USA Florida osariigis tegutsev psühhiaater January Littlejohn selgitab Spectatoris, miks "soosegaduses" lapsi ei tohi mitte kunagi keemiaga "ravida" ja kuidas "soosegaduse" juures on üldjuhul kõige suurem mure sotsiaalne reostumine.  

Isegi veel täna arvavad sajad tuhanded tavalised ameeriklased, et olemas on suur rühm haavatavaid lapsi, kes on sündinud "transuks" (valesse sukku) ja vajavad nõndanimetatud "sugu kinnitavat ravi". Need inimesed vaatavad meeleavaldusi ja kuulavad progressistidest poliitikute juttu ning eeldavad, et olemas peab olema vähemalt mingisugunegi tõestusmaterjal, et pediaatrilise meditsiini toel toimuv "sooline üleminek" aitab kannatavaid lapsi. 

Sest see oleks mõeldamatu kui lapsed peaksid elama üle midagi "soovahetusele" sarnast kui selleks poleks alust, mida kinnitavad suur hulk Ameerika Ühendriikide arste ja nii edasi. Kuid kohutav tõde on hoopis selline, et pole olemas mitte mingisugust tõestusmaterjali, et laste "soolisel üleminekul" oleks mingisugunegi mõõdetav kasu. Hiljuti teadusajakirjas Journal of Sex and Marital Therapy (Seksuaalsuse ja abielu teraapia ajakiri) avaldatud analüüsis vaadeldi teemat ühe väga lihtsa ja karmilt mõjuva tööriistaga: arvutusmasinaga.

Kui loetakse järgnevat tõestusmaterjali ja mõeldakse selle järelmite peale, võiks samuti meeles pidada, kuidas Euroopa Komisjon on peatselt kehtestamas seaduseid, mis lubavad Euroopa Liidu liiduvabariikide kodanikel, vanusest hoolimata, seaduslikult sugu muuta, milleks pole vaja isegi teemat arstiga arutada, ega vanemate nõusolekut. Liiduvabariigid, mis pole laste soovahetusega nõus, riskivad Euroopa Liidu rahast ilmajäämisega. 

Uuringus, mille autoriteks on minu kolleeg, mõttekoja Do No Harm (ära tee kahju) vanemteadur Lauren Schwartz ja M. Lal, kasutatakse laste soomuutmise vajaduse kontrollimiseks rahvatervisetööstuse enda esitatud numbreid. Tulemused on häirivad, mis osutavad tõigale, kuidas osutatud tööstuses on lahti rullumas skandaal, mille ulatust ohtlikult alahinnatakse.

Lühidalt selgitatakse artiklis, kuidas isegi lapsi soolisel üleminekul aitavate inimeste vastavatele normidele pole mitte mingisugust õigustust täie tervise juures olevatele lastele massiliselt, "sugu kinnitava ravi" ettekäändel, farmakoloogiliste toodete sissesöötmisele.

Tõsisemaid soolise ebaoleku probleeme on kuskil 4,6 kuni 7,5 alaealisel sajast tuhandest. 

Autorite meetod on lihtne. Esiteks selgitasid nad välja ühese teismeliste hulga algväärtuse, kes vastavad sooideoloogide "kliinilisele" soolise ebaoleku (gender dysphoria; sotsiaalse soo düsfooria) mõõdupuule. Selleks kasutasid nad kolme suurt ülevaateuuringut, mille autoriteks on kümme inimest, kes on kokku kirjutanud kõige viimased Maailma Soovahetajate Tervise Kutseliidu (WPATH) soovahetajate hooldamise juhised. Mis kujutab endast juhendmaterjali, mida kasutavad oma tegevuse õigustamiseks kõik keemia toel soolise ülemineku teenust osutavad rahvatervisetööstuse töötajad. Osutatud WPATH-i õpetust järgivad spetsialistid hindavad ise, et tõsisemaid soolise ebaoleku probleeme on kuskil 4,6 kuni 7,5 alaealisel sajast tuhandest. 

Järgmisena võrdlesid autorid osutatud numbreid andmestikuga kui paljudel teismelistel soolist ebaolekut tegelikult diagnoositakse ja seda "ravitakse". Milleks kasutati teadusajakirjas JAMA Pediatrics käesoleval aastal ilmunud uuringut, milles väidetakse, et kuskil sada Ameerika Ühendriikide teismelist sajast tuhandest sõi aastatel 2018–2022 puberteeditõkesteid ja/või vastassoo hormoone. 

Vahe noorte inimeste hulga, kellel võib olla soolise ebaolekuga probleeme ja kes saavad "ravi", on jahmatav. Tegemist on suurusjärkudes erineva lõhega. Ehk rahvatervisetööstuse enda andmete järele jääb rohkem kui 92 protsendil lastest, kes saavad "sooravi", välja kliinilisest künnisest, mille määrab ära raskekujuline sotsiaalse sooga seotud äng. Kuid needki lapsed on haavatavad ja segaduses, kes sageli maadlevad hulga muude käitumist puudutavate terviseväljakutsetega.

Lisa Littman oli üks esimesi teadlasi, kes osutas niisugusele murettekitavale arengule, mis äratas märkimisväärset tähelepanu: kuidas suur hulk teismelisi tüdrukuid hakkas ennast äkitselt pidama soomuutjateks (transsoolisteks) ja seda hoolimata asjaolust, et varem polnud neil seoses sooga olnud mingisuguseid vaimse tervise muresid. 

2018. aastal üllitas ta lapevanemate tunnistustele toetuva uuringu, milles tutvustas "kiiresti maad võtva soolise ebaoleku" (rapid-onset gender dysphoria) käsitlust. Väite rahuliku teaduspõhise arutelu asemel tabas Littmani tõsine tagasilöök.

Kuid Littmanil oli põhjust niiviisi väita. tema vaatlused osutasid väga jõulistele mõjuritele: sotsiaalsele reostumisele ja ilmavõrgu kogukondadele. Sellised platvormid kipuvad sageli võimendama teatud jutukangaid (narratiive), mis omakorda aitavad kaasa enesemääratluse levikule, mis kaugelt ületab tegelikku konkreetsete vaimse tervise probleemidega elanikkonna hulka. 

Vahe noorte inimeste hulga, kellel võib olla soolise ebaolekuga probleeme ja kes saavad "ravi", on jahmatav.

Osutatud murettekitavad arengud pole piiratud ainult Ameerika Ühendriikidega. Samasugune areng, kus järsku hakati massiliselt tuvastama, et inimestel on vaja sugu muuta, leidis aset Ühendkuningriigis. Seda vastu igasuguseid varasemaid eeldusi ja ennustusi. Teine käesoleval aastal avaldatud uuring väidab, et aastatel 2011 kuni 2021 kasvas Ühendkuningriigis laste ja noorte inimeste arv viiskümmend korda, kellel diagnoositi esmatasandi arstiabi osutades sooline ebakõla. 

Schwartzi ja Lali analüüs osutab jahmatavale asjaolule, mida see kõik tähendab: pisikese ja kindlalt määratletud grupi inimeste asemel, kes vajavad tõepoolest ravi, söödetakse "soovahetuse ravimeid" sisse palju suuremale hulgale isikutele, kellel pole selleks mitte mingisugust kliinilist vajadust. Tegemist pole enam ainult tajumisega, et "liiga paljud lapsed võivad saada "sooravi". See on täpselt ära mõõdetud ja kirjeldatud kriis.

Laste "sooravi" on täpselt ära mõõdetud ja kirjeldatud kriis.

Lisaks isegi seda väga väikest hulka lapsi, kellel võib olla soolise ebaolekuga vaimseid muresid, hormoonid ja puberteeditõkestid ei aita. Suur hulk süstemaatilisi teadusuuringuid näitab, et hormoonravi ja puberteeditõkestid pole selliste murede lahenduseks. Samas kaasnevad osutatud "ravimite" tarvitamisega märkimisväärsed tervisekahjud, sealhulgas vähenev luutihedus, südame-veresoonkonna haigused ja viljatus.  

Osutatud vaimsete muredega lapsed vajavad keemia asemel psühholoogilist tuge ja psühhoteraapiat. Millises vallas on suunanäitajateks riigid, nagu Ühendkuningriik, Soome ja Rootsi, kus "soovahetuse" keemia tarvitamist piiratakse ja keskendutakse psühholoogilisele ja psühhiaatrilisele hoolekandele. Samas hulk teisi Euroopa Liidu liiduvabariike paneb soomuutmisele just rohkem rõhku.

Lihtsamalt sõnastades pole laste allutamine "sugu kinnitavale ravile" mitte kunagi õigustatud.

Probleemi ulatus pole enam arvamuse küsimus. See on kindlalt ära määratud. Andmestik näitab, et keegi peab laste tervise rikkumise eest vastutama. Haavatavaid lapsi peab kaitsma ja selle juures tuleb järgida ettevaatliku, eetilise ning üle kõige tõenduspõhise ravi põhimõtteid.

Tõlkis Karol Kallas