Vaidlus Narva tanki üle, eriti sotsiaaldemokraatide väited, et Narva inimestele tuleb selle eemaldamise eest midagi vastu anda, on naeruväärne. Inimesed, kes teevad Nõukogude armeest ja meid okupeerinud totalitaarsest riigist kultuse, lihtsalt ei sobi meie Eesti väärtusruumi, ning on meie viga, et me pole neile seda piisavalt üheselt selgeks teinud, kirjutab riigikogu liige Jaak Valge sotsiaalmeedias.
Avaldame Jaak Valge sotsiaalmeedia postituse täismahus.
EKRE ja EKRE eelkäija Eesti Rahvuslik Liikumine on olnud alati arvamusel, et need punamonumendid, mis heroiseerivad ühe totalitaarse riigi võitlust või võitu teise totalitaarse riigi üle, mis ühtlasi lõppes Eesti pikaajalise okupeerimisega, tuleks Eesti pinnalt eemaldada. Nüüd on selline valmisolek tekkinud ka teistel poliitilistel erakondadel ning seda ajaakent tuleb ära kasutada enne, kui Reformierakonnal tekib jälle tahtmine Venemaaga majanduslikel põhjustel sõbrustada ja viisavabadus sõlmida, nagu see oli kümme aastat tagasi.
Neid inimesi, kes võitlesid Nõukogude Liidu mundris, ei tuleks käsitleda kangelastena, vaid totalitaarsete režiimide ohvritena. See tähendab, et tuleb austada nende kui inimeste mälestust, aga mitte nende sõjategevust. Sõtta ei läinud neist suurem osa ju vabatahtlikult. Ning paljude puhul, kes pidid surma ähvardusel minema otserünnakule vastase tulemüüri vastu, ongi ju selle režiimi positiivne mälestamine, mis neid surma ajas, nende mõnitamine.
Kujutan ette, et need eesti mehed, kes vägivaldselt Punaarmesse mobiliseeritud olid, paneksid küll pahaks, kui neid seostatakse selle režiimiga, kes neid Velikije Lukis surma ajas. Monumentide lahterdamisel nendeks, mis tuleb eemaldada, ja nendeks, mis jäävad, tulebki sellest lähtuda: kas tegemist on austusega sõjas hukkunud inimestele, või austusega režiimile. Kui mõnel monumendil, mis ei ole hauatähis, on siiski kunstiline väärtus, tuleb ta säilitada, aga teises kohas – muuseumis. Saksamaal näiteks pole ühtegi natsirežiimi ausammast, küll aga on palju
mälestusmärke sõjas hukkunutele.
Vaidlus Narva tanki üle, eriti sotsiaaldemokraatide väited, et Narva inimestele tuleb selle eemaldamise eest midagi vastu anda, on naeruväärne. Inimesed, kes teevad Nõukogude armeest ja meid okupeerinud totalitaarsest riigist kultuse, lihtsalt ei sobi meie Eesti väärtusruumi, ning on meie viga, et me pole neile seda piisavalt üheselt selgeks teinud.
Siin pole vaielda ja kaubelda midagi. Iseseisvuse ja vabadusega, nagu ka Eesti väärikusega ei kaubelda. Ning kui sel teemal rahvaküsitlus teha, siis tuleks seda küsida kõigilt Eesti kodanikelt, sest Narva – jumal tänatud – on Eesti linn, samamoodi minu linn, kui on Katri Raigi linn. Aga rahvahääletust pole vaja, sest tulemus oleks niigi selge. Kui Narva tank alles jätta, siis tuleks ta käimasolevat sõda arvestades trofeetankiks ümber disainida ja ta toru ida poole suunata. Aga vanaraualadu on siiski õigem koht.
On väga imelik, et punamonumentide saatust otsustava komisjoni liikmeskond on salastatud. Juba komisjoni loomine iseenesest jätab mulje, et valitsuspoliitikud ei söenda otsustada ja lükkavad selle komisjoni kaela. Aga liikmete salastamine tähendab justkui, et me ei ole endas kindlad, ei tea isegi, mida tahame või kardame Stalini või Putini kättemaksu. See ei ole väärikas.
Kui keegi komisjoni liikmetest avalikkust kardab, peaks ta end taandama. Oma identiteedi küsimusi tuleb otsustada avalikult, ning ka otsustajad peavad olema teada. Me ei pea ennast ja oma ajalugu häbenema. Punkt.
Toimetas Markus Järvi