Jurist Jane Robbins selgitab portaalis The Federalist, miks vasakpoliitika vaenab naisi, kuidas progressiusklike käes olev õigussüsteem töötab valgete naiste vastu ning kuidas statistika väänamise põhjusel peetakse valgete naiste vägistamist mustade meeste poolt "tavaliseks vägistamiseks".
Kõik teavad, et poliitiliselt pahemate vaadetega inimesed jälestavad mehi. Kui mitte kõiki, siis vähemalt valgeid ja heteroseksuaalseid ning selliseid, kes oma soos ei kahtle. Kuid vasakpoolsetel on ka tõsine misogüünia probleem. Vaatamata kogu kärale, mida tehakse naiste õiguste teemal, on vasakpoliitika tihti naiste suhtes alandav, jõuetustav või neile isegi ohtlik.
Naistelt oodatakse, et nad võtaksid enda kanda koormad, mille kandmist meestelt ei oodata ja seda väidetavalt üldise heaolu nimel. Kui miski on naisi emotsionaalselt kurnav ja nende väärikust ning inimlikust halvustav, siis on see nende nimetamine "menstrueeriateks", "sünnitamisüksusteks" või "emakaomanikeks" (menstruators, birthing units, uterus owners).
1. Transupoliitikad tühistavad naisi
Suur osa pahempoolsete misogüüniast lähtub nende progressiusu äkilisest saastumisest "ülesoolisusega". Transulemb poliitika tekitab lisaks soosegaduses inimeste jäädavasse ohvristaatusesse määramisele veel päris ohvreid. Tavaliselt, või pigem alati, on sellisteks ohvriteks naised.
Kui bioloogilised mehed võistlevad naiste ja tüdrukute spordialadel – nagu näiteks on juhtunud Connecticuti keskkooli spordivõitslustel – siis naissportlased leiavad ennast "poodiumil seismise asemel kõrvalejäetuna". Kui sporditüdrukud jäetakse ilma mitte ainult võiduga kaasnevast vaimustusest, vaid ka ülikoolide stipendiumitest, siis transulobi põhjendab sellist olukorda, et see on hind, mida tüdrukud peavad maksma õigluse eest.
Mitmed transukultusest johtuvad reeglid ohustavad naiste füüsilist ja psühholoogilist tervist. Ametlik pahempoliitika nõuab, et ennast ülesoolisena identifitseerivad mehed peavad pääsema naiste privaatsetesse ruumidesse, nagu näiteks tualett- ja riietusruumidesse ning tüdrukute ning naiste vastuseis ei loe sealjuures midagi. Kõigile peaks selge olema, et [seksuaalne] kiskja võib endale üpris lihtsalt saada transuidentieedi eesmärgiga sellistele ruumidele ligi pääseda.
Peale vägivallaohu on naistel olemas olemuslik, ennast kaitsev, tahtmatus enda keha ja privaatsust suvalisele mehele eksponeerida ning seda hoolimata, millised on mehe kavatsused. Kui seksuaalrünnakute arv on murettekitavalt kõrge ja seksikaubandus on tõusuteel, siis kui arukas on õpetada tütarlastele, et meeste alastus nende juuresolekul on normaalne?
Probleem ei puuduta ainult tualettruume. Joe Bidenil on kavas sundida föderaalselt rahastatud naiste varjupaikasid võtma vastu bioloogilisi mehi ja juba täna on Californias lubatud meesvangidel taodelda üleviimist naste vanglasse isegi siis kui nende sukku pole kirurgiliselt sekkutud.
Pahempoolsete seaduseandjate arust on säherduste poliitikatega kõik hästi. Samamoodi arvavad Ühendkuningriigi ametnikud, hoolimata sellest, et riigi Justiitsministeerium teab, et "ennast ülesoolisena identifitseerivate meesvangide sooritatud vägistamiste arv on naistevanglates ebaproportsionaalselt suur".
Vasakpoolsed leiavad, et viidatud laadis murede üle kurtvad lumehelbekestest naised peavad ennast lihtsalt kokku võtma. Põhja-Carolina osariigi nõndanimetatud "tualettruumi seaduse" vastuolu ajal kirjutas ajaleht Charlotte Observer, et probleemi põhjus on naiste ebamõistlikes hirmudes (tüüpilised naised, kes lähevad iga kord millegi peale hüsteeriasse). "Võitlus võrdsuse eest on osaliselt alati olnud ebamugavustundest ülesaamine – nagu mustadega ühiste ruumide jagamine, nagu omasooiharate perekonna institutsiooni jagamine, millele järgneb mõistmine, et asi pole sugugi nii hull, nagu mõned inimesed seda ette kujutasid," sõitles Observer. Kui suhtumine on "õige", siis probleeme ei ole.
2. Prostitutsiooni õilistamine on naistele kahjulik
Vaatame vasakpoolsete suhtumist prostitutsiooni. Kongressi demokraadist naissaadik Alexandria Ocasio-Cortez kuulutab uhkusega, et "seksitöö on päris töö". Baltimore'i, Philadelphia ja Manhattani piirkondade prokurörid andsid hiljuti teada, et nad ei uuri prostitutsiooni enam kuriteona.
Nende piirkondade sutenööridel on põhjust avada šampanjapudelid. Prostitutsioon on hoopis midagi muud kui sellest üritab jätta mulje Hollywoodi film "Kaunis naine" (Pretty Woman), kus Julia Roberts saab raha selle eest, et käib Richard Gere'iga šikkidel pidudel. Hinnanguliselt 50 kuni 90 protsenti prostituutidest, kes üldjuhul on naised, on sutenööride kontrolli all ja sutenööri heaks töötamine pole just kõige võimestavam kogemus.
Üks prostitutsiooni tagajärgede ekspert tunnistas kohtus: "Prostituudid on tihti oma sutenööridest rahaliselt ja psühholoogiliselt nii sõltuvad, et nad ei saa nende juurest lahkuda isegi siis kui neid pekstakse." Naisekspert jätkas kirjeldamisega, kuidas tavajuhul selline suhe lõpeb: "Prostituut jääb rasedaks, hakkab sõltuma abirahadest, sooritab palju tõsisemaid kuritegusid, teeb enesetapu, või sureb kliendi käes." Ma olen naine ja mind ajab see marru.
3. Kui vägistamine on "ainult vägistamine"
Üks rängemaid, kuid vähem mõistetud vasakpoolsete naistevastase meelsuse näited puudutavad nõndanimetatud "vihakuritegusid". Professor Tina Trent on põhjalikult uurinud "vihakuritegude tööstust" ja selgitab, kuidas valged heteroseksuaalsed naised jäetakse salates ning süstemaatiliselt välja vihakuridegude ohvrite kategooriast. Seda isegi siis kui neid on vägivaldselt vägistatud, vägistatud ja mõrvatud ning isegi siis kui kurjategija tunnistab, et tema tegu oli ajendatud naistevihast.
FBI süsteemis on vägistamine ametlikult vihakuritegu, kuid tavajuhul uuritakse [Ameerika Ühendriikides] vägistamist vihakuriteona ja registreeritakse sellisena kui ohver on ülesooline mees, mõni rassiline või muu vähemus. Trent kirjeldab ühte juhtumit, kus must mees, kes vägistas üheksa naist, sai süüdistuse ainult kaheksa naise vägistamise eest, sest üheksas ohver oli valge, mitte Aasia või Ladina-Ameerika päritolu.
Trent kirjeldas ühes e-kirjavahetuse teel tehtud intervjuus, et kui ta uuris vihakuritegusid ja vägistamisi, siis rohkem kui üks korrakaitsejõudude ametnik rääkis talle, et kui vägistamise ohver on "ainult [valge] naine", siis käsiteldakse seda kuritegu prokuratuuri poolt ainult vägistamisena, mitte vihakuriteona, millega kaasnevad karmimad karistused. "Selline õigussüsteemi eirav vihakuritegude seadusepügalate tõlgendamine, mida pole viidatud seadustes kuskil sellisena kirjas, on olnud läbiv praktika kõigis osariikides ja föderaalsetes vägistamise vihakuritegude uurimistes tänaseks rohkem kui kakskümmend aastat."
Milleks peab naisi sellisel viisil marginaliseerima? Trenti sõnul on see esiteks nii, et "vägistamisi on liiga palju" ja nende registreerimine vihastatistikas varjutaks (tavaliselt vähemtõsised) rassi-, sooidentiteedi jne süüteod, mille esile tõstmise järele on poliitiline nõudlus.
Teiseks [valgete naiste] vägistamiste lugemine vihakuritegudeks muudaks vihakurjategijate demograafia pahempoolsete jaoks häirivaks. Vasakpoolsete narratiivis sooritavad vihakuritegusid ainult valged ja see lugu kaotab mõtte kui statistikas hakkaksid esile kerkima erinevast rassist vihakurjategijad. Mille tõttu vasakpoolsed jätavad lihtsalt suurema osa vägistamisi ja vägistajaid andmestikust välja.
Selline suhtumine saab alguse juba prokuröride ja politseinike koolitamise ajal. "Erapoolikust kammitsevad reeglid on nii hägused, et tekkinud on enneolematu "treenerite" ja "õpetajate" tööstus, mis selgitab tulevastele prokuröridele ja politseinikele, mida seadused "tegelikult" tähendama peavad," jätkab Trent. Need osariikide ja föderaalvalitsuse poolt kinni makstud juhendajad, kes on seotud Inimõiguste Nõukogu (Human Rights Council), Värviliste Inimeste Elu Paremaks Tegemise Rahvusliku Ühenduse (National Association for the Advancement of Colored People; NAACP) ning Laimuvastase Liigaga (Anti-Defamation League), teevad tulevastele politseinikele ja prokuröridele selgeks, et "tavalise [valge] naise" vägistamine ei kuulu vihakuritegude hulka.
Naiste õigused on pahempoolsetele eilse päeva teema
Kõik sellised näited illustreerivad heal juhul huvipuudust naiste olukorra vastu ja halvemal juhul tegelikku naistepõlgust. Kuid suuremad naiste esindusorganisatsioonid on enamasti vait. Ainus tuntud ühendus, mis julgeb eelpoolkirjeldatud küsimustes vasakpoolsete narratiivile vastu astuda, on Naiste Vabastusrinne (Women's Liberation Front; WoLF), mis häälekalt seisab vastu ennast ülesoolisena kujutavate meeste ihade seadmisele naiste õigustest ja turvalisusest kõrgemale. Kontrastina pasundab Naiste Rahvuslik Organisatsioon (National Organization for Women; NOW) oma toetusest kõigele ülesoolisele ja see ei pööra mitte kunagi tähelepanu, millist kahju ülesoolisuse ideoloogia päris naistele põhjustab.
Vasakpoolsete ohvrihierarhias ei ole naised nii kõrgel pügalal kui seksi- ja rassivähemused. Neil on õnnestunud teha oma nägemus naiste "õigustest" peavooluks ja nad on tänaseks võtnud sihikule uued eesmärgid. [Valgetelt] naistelt oodatakse, et nad ohverdaksid osa oma õigustest, isegi oma väärikuse, uutele ohvritele ja uutele narratiividele. Sest nad on ju lihtsalt [valged] naised.
Toimetas Karol Kallas