Hispaania kaitsevaldkonna analüütik Javier Villamor arvab European Conservative'is, et Mercosuri leping on Euroopa Liidu jaoks katastroof, kuna õõnestab Euroopa toidujulgeolekut.
Brüssel ärkas neljapäeval (18.12.2025) üles mattununa suitsu, sireenide üürgamisse ja traktorite mürasse. Euroopa kvartal – Euroopa Liidu administratiivne keskus – meenutas mitme tunni jooksul lahinguvälja. Päevale lõid meeleolu suitsugranaadid, politsei rünnakud ja teetõkked ehk tähelepanuta jäetud hoiatustest ning lõputult edasilükatud lubadustest kurnatud maapiirkonnad tegid ennast jõuga kuuldavaks.
Tegemist ei olnud lihtsalt ühe valdkonna meeleavaldusega, see oli pika aja jooksul kogunenud pahameel lõputult lobiseva ja pea midagi korda saatva bürokraatide klassi vastu. Vägivald – selle üha jõhkramal kujul, mida pole võimalik eitada ja mis tekitas sügavat ebamugavustunnet – ei tekkinud tühja koha pealt. See on Brüsseli poolt aastaid eiratud poliitilise killustumise nähtav tunnus.
Vägivaldsed meeleavaldused on Brüsseli poolt aastaid eiratud poliitilise killustumise nähtav tunnus.
Meeleavaldus ei toimunud tühja koha pealt. See leidis aset ajal kui oli kavas allkirjastada Euroopa Liidu – Mercosuri leping, mis siiski lükati viimasel hetkel edasi. Mercosuri leppe teemal on kõnelusi peetud 25 aastat ja taaskord ei jõutud lepingu allkirjastamiseni. Itaalia, andes järele põllumajandussektori survele, surus läbi viivitamise ja jättis sellega kokkuleppe poliitilise põrgu eeskotta. Millega sai taaskord selgeks ebamugav tõde: Mercosur pole mitte kunagi olnud Euroopa rahvaste seas eriti suurt poolehoidu pälvinud algatus. Alates algusest on see olnud ülalt-alla projekt, mis sündis kontorites, komiteedes ja tippkohtumistel, mitte liiduvabariikide parlamentides elik tõsiseltvõetava ühiskondliku kokkuleppe pinnalt.
Brüssel jutustab "turvalistest tarneahelatest", "strateeglisest vastupidavusest" ja "autonoomiast". Kuid kui teha samm institutsioonidest väljaspoole ja kuulata maatööd tegevaid inimesi, kujunevad kohe hoopis teistsugused järeldused: üks asi, mis paistab olevat tähtsuse järjestuses kõige madalamal kohal, on tõik, et ükski iseseisev riik ei saa hakkama ilma enda toodetud toiduta.
Ajal kui Euroopa Liit räägib üha rohkem taasrelvastumisest, tööstuse plaanimajandusest ja vastasseisu stsenaariumitest, paistab see ära unustavat ajaloo põhiõppetunni: igasugustes kriisides ning eriti sõja ajal vajavad inimesed süüa. Pole võimalik luua usutavat Euroopa kaitset kui maapiirkondasid kägistatakse, kui kodumaine tootmine asendatakse teistsugustele standarditele vastava impordiga, elik talumehi käsitletakse rohkem ideoloogiliste tülitekitajate, mitte strateegilise väärtusena. Sotsiaalne mõõde on samuti oluline: kui eesmärgiks on siseriiklik tasakaal, siis toidu tootmisest luksuse tegemine on alustamiseks ohtlik koht.
Pole võimalik luua usutavat Euroopa kaitset kui talumehi käsitletakse rohkem ideoloogiliste tülitekitajate, mitte strateegilise väärtusena.
Mercosuri kokkulepe hõlmab sellist vastuoksust pea täiuslikult. Seda müüakse kui suurt rahvusvahelist ja ärivaldkonna tippsaavutust, samas suur hulk ühiskonna osiseid näevad seda ohuna Euroopa põllumajanduslikule mudelile. Seda mitte ainuüksi majanduslikel-, vaid samuti kultuurilistel ja ühiskondlikel põhjustel. Põllupidamine ei ole rida arvutustabelis; see on territoorium, kogukond ja jätkuvus. Paljudes Euroopa Liidu riikides – eriti Hispaanias – on toidujulgeolek heal järjel ja põhivajadused suudetakse täita suhteliselt hõlpsalt. Keegi kuskil otsustas, et see kõik peab muutuma.
Lepingu toetajad väidavad, et lepingu allkirjastamise pidev edasilükkamine kahjustab Euroopa Liidu tõsiseltvõetavust. Võib-olla. Kuid palju põhimõttelisemal kohal on küsimus: mis tõsiseltvõetavus Liidule jääb alles kui see ei suuda ühildada kuabanduspoliitikaid enda tootjate ellujäämisega? Milline on Euroopa projekti õiguspärasus kui see suudab edeneda ainult liiduvabariikide vastasseise tähelepanuta jättes, lahjendades elik tühistades?
Brüsselis lahtirullunud vaatemäng, kui suitsugranaadid plahvatasid hoonete ees, mis lõputult räägivad dialoogist, jätkusuutlikkusest ja osalemisest, võttis poliitilise olukorra karmi reaalsuse masendava selgusega kokku. Vastasseis pole enam ainult tehniline, ega äriline. See on poliitiline. Ja ühiskondlik. Iga järgnev Mercosuri edasilükkamine pole anomaalia, vaid kinnitus tõigale, et selle osas pole üksmeelt kunagi olemas olnud.
Maapiirkonnad mõistavad, et ilma survet avaldamata jäetakse neid valemist välja.
Brüssel võib panustada ajale ja loota, et ühel hetkel on inimesed nii kurnatud elik liikumine killustub ja keegi lõpuks enam vastu ei hakka. Samas olukord, mis rullus lahti tänavatel, räägib teist keelt. Maapiirkonnad mõistavad, et ilma survet avaldamata jäetakse neid valemist välja. Kui inimesed, kes toodavad toitu, saavad aru, et neil pole enam midagi kaotada, siis ei saa poliitilist tasakaalu pidada enam enesestmõistetavaks. Brüssel on võib-olla lõpuks leidnud oma krüptoniidi ja see ütleb väga palju, et too on pärit põldudelt.
See on üpris irooniline, et tegutsedes väidetavalt tuleviku nimel, eirab Euroopa Liit kõige algelisemaid vajadusi. Energiajulgeoleku, üldkaitse ja strateegilist autonoomia lahendusi korrutatakse mantrana. Kuid ilma toidujulgeolekuta pole need kõik suurt rohkemat kui ainult tühi sõnakõlks.
Brüsseli meeleavaldused ei aeglustanud Mercosuri juhuslikult. Need tegid seda paljastades, seda kõige silmnähtavamal viisil, milline lõhe valitseb päris Euroopa ja ülevalt kujundatud Euroopa vahel. Põllumeestel õnnestus Brüsseli bürokraatide tegevuskavasse suruda tagasi ebamugav tõde: pole võimalik igavesti valitseda vastu nende tahet, kes hoiavad oma tööga riike püsti.
Suits hajub. Traktorid sõidavad minema. Kuid probleem jääb alles ja seda on üha keerulisem eirata.
Tõlkis Karol Kallas