lapsevanematest. Mina jätkan seda sama teed – kui mind tõesti selle pärast natsiks sõimatakse, siis andku minna, aga need ei ole kuidagimoodi võrdväärsed asjad, pereväärtused ja natsiks olemine.
Jah, ma ei näe ka siin mingit seost.
Siin ongi tõenäoliselt see seos, et EKRE poliitik räägib pereväärtustest, noh järelikult ta on nats, sellepärast et keegi kuskil kogu aeg ütles, et ta on nats, ta on nats, ta on nats. Me teame, et kui inimene endale midagi väga-väga sisendab, siis ta lõpuks hakkab seda ise uskuma, see on täiesti tavaline psühholoogia. Ju siis nii juhtub ka mõnede tavaliste kodanikega.
Minnakse selle sildistamisega lihtsalt kaasa…
Just. Kui me räägime sildistamisest, siis sildistamine on ju täiesti välistatud tegevus. Me alustame lastega lasteaiast… me teame, et sildistamine ei kuulu kasvatsumeetodite hulka. Me ei tohiks kodus lapsi sildistada, me ei tohi noori sildistada, me ei tohi tegelikult mitte kedagi sildistada. Aga miks me siis arvame, et ühte poliitikut on õigus sildistada. Ma võin küll poliitikas noor ja algaja olla, aga tegelikult olen ma piisavalt elukogenud, et sellise sildistamisega mind ei murra.
Mida Te arvate üldisemalt viimasel ajal Indrek Tarandi ja Eesti 200 provokatsioonide läbi teravaks muutunud Eesti poliitilisest kliimast? Kas EKRE valimisreklaamide sodimine võib olla sellest tingitud ning kas kardate, et enne valimisi võidakse veel selliseid provokatsioone toime panna?
Kui Eesti 200st rääkida, siis ma ei taha üldse midagi arvata millestki, millest ei ole nagu eriti midagi arvata. Aga see nende plakati püstitamine oli täiesti läbimõtlematu tegevus ja tegelikult oli just see meeletu viha õhutamine. See, et nad ütlevad täna, et tänu sellele tekkis mingi diskussioon… diskussioon on meil kogu aeg eksisteerinud. Me oleme kogu aeg sellest rääkinud, kuidas Eestis elavad muukeelsed saaksid eestlastega kuidagi normaalselt suhtlema ja et ei oleks seda viha ja vaenu. Aga see antud hetkel, minu arvates [suurendab] seda vaenu veel ja veel. Ja nagu ma ka ütlesin, seda füüsilist vägivalda ma ei poolda, mis puudutab ka seda Tarandi küsimust. Ja ei ole välistatud, et see plakatite sodimine võib kõige sellega veidi seotud olla, sest eks ka nendel on omad pooldajad ja kindlasti on mingi osa ühiskonna liikmetest arvamusel, et EKRE ikka on justkui kõiges süüdi. Aga noh, nagu ma ütlesin, Tarand tuli, otsis, sai mida tahtis ja Eesti 200… seda ei ole võib-olla ilus öelda, aga mulle tundub, et nad on rohkem sotsid kui sotsid ise.
Ma usun, et seda sopa loopimist tuleb korralikult ja kahjuks on Eesti poliitika täna rohkem nagu mudamaadlus. Ja mina leian, et viimane aeg oleks see ära lõpetada.
Jah, viimasel ajal tundub endalegi, et sotsid peaksid rohkem pingutama, et Eesti 200 vastu konkurentsis püsida…
Jah. Ja see, et sa oled EKRE liige, see tundub läbi aastate üha enam sõimusõnana, aga meie teeme oma tööd edasi ja meie usume sellesse, mida me teeme ja me loodame siiralt, et valija annab meile seekord mandaadi teha ja näidata, et seda kõike on tegelikult võimalik teha, mida me täna ütleme, et me teeksime.
Lõpetuseks saab ainult loota, et ülejäänud valimiste eelne aeg möödub ilma suuremate provokatsioonideta…
Ma arvan et ei möödu, ma arvan, et ei möödu. Ma usun, et seda sopa loopimist tuleb korralikult ja kahjuks on Eesti poliitika täna rohkem nagu mudamaadlus. Ja mina leian, et viimane aeg oleks see ära lõpetada. Kindlasti tuleb kohe vastukaja sellele, et EKRE teeb seda kõike. EKRE peab kuidagi oma seisukohti kaitsma. EKRE peab saama sõna sekka öelda, sellepärast et meil ei ole peavoolumeedias nii-öelda käpp sees. Meie võitleme selle nimel. Ja noh, eile ma sain tegelikult ka seda tagasisidet, et ma oleks justkui selle provokatsiooni ise korraldanud, mis puudutab neid plakateid… siis nii haige mõtte peale ei saa tulla ka väga haige inimene. Võib-olla tõesti on neid erakondi, kes on meil juba aastakümneid eksisteerinud, kes sellise rumaluse peale ise suudavad tulla, aga meie erakonnas ei hakka mitte keegi mitte kedagi nii alatult sildistama selle jaoks, et äkki saab mõne valija juurde. Seda kindlasti mitte. Pigem me võisime mõne valija kaotada. Aga noh, kindlasti võisime ka mõne valija juurde saada. Eks see selline fifty-fifty olukord on.
Eks see näitab eelkõige seda, et teie vastased on muutunud meeleheitlikuks…
Jah, eks see kajastub meie reitingus. Loomulikult. Kui me vaatame täna seda esikolmikut, siis need vahed on lihtsalt niivõrd väikesed, et tegelikult me näeme kolmanda märtsi öösel, kes on need, kes homme seda valitsust juhtima hakkavad.
Ning sellised radikalismi ilmingud on tõesti märk sellest, et te olete muutunud nende jaoks tõsiseltvõetavaks ohuks. Hiljaaegu rünnati ka näiteks füüsiliselt Saksamaal ühte erakonna Alternatiiv Saksamaale juhtivat poliitikut. See on selge märk sellest, et neil on ilmselt muud vahendid otsa saamas. Nad näevad, et hakkavad rahva poolehoidu kaotama ega suuda ka midagi paremat välja mõelda kui hakata lihtsalt toorest vägivalda kasutama või provotseerima.
Aga see näitab inimeste harimatust, nagu ma ka eile seda kommenteerisin. Ja nagu öeldakse: ega ülikool matsi ei riku [ilmselt Tarandile viidates – toim]. Ja kui sõnal enam tõesti jõudu ei ole, siis on ühiskonnas ikka tõesti midagi väga pahasti. Sõnaga me peaksime ikka täna hakkama saama – see, et me käed-jalad käiku laseme ei ole okei.
Aga mina olen nüüd siis EKREs kohe varsti seitse aastat ja mul on neljas valimiskampaania ja nüüd on siis näha, et mida kordi edasi, seda hullemaks see läheb… ja see ongi see, mida seitse aastat on oodatud, et meil on ühel hetkel see võimalus hakata sõna sekka ütlema ja tõesti meie konkurendid on hakanud meid kartma. Sellest tõenäoliselt siis ka see kampaania ründamine.
Suur tänu intervjuu eest, proua Grassmann!
Ma tänan, et te pöördusite minu poole ja ma soovin teile edu ja ma hoian Objektiivile igati pöialt.
* * *
Kuna hiljem selgus, et sarnasel natsiks tembeldaval viisil olid ära soditud ka EKRE kandidaatide Leo Kunnase ja Endel Oja valimisplakatid kino Kosmos juures, siis saatsin küsimused ka neile. Leo Kunnas vastas talle omapärasel spartalikul viisil: "Kindlasti ei jää see viimaseks provokatsiooniks. Suhtun asjasse rahulikult ja külmalt." Endel Ojalt laekus aga mõnevõrra pikem vastus:
"Minule on selliste aktsioonide tegijate motiivid ebaselged. Kui tegu on koordineeritud rünnakuga, siis see näitab selle korraldajate moraalset pankrotistumist ja paanilist hirmu EKRE võimaliku hea valimistulemus ees. Samas ei saa ka välistada, et tegu on mõne konkreetse ülesärritatud isikuga, kellele meedia ajupesu EKRE sildistamisel on mõju avaldanud. Mina ja minu lähedased ei lase ennast sellest absoluutselt häirida, kuna rumalust ja seljataga ärategemist tuleb eriti valimisperioodil võtta kui paratamatust."