Pealispinnal kolgivad meid, sisimas aga mõtleb tunduv osa neist: hea, et vähemalt keegi ütleb tõe välja, nendib Péter Szijártó intervjuus väljandele Mandiner. Milline on Ungari viimase kümne aasta välispoliitika bilanss? Mida ootab valitsus Donald Trumpi võidust?
Rääkigem nüüd teie tööst välisministrina. Oma esimese intervjuu selles ametis andsite BBC saatesarjale „Hard Talk" rändekriisi algul, ajal, mil Ungari oli suure surve all. Teie paljude lääne meediaväljaannetega peetud sõnalahingute põhjal jääb mulje, nagu pakuks sellised olukorrad teile lausa naudingut.
Pigem on asi selles, et tuleb leida viis, kuidas nautida isegi selliseid olukordi. Mul on üks suur eelis: eelnevalt peaministri kõrval käies läbitud poliitikakool. Olin ta kõrval, töötasin ta pressiesindajana, seejärel FIDESZ-i pressiesindajana ühel väga raskel ajajärgul: 2006. aasta valimistele järgnenud neljal aastal. Sain tollal sellise karastuse, mis on ajakirjanduses esinejale lausa asendamatu.
Kui vastan mõne suure rahvusvahelise meediaväljaande küsimustele, siis pean vestluse algusest peale kogu aeg pidama meeles, et tean sellest, mida rääkima asun, tuhat korda rohkem kui isik, kes asub mind agressiivselt ründama. Ma ei ütle seda ülbusest, lihtsalt mina olen elanud siin [Ungaris. – tlk.] varsti juba 46 aastat, tema jaoks võib me vestlus olla aga üks kümnest selle päeva jooksul teha kästud intervjuust, selle ettevalmistamiseks sai ta pühendada heal juhul pool tundi. Küsimus ongi vaid selles, kas julged selles olukorras näidata seda välja, või annad järele sinu vastu rakendatavale survele.
Kui inimene läheb New Yorgis asuvasse CNN-i peakorterisse, näeb ta seal igal sammul hiidplakatitel staarsaatejuhtide pilte ning väljakirjutisi, mis kuulutavad, et CNN-ita pole elu. Kui ta seejärel sõidab eskalaatoriga kes teab mitmendale korrusele, näeb ta kõikjal turvamehi, ta jalgade ees laiub aga vaade New Yorgile. Seega kõik viitab sellele, et sina oled seal vaid pisike täpp ning pead olema ülitänulik selle eest, et sulle on saanud osaks au seal viibida. Noh, siis tuleb hingata sügavalt sisse ja öelda, et sa ei lase neil sind surnuks litsuda, ja leida endas piisavalt julgust, et oma seisukohti esitades ennast kehtestada.
Suureks läbimurdeks mu suhtlemisel Richard Questiga oli see, kui ütlesin talle otsesõnu, et ta valetab. Muidugi tekitas see jahmatust: kust see sell üldse tulnud on, kes julgeb suurele Richard Questile enesele CNN-i otsesaates midagi sellist öelda? Läkski kisaks, näpuganäitamiseks, hea veel, et laud me vahel oli pikk. (Naerab.) Võtmeküsimus seisnebki selles, et kui saada sisemine eelhäälestus õigeaegselt paika, olla vapper, siis jääbki üle „ainult" panna agressiivsusele vastu samaväärse jõuga.
Oskate minna riidu ka me liidukaaslasteks olevate riikide poliitikutega. Nad ongi teile ette heitnud, et te olevat idamaade juhtidega suheldes palju leebem.
Idamaistel kolleegidel pole kombeks alustada läbirääkimisi näiteks sellest, kui hirmsas seisus olevat me õigussüsteem, kui hirmsal viisil me ajakirjandust rõhutavat või kui vähesel määral järgitavat meil inimõigusi. Seevastu lääne kolleegid tunnevad endas suurt sisemist sundi võtta välja õpik ja asuda sealt mulle ette lugema nagu õpetaja õpilasele. Palun neid siis alati jätta kohe järele.
Näiteks mu Soome kolleeg asus mind õpetama, milline peaks olema ajakirjandusvabadus Ungaris, kuigi tal tasuks vaadata pigem, kui väheste omanike kätte on koondunud ta omamaised ajakirjanduskanalid. Sama lugu on siis, kui meile peetakse noomituskõnesid prokuratuuri ja kohtusüsteemi sõltumatuse kohta, kuigi leidub sellinegi lääneriik, kus justiitsminister on samal ajal ka peaprokurör /–/.
Või siis kritiseeritakse Ungari valimissüsteemi, kuigi liikmesriikide seas leidub sellinegi, kus valimistel 14 protsenti hääli kogunud erakonnal on ligikaudu 70 rahvaesindajat, 15 protsenti kogunud erakonnal aga kõigest neli. Prantsusmaal kuulutatakse, et Le Pen olevat valimiste kaotaja, kuigi kogus miljon häält rohkem kui teiseks tulnu. Ühes meie kandi riigis ütleb aga riigipea otsesõnu, et kui valimised võidab teatud erakond, siis sellele ta valitsuse moodustamise ettepanekut ei tee. Nii et ärgu õiendagu midagi ainult meie kallal!
Ometi paistab, et oma sõpradega tülitseme ega hooli nendelt saadud nõuannetest, seevastu riikidega, kes jäävad me liidukaaslaste ringist välja – Hiina ja Venemaaga, kas või Turgi Riikide Liiduga – on Ungari valitsuse esindajatel vaat et sõbrasuhted. Kas selles peitub teatud pühendumus?
Kui ma ei reageeriks Ungari kirumisele, vaid taluksin seda naeratades, siis pole kindel, et mind peetaks Ungari huvide vääriliseks esindajaks – ei valijate ega teiste poliitikute silmis. Nii et olgu me alandaja idamaalane, läänlane, põhjamaalane või keegi lõunast, reageerida tuleb igal juhul. Ma ei istu ühegi lääne kolleegiga läbi rääkima selliste sõnadega: „Kuule, ära pane pahaks, aga kuidas teil asjalood ikka on? Kuidas saab olla nii, et terved linnaosad on sisserändajate hirmuvalitsuse all? Kuidas sai juhtuda, et kirik muudeti kaubamajaks? Kuidas saab olla, et tahate keelata õpetajatel kanda kaelas risti?" Mina ei tunne ennast olevat volitatud hakkama nendega vestlema nende siseasjust, nemad aga tunnevad sisemist sundi rääkida muudkui meie omadest. Reageerin sellele siis alati.
Seoses Turgi Nõukoguga siinkohal üks märkus. 2010. aastal, pärast valimisvõitu, otsustasime muutuda avatumaks koostöö suhtes Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikidega; meie peaministri üks esimesi visiite toimus Aserbaidžaani. Mäletan, kui kõvasti ja ebaviisakalt me lääne liitlased meid toona selle eest kritiseerisid: „Mida te endast üldse mõtlete, et peate läbirääkimisi diktaatoritega?!" Praegu voorivad lääneriikide poliitikud muudkui Bakuu vahet, on õnne tipul, kui saavad sealt gaasi ning teha seal pilti koos president Ilham Alijeviga, Saksamaa liidukantsler aga soovib tihendada suhteid Kesk-Aasiaga.
Tasub meenutada sedagi, et kui Viktor Orbán ütles pärast külaskäiku Pekingisse, et kahtlemata tuleb rahvusvahelise olukorra stabiilsuse huvides arendada dialoogi Hiinaga, siis tabas teda kriitika turmtuli. Minul tuli Euroopa Liidu välisministrite nõupidamisel kahe ja poole tunni jooksul kuulda, et Ungari olevat – kultuurselt väljendudes – Euroopa ühtsuse lõhkuja, kaks ja pool nädalat hiljem sõitis aga Hiinasse Itaalia peaminister ning ütles, et Hiina olevat maailma raskete küsimuste lahendamisel asendamatu dialoogipartner, misjärel asusid ühtäkki kõik rääkima sedasama juttu.
Valitseb selline kahepalgelisus, ja rahvusvahelist poliitikat püütakse destabiliseerida nii segadusseajaval ning ebameeldival moel, tehakse nii ebaviisakaid žeste, et meil tuleb vaenukinnas vastu võtta. Liigset tüli otsida pole vaja, kuid nii ka ei lähe, et poeme mingi kriitika tõttu laua alla peitu.
Kümne aastaga on Euroopa Liidus siiski juhtunud nii mõndagi, valitsusel on olnud arvukalt konflikte. Millisena nähakse meid, meie rolli liidus praegu?
Euroopa Liit on sattunud jahmatamapaneva kahepalgelisuse võimusse, üks osa Euroopa poliitikuid kannatab selle tõttu, kuid seda välja ei näita, ja neil pole jõudu seda muuta. Leidub külluses selliseid juhtumeid, kui enne mõnda arutelu EL-i välisministrite nõukogus tulevad kolleegid mu juurde jutuga: „Péter, loodame väga, et oled seekord mehe eest väljas, ütled otse, paned veto, hakkad vastu." Vastan siis: „Muidugi ütlen otse ja panen veto, aga äkki tuleksid mulle appi?" Ja siis tuleb selline vastus, et ikkagi ei saavat, kuna mida muidu ütlevad valitsusliidukaaslased, MTÜ-d ja ajakirjandus.
EL-i välisministrite nõukogus tulevad kolleegid mu juurde jutuga: „Péter, loodame väga, et oled seekord mehe eest väljas, ütled otse, paned veto, hakkad vastu."
Mul on sellest kõrini! Kui oleme omavahel, siis öeldakse mulle, et meil olevat täiesti õigus, küll olevat alles olnud tore kuulda seda juttu ka viimati, mu intervjuu olevat olnud paganama hea, kuid kõigi nähes loetakse ikkagi paberilt ette, mis bürokraadid olid neile ette valmistanud; loetakse ette, pilku paberilt tõstmata. See võib olla jube.
Üks teine tüüpiline nähtus: kui istume kahekümne seitsmekesi Euroopa Liidu välisministrite nõupidamisel, siis 20–22 meist on kindlasti hõivatud oma elektroonikavidinaga. Vajutavad pidevalt oma mobiiltelefone ja sülearvuteid, kirjutavad Facebooki ja X-i postitusi. Vaesekesed on nii haaratud sellest, kuidas nende postitustele reageeritakse ning mida kirjutada, mida mitte. Mina ei võtagi sellisele nõupidamisele telefoni kaasa, sest istun seal selleks, et vaidluse tekkides ajada asi joonde, püüda põhjendada.
Tagasi tulles selle juurde, kuidas meisse suhtutakse: pealispinnal kolgivad meid, sisimas aga mõtleb märgatav osa neist: „Hea, et vähemalt keegi ütleb tõe välja." Viimasel ajal on olukord muutunud, meil on abiks slovakid, kes eriti pärast peaminister Robert Fico tapmiskatset ütlevad sõna sekka nii karmilt, et saavad ses osas juba võistelda meiegagi. Tihtipeale piisab juba sellestki, kui ootan ära oma Slovakkia kolleegi seisukohavõtu ning ühinen sellega.
Kas ei tasuks ehk meilgi oma eesmärkide paremaks saavutamiseks vahel läheneda ühisele seisukohale? Näiteks Austria sõltub Vene energiakandjatest, kuid nagu näha, ei satu häbipinki, või võtkem itaallased, kes žongleerivad Hiina-sidemetega, samas pälvimata selle eest sama kõva kriitikat kui meie, kuna laveerivad veidi paremini.
Tõepoolest, ainult et kui mingi riik kuulub G7 liikmete hulka ja on Euroopas üks rikkamaid, siis ta saab endale lubada, et ei tee seda, mida ütleb, ega ütle seda, mida teeb. Meie oleme keskmise suurusega riik Kesk-Euroopast ega kuulu just kõige rikkamate hulka, mistap meie ei saa käituda samamoodi. Pealegi ma ei tunne, et oleksime oma otsekohese poliitika tõttu kahju kannatanud.
Muidugi kostab nüüd kohe hääli, et selle tõttu ei anna Euroopa Liit meile kümneid miljardeid eurosid. Ainult et ta ei annaks ka siis, kui oleksime silmakirjalikud, sest juba oma 14 aastat on Brüsseli ja Ungari vahel põhimõtteline erinevus: meie ei taha sisserännet, ei taha sooideoloogiat, meie maal on isaks mees, emaks aga naine, meie ei taha sõda, meie pole nõus alluma rahvusvahelisele liberaalsele peavoolule, pole nõus loovutama oma riiki välisjõudude meelevalda.
Oma otsekohesest ja selgest välispoliitikast on Ungaril seni igal juhul olnud kasu. Tänapäeval kuulub Ungari maailma kolme sellise riigi hulka, kus on oma tehas kolmel suuremal Saksa autotootjal. Ja oleme ainuke riik, kus maailma kümnest suuremast akutootjast on esindatud viis. Igal aastal tehakse meile rekordiliselt investeeringuid, tööhõive kasvab; koroonataudi järel oli meil töötajaid rohkem kui varem, ja investeeringud saabusid Ungarisse ka koroonataudi ajal.
Vana asi, kuid väärib meenutamist: löödi kõvasti lokku, et vaktsiinid saabuvad Euroopa ühishanke abil, samas suri iga päev inimesi kümnete tuhandete kaupa. Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen tellis SMS-i abil väidetavalt vaktsiine, mis aga õigel ajal ei saabunudki. Ungari suutis pandeemia ajal vaktsineerida kiiremini tänu sellele, et olime hoidnud lahti ka idapoolse värava. Lisaks sellele tugineb Ungari varustatus maagaasi, nafta ja tuumakütusega kindlale alusele. Ja seda kõike tänu sellele, et saame normaalselt läbi kõigi mõjukate tegijatega igas ilmakaares.
Kui juba jutt normaalsele läbisaamisele läks: Viktor Orbáni rahumissioon pälvis suurt vastukaja, seni on see aga ainult missiooniks jäänudki, rahuni pole jõutud. Kas see projekt ikka on seda väärt, et tema pärast saada kaela kriitikatorm, mille kohaselt Ungari tegutseb Venemaa huvides ajal, mil läänel tuleks olla ühtne?
Ühest küljest on kristliku riigi puhul raske kujutleda muud seisukohta kui see, et esmatähtis on säästa inimelusid. Ungari on vahetult kokku puutunud sõja mõjuga humanitaarolukorrale, meile on saabunud 1,4 miljonit põgenikku, mitmes sajas koolis õpivad meil põgenikuperede lapsed praegugi, peaaegu 15 000-le lapsele andsime võimaluse käia laagris. Tuleb teha lõpp tapmisele ja kannatustele! Ühed leiavad, et seda saab teha lahinguväljal, teised aga – sealhulgas meiegi –, et läbirääkimistelaua taga.
Sõja algusest on möödunud peaaegu tuhat päeva, see on küllalt pikk aeg selleks, et saaks teha teatud järeldusi. Selle aja jooksul on läänlased viinud Ukraina rindele mitmekümne miljardi euro väärtuses, pöörasel, mõistusega haaramatul hulgal relvi. Küsin: kas keegi on täheldanud sel olevat mingit positiivset mõju?
Sel puhul on kombeks vastu väita, et kui ukrainlased poleks saanud relvi, siis oleks nad praegu veelgi kehvemas seisus. Relvaabi najal nad suutsid vähemalt vastu panna.
Aga kas nende praegune seis on siis hea? Mitusada tuhat inimest on surnud, Ukraina välisminister ütles mulle, et seitse ja pool miljonit inimest on riigist lahkunud. Oluline osa Ukrainast on varemetes. Inimesed tapavad üksteist, kannatavad, satuvad sõjavangilaagrisse, perekonnad lagunevad. Selleni on jõutud mitmekümne miljardi euroste relvasaadetiste abil.
Kui arutasime 2022. aasta veebruaris–märtsis esimest sanktsioonidepaketti, tegin oma kolleegidele ettepaneku leppida kokku selleski, mis on siis eesmärk, sest ainult sellest oleneb, milline vahend on sobiv. Mulle öeldi: eesmärk on Venemaa põlvili suruda ja sel moel sõda lõpetada. Tollest ajast peale pole me surunud venelasi põlvili ega liginenud ka rahule. Venemaa hoiab oma võimu all olulist osa – 28 protsenti – Ukraina maa-alast, inimesed surevad iga päev. Järelikult plaan ei toiminud.
Aga midagi pidi ometi ju tegema.
Hüva, kuid ärgem unustagem, et 2022. aasta märtsi lõpus, aprilli alguses jõuti rahuläbirääkimistel peaaegu kokkuleppele. Nägin oma silmaga seda dokumenti, mis oli juba peaaegu allkirjastatud ja pidanuks toonast tegelikkust arvestades tegema sõjale lõpu. Mis juhtus? Tulid läänlased ja ütlesid ukrainlastele, et suvatsege aga edasi sõdida, mingit rahulepet ei tohi vastu võtta. Ja nüüd oleme otsaga siin.
Ettekujutusi, kuidas sõda lõpetada, leidub mitmeid, sealhulgas kuuest punktist koosnev Hiina–Brasiilia rahuplaan, mille kõiki punkte toetan kogu hingest. See plaan ütleb, et ärgu loodagu sõjalisi blokke, ärgu vastased provotseerigu üksteist, lõpetatagu inimkannatused, ärgu rünnatagu tuumajaamu ega kasutatagu massihävitusrelvi. Kõiki neid punkte saab toetada kogu südamest, seepärast osalesimegi eelmisel nädalal [2024. aasta oktoobri avanädalal. – tlk.] New Yorgis rühma „Rahu sõbrad" asutamisistungil. Euroopast kutsuti sinna kolm riiki: Šveits, Prantsusmaa ja Ungari. Rahuläbirääkimiste toimumispaik pole veel teada, kuid kõige tähtsam on ikkagi see: läbirääkimistel on mõtet vaid siis, kui neil osalevad mõlemad sõdivad pooled.
Peagi on käes Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Kui paljuga riskis Ungari valitsus, kui Donald Trumpi toetades pani kõik vaid ühele kaardile? Milliseks kujunevad Ungari–Ameerika suhted, kui võidab Kamala Harris?
Olgem valitsuse käitumise osas ikkagi täpsed! Me ei kahtle eales teiste riikide kodanike valimisotsuse õigsuses ega sealse valimiskorra demokraatlikkuses, vaid püüame teha võimalikult head koostööd igaühega, kes pälvib oma valijate usalduse. Iseasi, kas teine osapool on ka päriselt koostööaldis, või tal on muud eesmärgid.
Teisalt on poliitika kogemusepõhine žanr, meil aga jätkub valitsemiskogemust küllaga. Valitsesime siis, kui Ameerika Ühendriikidel oli demokraatliku partei mehitatud administratsioon eesotsas esmalt Barack Obamaga, seejärel aga Joe Bideniga, ning valitsesime ka siis, kui oli vabariiklik administratsioon eesotsas president Donald Trumpiga. Erinevus on küll tohutu, kuid mitte meist, vaid teise osapoole taotlustest tingituna. Sest püüdlesime heade Ungari–Ameerika suhete poole ka demokraatide valitsemisajal, kuna olime päevselgelt huvitatud sellest, et saada maailma võimsaima suurriigiga hästi läbi.
Kui mälu ei peta, siis juba algusest peale oodati meilt midagi.
Kui läksin 2014. aasta sügisel esmakordselt Washingtoni, siis öeldi mulle selge sõnaga: Ungari valitsust seal kõige kõrgemal tasemel vastu ei võeta. Mind võttis seal vastu asevälisminister Victoria Nuland, kes pani mind istuma mingile kušetile ja viskas mu ette kaheleheküljelise, masinakirjas dokumendi, kus olid kirjas nende täpsed ootused meie suhtes. Seal seisis muuhulgas, kuidas meil tuleks muuta oma põhiseadust, samuti ajakirjandust või näiteks kirikuid käsitlevaid seadusi.
Nuland ütles mulle selge sõnaga, et alles pärast seda, kui oleme teinud ära, mis seal kirjas, saame üldse rääkida meievahelistest poliitilistest suhetest. Kui ei tee, siis ei saa.
Kostsin kohe, et seaduste asjus langetab otsuseid Ungari parlament. Seetõttu meil tollal USA-ga häid suhteid ei tekkinudki.
Mäletame veel suursaadik André Goodfriendi silmapaistvat diplomaaditegevust, suuri meeleavaldusi, sissesõidukeelu-skandaali [USA võimud keelasid 2014. aasta oktoobris jõustunud määrusega seitsmel kõrgel Ungari ametiisikul riiki siseneda, keelusaanute täpne loetelu oli salajane. Algul põhjendati keeldu asjaomaste isikute korrumpeeritusega, seejärel aga tunnistati, et tegu oli lihtsa haldusmeetmega, mis ei eeldanudki keelusaanu süüdiolekut. – tlk].
Bideni administratsiooni ametiajal aga karmistati meie suhtes viisanõudeid, kuna keeldusime üle andmast piiritaguste ungarlaste nimekirja, lõpuks tühistati ka topeltmaksustamist vältiv kokkulepe, sest et me ei soostunud ülemaailmset maksu kehtestama ennetähtaegselt, kuna ei tahtnud tõsta Ungaris makse. Peale selle saabusid ookeani tagant me opositsioonierakondadele ja valitsusevastastele ajakirjanduskanalitele kümned miljonid dollarid. See pole ju ometi sõbralik suhtumine.
Seevastu kui eesotsas oli Trump, iseloomustas me riikide suhteid vastastikune austus. Me peaminister kutsuti Valgesse majja, ma ise käisin Washingtonis välisministeeriumis, meid külastas USA välisminister Mike Pompeo. Selles osas, kuidas lahendada rängimaidki maailma probleeme, mõtleme ühtemoodi: migratsiooni, pere, sõja või rahu küsimuses oleme sama meelt. See muudaks läbisaamise palju paremaks.
Suhtume USA presidendivalimistessegi Ungari huvidest lähtuvalt. Nii et kui küsida, kumma kandidaadi võit oleks Ungari–USA suhetele, Kesk-Euroopa julgeolekule või rahu saavutamisele parem, siis päevselge vastus on, et Donald Trumpi võit. Pealekauba oli tema ametiajal maailmas kord majas, praegu aga ei ole.
Usutlus ilmus Ungari internetiväljaandes „Mandiner" 10. oktoobril 2024.
Lühendatult tõlkinud Tõnu Kalvet