Postimehes avaldatud rahvastikuprobleeme käsitleval Dean Spearsi artiklil rahvastikuteadusega suurt pistmist ei ole. Küll aga kajastab artikkel USAs levinud vasakpoolse globalistliku peavoolu mõttekäike, milles segatakse madala sündimuse põhjuslikud seosed feminismiga ning lahjendatakse kogu teema kliimaprobleemidega, kirjutab riigikogu liige ja ajaloolane Jaak Valge.
27. oktoobril avaldas Postimees Dean Spearsi artikli maailma rahvastikuprobleemidest, millele küsis Jaak Valge kommentaari. Paraku avaldas Postimees Valge kommentaarist vaid väljavõtteid. Avaldame siinkohal täielikult.
Esimene küsimus, mis tabab iga teemaga mõnevõrragi kursis olevat inimest, on see, et mispärast Postimees selle pealiskaudse teksti üldse avaldas? Ent küllap on vastus lihtne – seepärast, et see on tõlge New York Times'ist. Artiklis segatakse madala sündimuse põhjuslikud seosed feminismiga ning lahjendatakse kogu teema kliimaprobleemidega.
Rahvastikuteadusega sel artiklil palju pistmist ei ole, mis pole ka üllatav, vaadates artikli autori Dean Spearsi seniseid uurimisteemasid. Küll aga kajastab artikkel USAs levinud vasakpoolse globalistliku peavoolu mõttekäike, mida Postimehe toimetuse arust on meie lugejal kasulik teada.
Toodud arvandmed meid probleemide lahendamisel edasi ei aita. Keskmine sündimus on lääneriikides tõesti alla taastetaseme, ent kui isegi vaid Euroopaga piirduda, on suur vahe, kas sündimuse summaarkordaja on keskmiselt 1,1-1,2, nagu Ukrainas või Maltal, või 1,8, nagu Iirimaal või Islandil. Või samuti 1,8 Prantsusmaal, kus sündimus pea saja aasta vältel samal tasemel on püsinud.
Rääkimata sellest, et käsitleda tuleks nn lõpetatud sündimust, mis oludes, mil esimest sünnitust edasi lükatakse, on kõrgem kui autori poolt läbivalt kasutatud sündimuse summaarkordaja, ületades mitmes lääneriigis taastetaseme. Lisaks tuleks ka riigisiseselt vaadelda erinevaid gruppe: Eestis on põlisrahva sündimus kõrgem, kui välispäritolu rahvastikul, ning näiteks Iisraelis on nn ultraortodokssete juutide sündimus lausa kordi suurem, kui teistel, mistõttu nende osakaal rahvastikus kasvab. Samuti saavad ka autori enda kodumaal konservatiivsemad ja usklikumad inimesed rohkem lapsi.
Väita, et peamine põhjus, miks sündimus on madal, on see, et inimesed tahavad tänapäeval väiksemaid peresid, kui varem, nagu artiklis, on sama, kui väita, et inimesed ostavad autosid rohkem kui varem, sellepärast, et nad tahavad rohkem autosid. Küsida tuleks, miks nad tahavad rohkem autosid ja vähem lapsi?
Vabam maailm ei tähenda vähem lapsi, nagu artiklis väidetakse, ning ainult keskendumist karjäärile, isiklike projektide elluviimisele ja paarisuhete hoidmisele. Vabam maailm tähendab isiklikke eneseteostusvõimalusi. Artiklis esitatud vastus soovitud laste kohta on vale või vähemalt väga pealiskaudne – Eestis, nagu ka kõigis lääneriikides tahavad pered rohkem lapsi, kui neil tegelikult on ning isegi rohkem, kui on vajalik saavutamaks rahvastiku kestlikkus.
Seega oleks täpne küsimus see, mis segab perede eneseteostust? Teame juba niigi, et Eestis on üheks peamiseks takistuseks majanduslikud võimalused ja perede finantsiline ebastabiilsus. Aga teame ka seda, et mitte kunagi Eestis ja mitte kunagi üheski maailma riigis ei ole laste- ja peretoetused kompenseerinud lastele tehtud kulutusi. Siinkohal aga muidu võrdsusest pidevalt pajatavad inimesed probleemi ei näe. Niikaua, kui me pole loonud võrdseid võimalusi rohkemate laste arvuga peredele võrreldes lastetute või ühelapseliste peredega, pole mõtet väita ka, et alla taastetaseme sündimus on paratamatu. See ei ole paratamatus, vaid see on poliitiline valik.
Poliitiline valik on ka hoiakute kujundamine. Riina Solman märkis, et tema rahvastikuministriks asumise ajal oli demograafiaküsimust puudutava perepoliitikaga tegelemas vaid 1,5 ametikohta. Nn võrdsuspoliitikaga tegeles samal ajal aga üle kümne korra rohkem inimesi. Rääkimata sellest, et nende teemadega tegelevaid sihtasutusi ja MTÜsid finantseeritakse heldelt riigieelarvest. Tulemuseks on konverentsid, seminarid ning muud propagandaüritused ning artiklimassi paiskumine meediasse. Meenutagem lisaks kõiki neid kampaaniaid seksuaalvähemuste esiletõstmiseks. Aga kas teile meenub mõni riiklik kampaania loomuliku pere ja rohkemate laste toetuseks? Neid ei ole ning suuremas osas lääneriikides on olukord samasugune.
Teame ka seda, et uude asukohariiki tulnud inimestel keskmiselt vähem lapsi, kui nendesamade inimeste lähtemaal. Niimoodi kaotavad mõlemad. Rahvuspoliitiliselt eriti drastiliselt ja ka sündimust kahandavalt mõjub massiimmigratsioon Eestile. Meist on ilmselt proportsionaalselt saanud üks suurema, kui mitte kõige suurem proportsionaalse sisserändega riik Euroopas. Esimese asjana tulekski lõpetada massiimmigratsioon, sest siis tagab juba bioloogia, et sündimus hakkab tulevikus suurenema. Sest tulevikku jõuavad suuremat laste arvu soosivad geenid.
Artikli ainsaks asjalikuks ideeks on alustada diskussiooni madala sündimuse põhjuste ja tagajärgede üle. Aga juba sealsamas artiklis sedastab autor oma maailmavaateliselt positsioonilt kitsad piirid, mille raamis tohib seda diskussiooni pidada. Ent seda tuleks teha ausalt, vabana massiimmigratsiooni positiivselt esitavast poliitkorrektsusest ja rohepöörde poliitreligioossusest.
Viited:
(1) https://www.statista.com/statistics/612074/fertility-rates-in-european-countries/
(2) https://en.idi.org.il/haredi/2022/?chapter=48263
(3) https://ifstudies.org/blog/americas-growing-religious-secular-fertility-divide