Väärtuste ühtsust taotlev uusvasakpoolsus pürgib ülemvõimule kõige ja kõigi üle. Lõplik võrdõiguslikkus saavutatakse kõigi väärtushierarhiate lammutamisega – see tähendab purustatakse kõik, millel kõrgkultuuriline kvaliteet põhineb. Vasakpoolsus esitab oma nõudmistega väljakutse kogu läänemaisele tsivilisatsioonile, kirjutab Helsingi, Turu ja Lapi ülikoolide dotsent Jari Ehrnrooth.
Üha sagedamini küsime, kas elame uuesti läbi 1970-ndaid aastaid (Soomes oli toona tugev vasakpoolsuse ja kommunismi tõus, mida toetati ja finantseeriti NSVL poolt, tlk) ja paneme imeks, millisest möödunud aegade koopast tõusevad jälle üles ühtseid väärtusi nõudvad Progressi aated. Väga absurdselt mõjub uue põlvkonna jakobiinide[1] raev läänemaise kultuuri ja kapitalismi vägevate vaimsete, materiaalsete ja inimõiguslike saavutuste suhtes. Miks neile ei piisa individualistlikest vabadest väärtustest, mille lääne liberaalne demokraatia igaühele tagab?
Peab eksisteerima mingit laadi utoopia, mingit sorti õndsuseliik, mille uusvasakpoolne äratusliikumine usub saavutavat, muutes peale poliitika ka kunsti, teaduse ja isegi eraelu klassivõitluseks ahistavate ühiskonnastruktuuride vastu. Kas seda tule ja tõrvaga käidud teed ei ole juba korra marsitud ning avastatud, et see viib tupikusse?
Feminismi ja stalinismi ebapüha liit valge mehe vastu
Äärmuslikumal juhul võib äratusliku vasakpoolsuse paljude kombitsatega liikumine naasta isegi stalinismi ihaluseni, mida Soomes võis viimati näha 1970-ndatel aastatel. Ma ei tahaks seda uskuda, ent nii see paistab, pärast seda kui nägin hiljuti Viini kunstihallis tervet korrusetäit kommunismi ihalevate Tšehhi mustlaskunstnike teoseid. Vincent Daniheli ülisuurte mõõtudega installatsioon oli inspireeritud kommunistlikust humanismist, nagu osutas selgitav tekst. Sümbolistlikus teoses muutus mustlaste vankri ratas pilt pildi järel punaseks viisnurgaks. Näituse ühe osa nimeks oli „Meie vend Stalin." Kollektiivset ühtsust ihalev kunstnike kollektiiv maksis oma auvõlga suurele Päikeselisele Isale keset Viini muuseumide kvartalit! Tegemist ei ole siis postmodernse irooniaga, vaid tõsise nõukogude kommunismi ihalusega. Näituse tutvustuses öeldakse, et mustlaste olukord Tšehhoslovakkias hakkas paranema pärast seda kui Nõukogude tankid olid tulnud Prahasse aastal 1968.
Korrus allpool olid näituseruumid vallutanud suuremõõtmelised kolonialismivastased ja feministlikud plakatid, milledel pealaest jalatallani vihati valget, europatriarhaalset meest. Külastajatele jagati lastele mõeldud muinasjuturaamatut „Papa with P for Patriarchy – a tale about dads and their superpowers" („Papa – P nagu patriarhaat – muinasjutt isadest ja nende ülemvõimust"). Tekstid tekitavad külmavärinaid. Valge mees on ajaloo ja perekonna hirmsaim koletis, kelle kuriteod peab paljastama ja hukka mõistma selleks, et emad ja lapsed saaksid elada head elu. Viimasel lehel teavitab autor: „Made with anticolonial, anticapitalist and antipatriarchal love by Daniela Ortiz" („Tehtud antikoloniaalse, antikapitalistliku ja antipatriarhaalse armastusega").
Puhtal õpetusel põhinevad nõudmised ja keelepuhastus
Nõnda elavad siis kõrvuti vana marksism ja selle uued variatsioonid. Kapitalismivastasus ja viha kodanluse vastu täituvad uue ainesega, mille hulgas vihane feminism, uljas loodusaktivism ja bioloogiliste sugude eitamine astuvad meile igast suunast vastu iga päev. Nõutakse puhast progressiõpetust, voorusmärkidega tarastatakse piirkonnad, kuhu valemeelseid ei lubata. Vaadake vaid kuidas vikerkaarevärve – lippu, kotte ja rinnamärke – kasutatakse tunnustena truudusest progressile. Inglismaa koolides õpetatakse, mida tohib inimese soo kohta öelda, mida mitte. Valed sõnad kaotatakse keelest.
Ei ole ruumi vabale mõtlemisele, ei ole ruumi omaette kaalutlemisele. See uusäratusliku vasakpoolsuse julm totalitaardemokraatlik vaim on juba hävitanud tuhandeid süütuid inimesi ja nende karjääre. Selleks piisab ühest valest sõnast või mõtteavaldusest. Ent kohutavaim ja ehk ajalooliselt olulisim on selle ilmingu pöördumine kogu läänemaise tsivilisatsiooni vastu.
Lühikese ja tabava sissejuhatuse meie ajastu ortodokssete uusbolševike tegevuse põhimõtetesse Ühendriikide ülikoolilinnakuis teeb tv-draamasari „The Chair" (Netflix). Sama toimub juba ka Soome ülikoolides, kellede seas teatrikõrgkool sammub muidugi esirinnas. Näeme üha uusi viise traditsioonide läbilõikamiseks, kõrgkultuuri saavutuste ja institutsioonide hülgamiseks, hea käitumise ja härrasmehe-eetika unustamiseks. Kuidas mõista hukka teaduse ja kunsti meesgeeniused, rääkimata liberaalse demokraatia loonud suurmeestest. Eile mõisteti süüdi orjapidaja Jefferson, täna rassistik Churchill, järgmisel nädalal patriarhaalne Lincoln. Neilt on röövitud lugupidamine, sest nad ei järginud kaasaja vasakpoolseid ideaale. Dante on hüljatud kui konservatiivne kristlane, Shakespeare šovinistina, Melville valge fallosena. „Andke mulle suurmees ja ma tallan ta porri!"
Kui kunsti ja teaduse väärtushierarhiad on ümber lükatud, saab õppuri käeharjutus samaväärseks klassikutega – õigemini veelgi väärtuslikumaks, kuna on poliitiliselt õigetel alustel ja parandab maailma.
Visa purustusliikumise juured ja väärtused
Püüdes mõista jakobiinlikest võrgustikest tõusvat totalitaristliku liikumise tagamaid, ei tohi me eksida selles, milles eksivad need vasakpoolsed ärganud ise. Peame suutma tõlgendada meie ajastu ainulaadsust.
Minu arvates on ajaloouurimise olulisim põhimõte mõista erinevaid aegu selle kaasaja silmade läbi. Meeletu on mõista hukka möödunud aegade inimesi, süüdistada selles, et on peetud orje ega järgitud meie aja inimõigusi. Sama eksitav oleks rahulduda mõttega, et elame taas 1970-ndates. Ehkki sarnasusi leiab, on praegune vasakpoolne väärtuste ühtlustamist taotlev uus laine enneolematu.
Soome ajaloos on toimuvale kõige sarnasem 1970-ndate „taistolaisuus"[2], mis oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) „soometumispoliitika" õnnestunud operatsioon. Soome intelligents ja kõikide erakondade – ka isamaalise Koonderakonna – noorpoliitikud langesid maha ja laulsid „Kuidas Nõukogude Liitu aitame, kui maailmarahu ehitab see." Väärib eraldi kiitust nendest aastatest rääkiv Lauri Hokkaneni teos „Kelle ridades seisin" (Kenen joukoissa seisoin).
Enam ei ole ei Nõukogude Liitu ega sotsialistlikku realismi, neist on vaid sünge mälestus. Ometigi leiab uusärganute jakobiinlik ortodokssus üha enam järgijaid noorte ja intelligentsi seast. Miks küll?
Selle aatevoolu juured on sügaval lääne enda ajaloos. Väärtuste ühtsust loov ja eriarvamusi hävitav kollektivism on liikunud kristlikust võrdselt jagamise printsiibist marksistliku klassivõitluseni, jakobiinlikust sunnimasinavärgist 1960-ndate aastate militantliku tudengiradikalismini. Oleks tore ju soovida, et selle aate uus torm vaibub iseenesest, ent ma ei usu sellesse. Neil on massihing, aade ja visioon; neil on kättemaksusoov, viha ja vaenlasekuvand; neil on võimujanuse eesliini jõhkrad võtted, organiseerimisoskus ja suutlikkus levida institutsioonidesse. Kõik visa purustusliikumise elemendid.
Liberaaldemokraatide ülesandeks on kaitsta vabu väärtusi
Meie liberaaldemokraatidel, kellele üksikisiku vabadus on nii püha hüve kui ka igapäevane realiteet, tuleb suuta tõrjuda väärtuste ühtlustamist taotlevat uusvasakpoolsust. Nemad tahavad kultuurilist ülemvõimu, et muuta kogu tsivilisatsiooni suund. Ent mis on nende eesmärk?
Kuigi nende seas on kommunistlikke ilminguid, ei usu ma, et marksistlik sotsialism ja kommunism kujutaksid tõsiseltvõetavat eesmärki. See, mille ajalugu on kord lammutanud, ei tule enam tagasi – Hiina on omaette teema. Läänes kannatab uusärganute vasakpoolsus eesmärgi puudumise all ja see – julgen loota – võib olla selle liikumise nõrkus.
Teisalt peab tõdema, et uuele totalitaardemokraatlikule liikumisele võib olla küllalt ka ebamäärasest eesmärgist. Selleks võib kõlvata lõplik võrdõiguslikkus, mis saavutatakse kõigi väärtushierarhiate (nii inimeste- kui loomadevaheliste) lammutamisega – see tähendab purustatakse kõik, millel kõrgkultuuriline kvaliteet põhineb. Vasakpoolsusele annab jõudu teatud protokommunistlik, nimetu tont. See esitab oma nõudmistega väljakutse kogu läänemaisele tsivilisatsioonile, mis tuleb purustada uuelaadse õndsuse saavutamiseks. Europatriarhaalne valge heteromees, kelle saavutuseks on praeguseni õilsaim ja humaanseim kõrge kultuuri ruum, on muutunud peamiseks vaenlaseks, kelle pihta tulistades ei tohi mööda lasta.
Selline uusärkamine meil nüüd on ning erinevalt halvast unenäost hommikuks see ei kao. Omalt poolt pean vajalikuks tõrjuda uusvasakpoolsust totalitarismi. Üksikisiku vabadus ja õigus elada oma elu oma väärtustega, mõelda iseseisvalt ja väljenduda omas keeles on minu arvates parim, mida läänemaine tsivilisatsioon on igaühele meist suutnud õigusriigi tugevate seadustega tagada.
Need, kes on enda poolt headeks kuulutatud eesmärkide najal valmis lämmatama teiste vabadust ja on seepärast valvel puhtakujulise vasakpoolse ideoloogia eest, sundides kodanikke ühelaadsuse suunas, on saanud asjadest aru nii valesti, et neile tuleb seda öelda. Öeldagu viisakalt, ent konkreetselt: „Ei. Me ei kavatse saada samameelseteks. Igaüks meist mõtleb oma peaga." Paremat suhtumist ei ole ma selle probleemi asjus välja mõelnud.
Väljaandest Verkkouutiset tõlkinud Roland Tõnisson
[1] Jakobiinid olid Prantsuse revolutsiooni aegse Jakobiinide Klubi liikmed, kes pooldasid kodanike täielikku võrdõiguslust. Nad käisid koos žirondiinidega (mõõdukad vasakpoolsed) endises Püha Jakobi kloostris. 1793. aastal tõusid jakobiinid Prantsuse revolutsiooni etteotsa, kehtestasid diktatuuri, tagandasid žirondiinid ning saatsid nad tapalavale giljotiini alla. Jakobiinid tõid kaasa terrori, mille käigus tapeti umbes 40 000 vaenlast. Hiljem selline tapmine väsitas inimesi ning jakobiinide juht Maximilien Robespierre ja tema lähimad kaaslased tapeti. Allikas: Vikipeedia
[2] „Taistolaisuus" – Soome Kommunistliku Partei siseopositsionääri Taisto Sinisalo järgi nime saanud liikumine, mis järgis stalinistlikku ehk klassikalist komparteiliini. Suur toetuskond teatri-, muusika-, ja üliõpilaskonna seas.