Telegraphi kolumnist Jake Wallis Simons leiab, et uues maailmas on kindel üks asi: Ameerika Ühendriikides on taas moes kahuripaadi diplomaatia.
Kas tegemist oli strateegilise meistriteose või hullumeelse ja vastutustundetu ettevõtmisega? Kui hakkasid levima uudised Ameerika Ühendriikide Venezuela pommitamisest, kustutati sellega inimeste meeltest viimased muljed Joe Bideni aja Ühendriikide õrnatundelise, isegi enda varju kartva hiiglase mainest ja taaskord sai ilmsiks tõik, et Donald Trump oskab jätkuvalt üllatada. Põhjapoolkera hiiglane ärkas üles ja see on näljane.
Põhjapoolkera hiiglane ärkas üles ja see on näljane.
Kiiresti möödusid mõned tunnid ja võidukalt särav president teatas tema Mar-a-Lago koju kogunenud hämmastuses ajakirjanikele, et Ameerika Ühendriigid hakkavad juhtima riiki kuniks see antakse üle uuele valitsusele. Mida? Kui kaua? Kui palju diviise sinna selleks saadetakse? Mitte ühtegi üksikasja millegi niisuguse kohta ei jagatud, kuid Ühendriikide suured naftaettevõtted saavad vahepeal "raha teha".
Tegemist oli nii jõhkra režiimimuutusega kui vähegi võimalik. Nii palju siis loosungist "Ameerika esimesena".
Trump valis koos endaga uudist edastama riigisekretäri Marco Rubio. Kes oli selle igati ära teeninud ja see oli tema kõrghetk.
Nii palju siis loosungist "Ameerika esimesena".
Rubio on pärit äärmiselt kommunismivaenulikust Lõuna-Floridast, mis on koht, kus elab palju Kuuba ja Venezuela teisitimõtlejaid. Ta on pikka aega rõhutanud vajadust kukutada Caracase režiim, millega kaasneb lootus, et see toob omakorda kaasa Kuuba langemise, mida on peetud ihaldatud auhinnaks president John F. Kennedy'ist saadik. Selline sündmuste areng pole veel kindel, kuid Rubio moodi vana kooli sõjapistrike kildkonnal paistab olevat tuul tiibades.
Samamoodi oli tegemist pettumusega Trumpi toetavale MAGA [Make America Great Again; teeme Ameerika (Ühendriigid) taas suureks] riigi omaette olemist pooldavale (isolatsionistlikule) liikumise osale. Kindlasti toetavad ned inimesed sõda narkootikumidega. Kuid riigipööre? Riiklik luuredirektor Tulsi Gabbard ja tema mittesekkumist pooldav fraktsioon, kes üritasid suruda läbi mõtte, et Maduroga võiks Venezuela nafta eest sõlmida mingisuguse kokkuleppe, lükati kõrvale. Samamoodi, nagu läks tühja nende üritus hoida eelmise aasta juunis ära Iraani tuumarajatiste pommitamine.
Ilmselgelt polnud Venezuela ründamise põhjuseks narkootikumid.
Ilmselgelt polnud Venezuela ründamise põhjuseks narkootikumid. Esiteks teevad narkokaubanduses Venezuelale pikalt silmad ette narkoriigid, nagu Colombia, Mehhiko, Boliivia ja Peruu. Kindlasti tegeles Maduro valge pulbri äriga, kuid pole sugugi nii kindel, kas ta on päriselt Päikeste Kartelli (Cartel de los Soles) juht, nagu väidavad Ameerika Ühendriigid?
Tõesti-tõesti, Ühendriikide rünnak ületas kaugelt korra tagamise ettekäändel püstitatud eesmärke. Maduro ja tema naise hulljulge inimrööv meenutab Osama bin Ladeni tapmist Abbottabadis 2011. aastal. Alles augustis tõstis Valge Maja lunaraha Maduro pea eest viiekümne miljoni dollarini, mida oli kaks korda enam Al Qaeda juhi eest pakutud summast.
Venezuela majandus, mis on huvitaval kombel sama suur kui tänase Iraani oma, on Ameerika Ühendriikidest 280 korda väiksem. Samas Venezuela lähistele koondati u 10 000 sõdurit, kümneid sõjalaevu, -hävituslennukeid, alveelaevu ja hirmutav USS Gerald R. Ford lennukikandja, mis kujutab endast suurimat Ameerika Ühendriikide vägede mobilisatsiooni peale Iraagi sõda.
Tegemist oli jõudemonstratsiooniga maailma ees. Novembris lubas Venemaa Venezuelale tarnida Ühendriikide ohu tõrjumiseks tehnoloogia viimase sõna Orešnik ülehelikiirusega rakette. Samamoodi palus Maduro sõjalist abi Iraanilt ja Hiina Rahvavabariigilt.
Uue jõulise Trumpi järelmid alles hakkavad avalduma.
Niipalju siis kõigest sellest. Samal ajal on piirkonna narko- ja Kuuba moodi vasakäärmuslikud režiimid, mis on liidus Pekingi ning Moskvaga, silmnähtavalt närvis. Kas koondutakse oma lippude alla ja hakatakse USA-le vastu? Või nõtkutatakse Trumpi ees põlvi? Peale möödunud nädalavahetust pistab tõenäolisena ainult üks osutatud vastustest.
Uue jõulise Trumpi järelmid alles hakkavad avalduma. Võib ainult mõelda, mida tähendab sakutatud ja salaplaane hauduvale islamivabariigile alles mõned päevad tagasi presidendi poolt antud hoiatus, et Ühendriikide "püss on palges".
Briti Iraani analüütik Kasra Aarabi rääkis 2. jaanuaril allikatega kardetud Basij relvarühmitusest, mis on Islamirevolutsiooni Kaardiväe osa. "Nad arvasid, et Trump blufib Venezuela teemal. Nii ei võtnud nad tõsiselt tema ähvardusi Iraani suunal," rääkis mulle mõttekoja United Against Nuclear Iran (Ühendus tuumarelvadega Iraani vastu) teadur Aarabi.
Täna on nende suhtumine kindlasti teistsugune. Mitte ainult Ühendriikide vaenlased pole ära hirmutatud, nii tunnevad ennast lisaks ebamugavalt Trumpi apaatsed lääneliitlased, kes üritavad siiani teha tarka nägu kui nende Iisraeli araablaste tunnustamise karnevali, mis korraldati Ühendriikide presidendi Gaza sõja lõpetamise kava peale, viimane maa põhja sarjas. Kui see mees saadab pikalt euroopaliku diplomaatia ja ründab Venezuelat, siis milleks veel ta võib olla võimeline?
Richard Nixon seletas väidetavalt oma kabinetiülemale Bob Haldemanile, mida too 1978. aastal ilmunud mälestusteraamatus meenutab: "Ma kutsun seda hullumeelsuse teooriaks. Ma tahan, et Põhja-Vietnamis usutaks, et ma olen jõudnud punkti, kus ma olen sõja lõpetamise nimel kõigeks valmis… Et mind pole võimalik peatada kui kord päriselt vihaseks saan… ja minu näpp on tuumanupul."
Ilmselgelt hullu mängimise riugas ei tööta kui selle taga pole veenvat jõudu. Kas siis tegemist oli ersatsi elik millegi muuga, kuid Trumpi sõjakusel Venezuela suunal on ilmselgelt teatud hullumeelsuse jooned. Detsembris kirjutas Washington Post, et ühe Venezuela narkoaluse ründamisele järgnes teine löök, millega tapeti kaks esimeses plahvatuses ellu jäänud ja vraki külge klammerdunud inimest. Väidetavalt andis sõjaminister Pete Hegseth käsu "tapke kõik". Mille peale süüdistatakse teda sõjakuritegudes.
Kuid vaatamata kõigile suurejoonelistele hooplemistele, ei pruugi Trump olla sugugi nii hull kui temast võib jääda mulje. 2013. aastal kuulutas toonane riigisekretär John Kerry, et Ladina-Ameerikas on käes Külma Sõja järgne "võrdse koostöö" ja muidu kena olemise ajastu. Trumpi jõuline käitumine taastab samas vanemad Ühendriikide välispoliitika tavad, mille kohaselt Valge Maja järgis piirkonnas rohkem kui sajandi jooksul halastamatult esimeses järjekorras enda majandus- ja ideoloogilisi huvisid.
1823. aastal kehtestatud Monroe doktriiniga oli Ühendriikide sekkumine algselt suunatud Euroopa koloniaalvõimude vastu, millest peale Teist Maailmasõda kasvas välja vastasseis Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga. 1898-ndast kuni 1994-nda aastani aitasid Ameerika Ühendriigid Ladina-Ameerikas kaasa 41 valitsuse kukutamisele. 17 juhul kaasnes sellega sõjaline sissetung.
Kohase näitena võib välja tuua vanema George Bushi 1989. aastal korraldatud sissetungi Panamasse, millele järgnes viis aastat kestnud Vabaduse Jõustamise Operatsioon (Operation Promote Liberty), mille käigus toetasid Ühendriigid Panama uut valitsust ja tänu millele kehtib seal täna suhteliselt tasakaalukas demokraatia. Kas midagi sellist on Trumpil kavas Venezuelaga?
Donald lihtsalt on selline. Ta sunnib inimesed alati mängima äraarvamise mängu, seda isegi tema enda poolel. Narkootikumide najal sai kujundada jutukanga (narratiivi), kuid Venezuelas korraldatud priiskav jõuetendus on osa tema vaiba-alt-ära-tõmbamise välispoliitikast, mida ta ajab nii Lähis-idas kui USA tagahoovis. Tee ootamatuid liigutusi, ohtralt pettemanöövreid, näita üüratut jõudu, ründa täie karmusega. Tänases vägivõnklikus (volatiilses) maailmas on ainult üks asi kindel: kas siis tegemist on hullumeelsusega elik mitte, kuid Ühendriigid peavad taas lugu kahuripaadi diplomaatiast.
Tõlkis Karol Kallas