Sinimägede mälestus ei ole pelgalt minevikusõja episood, vaid Eesti rahvusliku eneseteadvuse proovikivi. Kui Eesti riigivõim käsitleb seda üritust pelgalt sümboolika kontrolli küsimusena, on see Eesti riiki ja rahvust alandav. Kas see riigivõim, mis takistab eestlaste võitluse austamist Sinimägedes, on ikka üldse meie enda, Eesti riigivõim, küsib ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge.

Sinimägede lahingute mälestusüritus, mis toimub iga aasta juuli viimasel laupäeval, on justkui Eesti lähiajaloo keeruka pärandi keskne kohtumispaik, kus kerkivad esile eestlaste endi valikud ja motiivid, aga ka meie mineviku eripära, mis vastandub kohati läänemaailmas kehtivale võitjate ajalookäsitlusele. Tänavu kerkis ürituse taustal taas küsimus: kus jookseb piir eesti ajaloomälu austamise ja Natsi-Saksamaaga seotud sümboolika ning keelustamise vahel ning kuidas käituvad siin meie oma riigiasutused? 

Sinimägede lahingud 1944. aasta suvel on ühed verisemad, mida Eesti pinnal peetud. Eestlaste üksused võitlesid Nõukogude armee vastu Saksa vägede koosseisus, kandes Waffen-SS vormi, aga seda mitte ideoloogilistel kaalutlustel, vaid asjaolu tõttu, et Saksa seadused keelasid mittesakslastel Saksa regulaarväes teenida. Meil ei olnud toona garderoobi, kust oleks olnud võimalus Nõukogude armeele vastuhakkamiseks sobiv munder välja valida. 

Tuli leppida selle mundriga, mis saada oli. 31. jaanuaril 1944 kuulutas okupatsiooniorgan Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni Eesti kaitsmiseks ja seda toetasid ka rahvuslikud ringkonnad eesotsas peaministri kohusetäitja Jüri Uluotsaga. Isegi sotsialist ja veendunud natsivastane August Rei, hilisem eksiilvalitsuse juht, märkis: "Kui meie teistkordne allaneelamine sovjettide poolt peaks toimuma samuti, ilma, et meie vastupanu- ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale, siis peab küll kartma, et meie vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid shansse üle."

Sinimägede võitlejad näitasid, et meil on vastupanu- ja elutahet. Nad seisid vastu bolševismile, kaitstes oma perekondi ja hoides alles lootust Eesti iseseisvuse säilimiseks Saksamaa taganemise ja Nõukogude pealetungi vahel. Nõukogude armee edenemise pidurdamine võimaldas osal eestlastest põgeneda Läände, hoida eksiilis üleval Eesti okupeerituse küsimust ja pakkuda alternatiivi sovetlikule kultuurile. Okupatsiooniaastail sündisid Sinimägede ümber ka uhked legendid, mis kandsid edasi vastupanuvaimu. Niisiis aitas eestlaste võitlus Sinimägedes hoida rahvuslikku identiteeti ja venestumisele vastu seista, panustades kaudselt Eesti iseseisvuse taastamisse. Nende meeste võitlusel Sinimägedes ei olnud tegemist Natsi-Saksamaa kuritegudega.

Paraku on Eesti riigivõim Sinimäe mälestusüritusest distantseerunud. Küllap nii arguse, ajaloo mittetundmise kui ka hoolimatuse tõttu. Ka politsei käitumine kohapeal on olnud ajas kõikuv. Mõnel korral on lubatud üritusel segamatult toimuda, mõnikord mitte. 2024. aastal püüti Eesti hümni esitamise ajal ürituselt eemaldada Sinimägede kangelase Paul Maitla tütart, kuna ta kandis MTÜ Eesti Leegioni Sõprade Klubi särki. Rahva sekkumine tõi kaasa pingelise vaidluse ja politsei taandumise. 

Sel aastal, 26. juulil, peeti aga kinni Marko Saksing ja Kalle Pütsepp, kes soovisid toimetada Sinimägede muuseumi juurde Jõgevalt toodud lauad ja pingid külaliste toitlustamiseks. Neid varitsesid põõsastes politseipatrullid, kohale kutsuti ka neljaliikmeline eriüksus. Hiljem parklas, kus viibis veel kaks patrulli koos eksperdi või nn eksperdiga, otsustati paari minuti jooksul, et nende riietusel nähtud sümboolika kvalifitseerub natsisümboolikaks. Algatati menetlus KarS § 151 lg 1 alusel. Kirjelduste järgi oli eestikeelne väärteoprotokoll eeltäidetud ning politseiametnikud ei vallanud piisavalt riigikeelt, mistõttu polnud ka selge, kas nad üldse selgitustest aru said. 

Narvas 22. augustil vigases riigikeeles koostatud väärteootsuses väidetakse, et õigusvastutust välistavad asjaolud puuduvad, süüteokoosseis on täidetud ja protokoll on koostatud õigesti. Tsitaat väärteootsusest: "Nürbergi kohtuotsusega on süüdi tunnistatud Natsi Saksamaa inimsuse vastastes kuritegudes kui ka nende kriminaalsed organisatsioonid nagu SS/SD, Gestapo, org SA jne. Seega nende sümboolika on Eestis keelatud." Saksingule ja Pütsepale määrati rahatrahv 600 eurot.

Küsimuse tuum ei ole selles, kas konkreetne märk on keelatud, vaid selles, kuidas hinnatakse selle kandmise konteksti. Sinimägede ürituse eesmärk ei ole Natsi-Saksamaa kuritegude toetamine ja õigustamine. Meeste polosärkidel olnud käsi mõõgaga ja ruunid olid Sinimägedes võidelnud Eesti üksuste kraenurkadel. Kotka ja ruunidega märki ei ole aga kunagi kasutatud rahvussotsialistlikul Saksamaal ega ka ühegi Waffen SS väeosa logona. See pärineb Bender Roger Jamesi ja Hugh Page Taylori raamatu "Uniforms, Organization and History of the Waffen-SS" kaanelt. Nimetatud raamatu esmatrükk ilmus 1971. aastal, hiljem on avaldatud kordusväljaandeid. Raamatu kaanepildist erinevalt ei ole polode märkidel haakristi. Raamat, aga koos kaanepildil eksponeeritud haakristiga on müügis kõigis suuremates rahvusvahelistes raamatuid müüvates kauplustes nagu Amazon.com või Libristo.

Veel märkigem, et Nürnbergi (mitte Nürbergi, nagu väärteootsuses) protsess lõi küll pretsedendi, mille kohaselt saab riigijuhte ja sõjaväelasi võtta isiklikult vastutavaks sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest, aga selle otsuseid peetakse õiglaseks võib-olla ainult Venemaal. Ajaloolased ja õigusteadlased ei kahtle, et see oli valikuline, mitte neutraalne kohus.

Pealegi tunnistati USA-s juba mõni aasta peale sõda, et Balti riikide kodanike osalemist SS üksustes ei tule käsitleda sarnaselt teiste Waffen SS üksustega. 13. septembril 1950 teavitati Eesti Vabariigi peakonsuli kohusetäitjat New Yorgis Johannes Kaivu, et ümberasustatud iskute komisjon võttis vastu järgmise seisukoha: "Balti Waffen-SS üksusi (Balti Leegione) tuleb käsitleda oma eesmärkidelt, ideoloogialt, tegevuselt ja liikmeks astumise nõuetelt eraldi ja eristatuna Saksa SS-ist. Seetõttu leiab Komisjon, et need ei olnud Ameerika Ühendriikide valitsusele vaenulik liikumine Ümberasustatud Isikute Seaduse § 13 tähenduses."

Saksing ja Pütsepp on nendesamade polodega käinud Sinimägede mälestusüritusel kõigil aastatel alates 2014. aastast, pöördunud seal ka riigikeelt valdavate politseinike poole küsimusega, kas märgiga on kõik korras ja saanud jaatava vastuse. 

Sinimägede mälestus ei ole pelgalt minevikusõja episood, vaid Eesti rahvusliku eneseteadvuse proovikivi. Kui Eesti riigivõim käsitleb seda üritust pelgalt sümboolika kontrolli küsimusena, on see Eesti riiki ja rahvust alandav. 

Pole teada, kes andis politseile korralduse üritusel osalejaid ahistada. Sellekohane arupärimine siseministrile on Leo Kunnase, Henn Põlluaasa ja siinkirjutaja poolt esitatud. Loodetavasti tühistab kohus ka Saksingule ja Pütsepale määratud trahvi.

Ent laiem ja kibedam küsimus jääb: kui Eesti valitsus peaks kunagi uuesti Eesti mehi relvile kutsuma, kas siis nende kaitsetahet ei vähenda teadmine, et mõne aja pärast ei pruugi seesama riigivõim nende võitlust enam heaks kiita? Kas see riigivõim, mis takistab eestlaste võitluse austamist Sinimägedes, on ikka üldse meie enda, Eesti riigivõim?