Ukraina linnade ründamised Venemaa poolt ja tsiviilohvrid tõstavad esile küsimuse, kas ja kuidas 21. sajandil sõjakurjategusid karistada saab. Otsustav on siin Genfi konventsiooni 1977. a. lisaprotokoll, mis ius in bello reeglid sätestab, kirjutab meediakanali Welt juhtivtoimetaja Sven Felix Kellerhoff. Objektiiv teeb artiklist kokkuvõtte.
Printsiip on lihtsalt ja selgesti formuleeritud: " Tsiviilelanikkonna ja tsiviilobjektide austamise ja kaitse tagamiseks peavad konfliktiosalised alati (…) suunama oma operatsioonid üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu." Nii on see sätestatud artikli "Põhireegel" all Genfi konventsiooni 1997. a. lisaprotokollis, mis üldises plaanis formuleerib ius in bello, õiguse sõjas (vastupidiselt mõistele ius ad bellum, õigus sõjaks).
Venemaa ründesõda Ukraina vastu toob selle erinevuse uuesti päevakorda: ius ad bellum'it Putini Venemaal kahtlemata ei ole – nii nagu seda ei olnud ka USA-l 2003. aastal Iraaki tungides (vastupidiselt Kuveidi sõjale 1991. aastal). Sõltumata sellest õiguslikust küsimusest kehtivad ius in bello põhimõtted alati ja eelkõige selleks, et kaitsta võimalikult palju sõjalise konflikti alasse jäävaid tsiviilisikuid.
Genfi konventsiooni lisapotokoll täiendab vanemaid sõdimise reegleid, mis on kirja pandud Haagi 1899/1907. aasta konventsioonis ja Genfi 1949. a. konventsioonis. Nii on näiteks artiklis 52 sätestatud: " Rünnata võib ainult sõjalisi sihtmärke." Ja edasi: "Kui tekib kahtlus, kas tavaliselt tsiviilotstarbel kasutatavat objekti, nagu usutalituskohta, maja või muud eluaset või kooli, kasutatakse sõjategevuse soodustamiseks, tuleb eeldada, et seda ei kasutata sõjalisel otstarbel."
Huvitav on ka järgmine määratlus artiklis 56: " Rünnata ei või ohtlikke rajatisi ega seadmeid, nimelt paise, tamme ja tuumaelektrijaamu, isegi kui need on sõjalised sihtmärgid, juhul kui selline rünnak võib põhjustada ohtlike jõudude vallandumise ning seejärel tuua kaasa tõsiseid kaotusi tsiviilelanikkonna hulgas." Seega ei tohi tuumaelektrijaamu mitte kunagi rünnata, nagu Venemaa seda Ukrainas tegi.
Kuna sõjad on põhimõtteliselt keelatud ja rahvusvahelise õiguse kohaselt vaid erandjuhul lubatud, siis reguleerib lisaprotokoll ka erandeid, nagu näiteks artikkel 57: " Need, kes rünnakut planeerivad või selle üle otsustavad, peavad tegema oma võimaluste piires kõik veendumaks, et ei rünnata tsiviilisikuid ega -objekte, et rünnatavad objektid ei ole erikaitse all, vaid on sõjalised sihtmärgid artikli 52 lõike 2 tähenduses."
Artiklis 85 on sätestatud järgmine põhimõte: " Välistamata konventsioonide ja käesoleva protokolli rakendamist loetakse nende dokumentide rasked rikkumised sõjakuritegudeks." See tähendab, et vaatamata sellele, kas konventsioone ja nende põhimõtteid tunnistatakse või mitte, on iga põhimõtte rikkumine sõjakuritegu.
Selle konventsiooni lisaprotokolli on ratifitseerinud 174 riiki, ratifitseerimata on selle jätnud näiteks USA ja Iisrael. USA jättis protokolli ratifitseerimata artikli 75 lõike 7 punkt a tõttu, mida võeti sekkumisena riigi suveräänsusesse: "Sõjakuritegudes või inimsusevastastes kuritegudes süüdistatavatele isikutele süüdistuse esitamise ja nende üle peetava kohtuprotsessi suhtes igasuguse kahtluse välistamiseks tuleb järgida järgmisi põhimõtteid:
(a) sellistes kuritegudes süüdistatavatele isikutele süüdistuse esitamine ja kohtupidamine nende üle peab olema kooskõlas kehtiva rahvusvahelise õigusega." Jimmy Carteri valitsus viseeris küll enda poolt 1977. a. protokolli ja seeläbi justkui kohustas reegleid järgima. Samas ei olnud USA valitsus nõus rahvusvahelise kohtupidamisega Afganistanis sõjakuritegusid toime pannud sõdurite üle ja võttis Haagi kohtu süüdistajalt USA viisa.
Ühtlasi taganes Venemaa 2019. aastal lisaprotokollist, tuues põhjuseks, et rahvusvahelist õigust kasutatakse teatud riikide poolt pahatahtlikult ära.
Lisaprotokolliga koos tekkis sõjaõigusesse uus mõiste: kollateraalkahjud ehk kõrvalkahjud. Nii nimetas NATO 1999. a. Serbia objektidele tehtud rünnakute tõttu hukkunud tsiviilisikuid kõrvalkahjudeks (erinevate hinnangute järgi 500-1200 inimest).
Näiteid on ka teisigi. 1991. a. hävitas USA Kuveidi sõja ajal Iraagis Bagdadis punkri, mis olevat olnud uudistekeskus, kuid kus olid tegelikult sajad tsiviilisikud. Või 1999. aasta, kui Hiina saatkond Belgradis sai tabamuse USA viiest täppispommist, hukkus kolm inimest ja haavata sai 21. Ka 2003. aasta Iraagi sõjas oli Iraq Body Count Project hinnangul kõrvalkahjusid kokku 9270 tsiviilisikut.
Punkrit säilitatakse memoriaalina. Foto: Wikipedia.
Kas kõrvalkahjude korral on tegemist 1977. a. lisaprotokollis sätestatu rikkumisena ehk karistatava sõjakuriteoga, sõltub sellest, kas vastutavad isikud tegid "kõik praktiliselt võimaliku" (artikkel 57), et vältida tsiviilisikutele kahju tegemist.
Pärast seda, kui kasutusele on tulnud täpsusmoon nagu laserjuhitavad pommid või GPS-iga varustatud raketid, siis tuleb reegli sisustamisel lähtuda ka sellest. Kui kasutatakse "rumalat" ehk mittejuhitavat moona, isegi kui soovitakse tabada militaarrajatist, on kahju vältimise küsimus veelgi tõsisem.
Toimetas René Allik