Tuntud Norra inimõiguste kaitsja Marius Reikerås vestles MTÜ Eesti Vanemad esindajatega Norras kujunenud olukorrast laste ja vanemate õiguste küsimuses. Vestlus toimus Skype'i vahendusel 7. juunil 2016.
Eesti Vanemad: Suur aitäh, Marius, et soostusite meiega vestlema! See teema – lastekaitsesüsteem – on meie jaoks väga tähtis, sest on ju see ka Eestis aktuaalseks muutumas. Мinu nimi on Anastassia. Esindan liikumist Eesti Vanemad. Ma ei saa öelda, et meie riigis oleks olukord praegu sama halb. Kuid möödunud aastal võeti vastu uus lastekaitseseadus ning juba sel aastal märkasime mõningaid negatiivseid tendentse. Just sellepärast tegelemegi sellega, millega tegeleme. Мe toetame teid. Me püüame esile kutsuda muutusi, muuta olukorda. Kas te võiksiste ennast Eesti publikule esitleda?
Marius Reikerås: Мinu nimi on Marius Reikerås, olen inimõiguste spetsialist ja aktiivne õiguskaitsja, töötan juhtumitega Euroopa Inimõiguste kohtus ja vahendan neid juhtumeid Euroopa parlamendile. Tunneme inimõiguste rikkumiste pärast väga suurt muret. Olen märganud, et kahjuks lubab meie Norra süsteem toimuda paljudel erinevatel seadusrikkumistel. Мinu töö seisneb selle tagamises, et Norras toimuvatest rikkumistest teavitataks nii Norra enda rahvast kui rahvusvahelist avalikkust. Olen märganud, et ka Norras on inimesed hakanud neid probleeme palju paremini mõistma. See on paljuski sotsiaalvõrgustike teene.
See on väga huvitav ja väga tähtis, aga ka väga raske töö, sest meie Norra süsteem ei taha, et inimõiguste küsimusi käsitletaks. Norra reklaamib ennast riigina, kus inimõigustest kinnipidamist hoolega jälgitakse. Kuid sellega ei saa ma nõustuda.
EV: Milline on olukord Norras praegu? Õigusrikkumised on aset leidnud juba aastaid, massimeedia on kogu aeg vaikinud, inimesed ei protesteerinud… Vist alles aasta tagasi hakkasid toimuma suuremad meeleavaldused. Kõik muutub kiiresti. Kuid kas nendest meeleavaldustest on ka kasu olnud?
М: Viimase seitsme kuuga oleme näinud suuri muutusi. Ilmselt olete tuttav perekond Bodnariu juhtumiga, mis pälvis maailmas suurt tähelepanu. Tänu rahvusvahelisele survele andis Norra valitsus alla ning Bodnariude lapsed antakse järgmisel reedel perele tagasi, mis on suur edu kõigile neile meie seast, kes leiavad, et Norra valitsus on paljudel juhtudel toime pannud inimõiguste vastaseid kuritegusid. Kui te küsite viimaste aastate kohta, siis oleme vaikusemüürist läbi murdnud ja võitnud Norra elanike ükskõiksuse. Nüüd näen ma enda ümber suuri muutusi. Olen arvamusel, et just nimelt rahvusvaheline surve sunnib Norra valitsust viimaks reeglitele alluma.
Seega oleme optimistlikult häälestatud ja ma olen viimase poole aasta jooksul toimunud muutuste üle väga õnnelik.
EV: Seda on rõõm kuulda!
М: Muidugi ei ole teekond selleni olnud lühike. Vaatamata läbimurdele perekond Bodnariu asjas anname endile aru, et tuhanded perekonnad kannatavad vaikides. Me peame oma tööd jätkama.
EV: Jah, Bodnariude lapsed antakse tagasi. Kuid mida te arvate sellest, kui palju lapsi on veel ootamas, et see juhtuks?! Nii palju on veel tarvis ära teha!
M: See on tõsi! Meil on liitlasi europarlamendis, et kõnelda Bodnariude juhtumi mõjust. Ilma selleta ei oleks me niipalju tähelepanu saavutanud. See juhtum aitas meil tulemusi ja nende mõju näha, kuid me peame surveavaldamist jätkama, et Norra täidaks rahvusvahelisi kohustusi. Lastekaitse seisukohalt peaks see olema lihtne, sest lapse perest eemaldamine ja asenduskodusse või kasuperre andmine on ajutine meede, millel on oma lõpp. Kui valitsuse versiooni kohaselt oli lapse perest eemaldamine kuus kuud tagasi õigustatud, siis praeguseks on olukord tugevalt muutunud. Nii, nagu näiteks Bodnariude puhul. Me peame olema veendunud, et valitsus kasutab samasugust ajutisuse põhimõtet ka teiste juhtumite puhul.
EV: Sellisel juhul ei käi jutt ainult laste tagasi andmisest. Jutt käib ka seaduste ja süsteemi enda muutmisest?
М: Asi ei ole niivõrd seaduse muutmises – seadus on juba olemas. Kõik Euroopa riigid on võtnud endale inimõiguste valdkonnas kindlaid kohustusi. Kuid meie Norra süsteem ei täida neid kohustusi seniajani.
Minu vastutuseks, nagu ka teiste inimeste vastutuseks on teha nii, et valitsus oleks sunnitud oma inimõiguste alaseid kohustusi täitma.
EV: Ühelt poolt võib sellest ju aru saada, sest Norra ei ole ju Euroopa Liidu liige. Kuid tegelikult toimuvad samasugused asjad ka Euroopa Liidu riikides – Prantsusmaal, Hollandis… Täpselt samamoodi. Kas ka sellepärast, et seal lihtsalt ei täideta seadusi?
М: Täiesti õige! Inimõigusi rikutakse kogu Euroopas iga päev. Kuid see, et Norra ei ole Euroopa Liidu liige, pole õigustus, sest meil, nagu ka EL-i liikmesriikidel on omad kindlad kohustused õigusnormide täitmisel. Vaatamata sellele, et me ei ole liidu liikmed, on meil need kohustused olemas nagu teistelgi. Kuid seetõttu, et me asume Euroopa serval, on Euroopa riigid pööranud liiga suurt tähelepanu siinsetele inimõiguste rikkumistele. Mul on rõõm näha, et see on viimastel aastatel muutunud. Ning meie jätkame siin oma võitlust senikaua, kuni me pole olukorraga rahul. Võimalik, et see kestab kogu minu eluaja. Elame, näeme! Kuid praegu näen ma kindlalt, et survestamine jätkub.
ЕV: Mul on tekkinud selline küsimus: Kuidas on võimalik, et meie tsiviliseeritud maailmas võetakse vanematelt lapsi ära nagu natsistlikul Saksamaal?! Tšehhi president võrdles Norra lastekaitsesüsteemi natsistliku Lebensborniga. Miks sellised asjad toimuvad? Paljud inimesed ei usu, et sellised asjad toimuvad, sest seda on tõepoolest raske uskuda!
М: Jah… Norras on tõesti raske kõiki neid lugusid kuulata. Ma kohtun iga päev, igal nädalal inimestega, kes jutustavad mulle neid jubedaid lugusid, mida on raske uskuda. Sest me oleme ju harjunud mõtlema Norrast kui tsiviliseeritud riigist, mis tahab end maailmale inimõiguste tšempionina esitleda. Ent kui sa kõiki neid lugusid kuuled, siis mõistad, et tegelikkus on vastupidine. Üks minu peamistest ülesannetest on tõsta teadlikkust sellest, et valitsuse sõnade ja tegude vahel on suur lõhe. Veidi aega enne seda intervjuud oli mul kokkusaamine inimesega, kes on ise Barnevernetis kakskümmend aastat töötanud, ja aasta tagasi võtsid sotsiaalteenistused temalt lapselapse. Ta ei tea isegi seda, kus ta lapselaps praegu on. Ta on meeleheitel, sest ta ei tea, kas ta enam eluski on! Samamoodi, nagu Gabriella (Leedu kodaniku) juhtumi puhul. Ma küsin teilt, kuidas see on 2016. aastal võimalik?
Just seetõttu jätkamegi võitlust süsteemiga, mis selliseid asju lubab. Kahtlemata peame olema väga tänulikud sotsiaalvõrgustikele. Nende panus sellesse võitlusse on hindamatu, sest me saame vahetada kogemusi inimestega kogu Euroopast, isegi kogu maailmast. Ning kõik see viib valitsuste tugeva survestamiseni. Loodan, et nüüd hakkab kõik kiiresti muutuma.
EV: Näib nii, et kes tahab enda inimõigusi säilitada, see peab nende eest praktiliselt kogu aeg võitlema.
М: Jah, umbes nii see ongi.
EV: Kui lubada kellelegi enda eest mõelda, siis seda kasutatakse kohe ära.
М: Just, väga õige! Kui soovite oma inimõigusi säilitada, eriti Norras, siis peate nende eest peaaegu iga päev võitlema. Seaduses on öeldud, et valitsus peab hoolitsema inimõiguste tagamise eest. Kuid tulemus on vastupidine. Nagu te ütlesite – võidelda tuleb iga päev, iga tund, kui soovite edu saavutada. Perekond Bodnariu juhtum on selle kohta heaks näiteks. Isegi rahvusvahelise surve tingimustes võttis seitse kuud aega, et Norra võimud lapsed tagastaksid.
EV: Kuid lõpuks see tasus end ära!
М: Just nimelt! Bodnariude juhtum aitab ka teisi peresid. Norra valitsusel on nüüd raskem inimõiguste valdkonnas kuritegusid sooritada. Selle nimel tasus igal juhul võidelda. Kuid on väga tähtis, et see võitlus jätkuks. Tsiviliseeritud viisil, mõistagi. Minu jaoks on väga huvitav, milliseks sel laupäeval parlamendihoone ette kavandatud meeleavaldus kujuneb ja kui palju rahvast kohale tuleb. Ma sooviksin näha, et survestamine jätkub, ja õiges suunas.
EV: Ka Tallinnas toimub meeleavaldus, me toetame teid. Таllinnas, Vilniuses, Kopenhaagenis ja Oslos…
M: See on suurepärane! Мe peame kokku hoidma! See on rahvusvaheline küsimus. Tuleb toetada informeeritust rahvusvahelisel tasandil, sest me kõik soovime ühtesid ja samu õigusi ja kaitset.
EV: Tahaksin teile esitada veel ühe küsimuse. Asi on selles, et meil Eestis tegeleb massimeedia meie sildistamisega, kuna me teeme naaberriikide lapsevanemate liikumistega koostööd. Meid tembeldatakse putinistideks ja Kremli käsilasteks või lihtsalt inimesteks, kes on Kremli propaganda poolt nii ajupestud, et kujutavad ette, kuidas lastekaitsesüsteem teeb neid ja teisi halbu asju, ja nii edasi ja nii edasi… Kas olete midagi sellist ka Norras kuulnud? Kas teid on ka niimoodi süüdistatud?
М: Meil on sama lugu. Ma võin näiteks tuua iseennast. Ma töötan inimõiguste küsimustes juba 16 aastat. Mul on selles valdkonnas suured kogemused. Tunnen iga päev kohtunike, ametnike, poliitikute – terve süsteemi vastasseisu. Nad teevad kõike, et teile silti otsaette kleepida. Peab olema väga tugev inimene, et seda kõike välja kannatada.
Mõned aastad tagasi mõistsin, et pean leidma endas jõudu sellele vastu panna. See on igaühe isiklik valik. Minu jaoks oli see kerge. Ma nägin siin, Norras, sedavõrd palju ebaõiglust, et otsustasin pühendada oma elu selle vastu võitlemisele.
EV: Kas teid on kunagi süüdistatud selles, et olete Kremli agent, töötate Putini heaks või midagi sellist?
М: Jah. Mõned Leedu ajalehed kirjutasid, et ma töötan Putini heaks. Ma nägi neid kirjutisi. Või siis, et ma olen Venemaa valitsuse salaagent, mis on samuti täiesti absurdne. Kui te tegelete inimõiguste küsimusega rahvusvahelisel tasandil või riiklikul tasandil sellises riigis nagu Norra, siis peate valmis olema igasugusteks süüdistusteks. Minul on ükskõik. Mul on oma missioon. Ja selleks missiooniks on töö inimõiguste valdkonnas, et esitada sel teemal väljakutse Norra valitsusele. Ma jätkan oma võitlust senikaua, kuni see on vajalik. Kuid ma olen selle nähtusega tuttav, mind on samamoodi süüdistatud. Üsna hiljuti kirjutati ühes Leedu ajalehes, et ma tegutsesin Leedus Vene spioonina. Peale naeru ei kutsu see midagi esile.
EV: Ma mõtlen, et ehk tehakse seda lihtsalt meeleheitest.
М: Jah, mõningatele inimestele lihtsalt ei meeldi, kui te inimõiguste teema pinnale toote. Vaid paar aastat tagasi määrati mind kui Norra parlamendi liiget looma gruppi, mis tegeleks Norra rahva inimõiguste kaitse küsimusega. Panin üheksaliikmelise grupi kokku. Kuid meil ei lastudki tööle hakata ja grupp saadeti laiali.
EV: Massimeedia ründab meid selle eest, et me tegevat kõike valesti. Kuid meid see ei häiri. Мe ajame oma asja edasi. Мinu järgmine küsimus: mida suvaline inimene meie seast saaks teha, et olukorda muuta? Näiteks meie riigis ütlevad inimesed sageli: meeleavaldustele ma ei lähe, sest see ei muuda midagi, mina ei otsusta midagi, minust midagi ei sõltu… Mida sellistele inimestele öelda?
М: Ma ei mäleta, kes seda ütles, kuid ütles ta midagi sellist: inimkonna suurim vaenlane on ükskõiksus. Usun täiesti, et nii see ongi. Kui me oleme üksteise probleemide vastu ükskõiksed, siis ühel heal päeval pöörab see meie vastu. Kui teie ei seisa teiste eest, kui nende õigusi jalge alla tallatakse, siis kes seisab teie eest, kui ükskord teiega midagi sarnast juhtub? Ma usun, et iga inimene satub oma elu jooksul vähemalt korra olukorda, kus tema inimõigusi rikutakse. Kui te vaikite, võite kindel olla, et mitte keegi teile appi ei tule. Seetõttu arvan ma, et peamine põhjus, miks inimesed Vilniuses, Tallinnas, Kopenhaagenis ja Oslos kodudest välja peaksid tulema, seisneb selles et näidata – neil pole ükskõik! Ma usun, et teie elu saab olema palju huvitavam, kui te hakkate tegelema inimõiguste küsimustega. Sõltumata sellest, kas isiklikult teie õigusi rikutakse või mitte. Ma usun, et palju põnevam ise muutusi esile kutsuda kui neid kõrvalt vaadata. Iga inimene suudab seda teha. Sellepärast ma olengi seisukohal, et inimesed peaksid ärkama.
ЕV: Tänan! Milliseid uudiseid on teil tšehhitar Eva Michálková asjas? Kas te teate sellest midagi?
М: Jah, tean. See on kohutav lugu! Kas te suudate endale ette kujutada, et see on üldse võimalik? Ma pöördun kohtu poole, kes selle asjaga tegeleb ja räägin neile, et on oodata Tšehhi meedia esindajaid, komisjoni europarlamendist ja parlamendikomisjoni Tšehhist, kes kõik soovivad veenduda, et kohtuprotsessi peetakse kõikide õigusnormide kohaselt. Aga kohtunik vastab mulle: me ei luba kedagi kohtusaali, vaid jätkame kinnise kohtuistungiga. Mitte kellelgi pole õigust näha, mis minu riigi kohtus toimub…
EV: Uskumatu!
М: Мind ei lubatud istungile.Тоmaš Zdehovskit, kellest võib varsti saada europarlamendi president – ei lubatud, Jitka Chalánkovát, üht Tšehhi senati liidrit – ka ei lubatud! Tšehhi televisiooni, Austraalia televisiooni, Prantsusmaa televisiooni… Mitte kedagi meist sellele kohtuistungile ei lubatud. Norra süsteem on huvitatud, et sellised asjad salajas püsiksid. Ning see näitab mulle, et me peame surveavaldamist jätkama. Kui aus olla, siis Eva Michálková ei saa oma lapsi tagasi, kui Tšehhi valitsus ei sekku ja ei nõua lapsi tagasi pärast seda, kui Norra on Haagi konventsooni (puudutab laste väljaandmist) ratifitseerinud. Rahvusvahelise surve tõttu oli Norra sunnitud Haagi konventsiooni ratifitseerima. Konventsioon jõustub pärast käesoleva aasta 1. juulit. Mõistagi annab see meile tähtsa tööriista, mille abiga lapsed tagasi Tšehhimaale saaksid.
EV: Jah, see on tõesti hea šanss!
М: On küll. Konventsioon sätestab, еt kui teise riigi, antud juhul siis Tšehhi valitsuselt saabub Norra valitsusele järelepärimine, tuleb neil sellega tegelda. Olen veendunud, et tänu survestamisele võidame me selles asjas. See ei toimu kohtus, sest Norra kohus töötab valitsuse ripatsina. Тоmaš Zdehovski tuleb laupäeval Norrasse ja esineb parlamendihoone ees sõnavõtuga. Ning me arutame koos temaga, kuidas asja pärast konventsiooni ratifitseerimist ajada. Ma usun, et kõik õnnestub ja lapsed on sügiseks Tšehhis tagasi. Sama asi puudutab ka Leedu juhtumeid. Me peame samu põhimõtteid kasutama ka Gabriella juhtumi ja kõikide teiste sarnaste juhtumite puhul, et kõik need lapsed tõepoolest oma koduriikidesse tagasi jõuaksid.
EV: Eesti on väike riik, kuid me toetame teid nagu suudame. Мe mõistame, et me kõik oleme selles küsimuses ühes paadis.
М: See on suurepärane! Tänu rahvusvahelisele tähelepanule on võimalik palju saavutada, ja me olemegi juba palju saavutanud. Norra valitsus kardab tähelepanu. Norra maine inimõiguste vallas on sattunud ähvardava löögi alla. ÜRO juba omistas meile inimõiguste täitmise osas B-kategooria, mis mõistagi ei ole Norrale vastuvõetav. Oleme veendunud selles, et surveavaldamine jätkub.
EV: Suur tänu teile, et jagasite meiega oma aega!
Laupäeval, 11. juunil toimus Toompeal meeleavaldus tahtevastaselt laste peredest eemaldamise vastu. Meeleavaldusele tuli umbes 30 inimest, virtuaalselt toetas ettevõtmist 282 inimest. MTÜ Eesti Vanemad soovib riigikogult vastust, kuidas kavatsetakse arvesse võtta Euroopa Parlamendi resolutsiooni 27. aprillist 2016, kus juhitakse tähelepanu lastekaitseorganite omavolile Euroopa riikides.