Peapiiskop Viganò süüdistusi paavst Franciscuse vastu ei saa lojaalse kuuria ja ideoloogiliselt kallutatud peavoolumeedia kaasabil lihtsalt vaiba alla pühkida, nagu midagi ei oleks olnud, leiab Martin Vaher. Selleks, et säilitada usklike seas oma autoriteet kirikupeana, peaks paavst Franciscus oma kõrvulukustava vaikimise lõpetama ning talle esitatud tõsised süüdistused otsustavalt ümber lükkama.
Pärast järjekordsete arvukate ja äärmiselt võigaste seksuaalkuritegude ilmsikstulekut katoliku kirikus ning selle tulemusena lahvatanud ülemaailmset skandaali olid usklike, avalikkuse ning meedia pilgud suunatud katoliku kiriku pea, paavst Franciscuse suunas. Temalt oodati siirast vabandust hingekarjaste kuritegude pärast, lohutavaid sõnu nende kuritegude loendamatutele ohvritele ning kindlameelset lubadust, et ta teeb kõik endast oleneva, et teha lõpp nii sellisele kiskjalikule käitumisele kui ka selle kinnimätsimisele katoliku kirikus. Nagu varasemalt 2014. aastal ja korduvalt 2017. aastal, lubas paavst Franciscus ka seekord nulltolerantsi laste ja noorukite vastu suunatud seksuaalkuritegude suhtes ning palus andestust katoliku kiriku kuritegude pärast. Oma 20. augustil avaldatud kirjas Jumala rahvale tunnistas paavst Franciscus, et „me ei hoolinud nendest väikestest, me hülgasime nad":
„Häbi ja kahetsusega tunnistame me kirikliku kogukonnana, et me ei olnud seal, kus me oleksime pidanud olema, et me ei toiminud õigeaegselt, mõistes selle kahju ulatust ja tõsidust, mis nii paljudele eludele osaks sai."
Ühtlasi kutsus ta üles neid koletuid tegusid tunnistama ja hukka mõistma, enda ning teiste pattude eest andestust paluma ning meeleparandust teostama:
„On hädavajalik, et me Kirikuna tunnistaksime ning mõistaksime kurbuse ja häbiga hukka neid koletusi, mis on toime pandud pühitsetud isikute, vaimulike ning kõigi nende poolt, kellele usaldati ülesanne valvata kõige haavatavamate üle ning nende eest hoolt kanda. Palugem andestust meie endi ja teiste pattude eest. Teadlikkus patust aitab meil tunnistada minevikus tehtud vigu, sooritatud kuritegusid ja tekitatud haavasid ning võimaldab meil olla praeguses hetkes avatumad ja pühendunumad uue pöördumise rännakul."
Vahetult pärast paavsti kirja avalikustamist kirjutab aga peapiiskop ning paavsti endine nuntsius USAs Carlo Maria Viganò patukahetsusest kantud üksikasjaliku 11-leheküljelise tunnistuse, milles kompromiteerib paljude teiste kõrgete vaimulike seas ka paavst Franciscust ennast, väites, et praegune kirikupea eiras paavst Benedictus XVI poolt (nüüdseks endisele) kardinal Theodore McCarrickile kehtestatud sanktsioone, jätkas tema ebamoraalse eluviisi varjamist ning tegi temast kõigele lisaks oma lähedase nõuandja, olles samas teadlik McCarricki rasketest seksuaalsetest kuritegudest:
„Paavst Franciscus on korduvalt nõudnud, et kirikus oleks täielik läbipaistvus ning et piiskopid ja usklikud lausuksid tõe julgelt välja. Usklikud üle kogu maailma nõuavad sellist eeskuju ka temalt. Ta peab ausalt tunnistama, millal ta sai esmakordselt teadlikuks McCarricki kuritegudest, kes kuritarvitas oma autoriteeti seminaristide ja preestrite peal. Igal juhul kuulis paavst nende kohta minult 23. juunil 2013 ning jätkas tema kaitsmist. Ta ei arvestanud paavst Benedictuse poolt kehtestatud sanktsioonidega ning tegi temast oma lähedase nõuandja."
23. juunil paavst Franciscusega aset leidnud kohtumist kirjeldab peapiiskop Viganò oma ülestunnistuses aga järgnevalt:
„Paavst küsis minult petlikul viisil: „Milline on kardinal McCarrick?" Ma vastasin talle täieliku otsekohesuse ning ehk isegi suure naiivsusega: „Püha isa, ma ei tea, kas te tunnete kardinal McCarrickit, kuid kui te pöördute selle küsimusega piiskoppide kongregatsiooni poole, siis tema kohta on nii paks toimik. Ta rikkus mitmeid seminaristide ja preestrite põlvkondasid ning paavst Benedictus käskis tal tõmbuda tagasi palve ja patukahetsusega täidetud ellu." Paavst ei kommenteerinud vähimalgi määral minu lausutud väga tõsiseid sõnu ning tema näos ei ilmnenud mingisugust üllatust, nagu ta oleks sellest probleemist juba mõnda aega teadlik olnud, ja ta vahetas koheselt teemat. Kuid milline oli siis paavsti eesmärk, kui ta küsis minult, "milline on kardinal McCarrick?" Ta soovis ilmselgelt teada saada, kas ma olen McCarricki liitlane või mitte."
Need äärmiselt tõsised ja murettekitavad süüdistused allkirjastas peapiiskop Viganò Neitsi Maarja Taeva Kuninganna pühal ehk 22. augustil Roomas ning avaldas 25. augustil – viis päeva pärast paavsti kirja Jumala rahvale.
Paavst Franciscuse kõrvulukustav vaikimine
Peapiiskop Viganò ülestunnistus tabas Vatikani kuuriat nagu tuumapomm. Detonatsiooni hetkel oli paavst aga juba Vatikanist lahkunud ning viibis oma ajaloolisel Iirimaa visiidil, et osaleda 25.–26. augustil Ülemaailmsel perekondade kohtumisel Dublinis ning paluda ühtlasi andestust kiriku kuritegude eest. Tagasiteel Vatikani pidas paavst Franciscus lennuki pardal tavapärase pressikonverentsi, kus tal tuli ootuspäraselt kommenteerida ka Viganò ebamugavaid väiteid. Selle asemel, et tema vastu esitatud tõsiseid süüdistusi eitada ja ümber lükata, otsustas paavst Franciscus sellel teemal lihtsalt vaikida ning palus ajakirjanikel ise seda dokumenti lugeda ja õige otsus langetada:
„Lugege ise hoolikalt seda tunnistust ja tehke omad järeldused. Ma ei kavatse öelda selle kohta mitte ainsatki sõna. Ma usun, et kõnealune tunnistus räägib ise enda eest, ning teil kõigil on kohaste järelduste tegemiseks piisavad ajakirjanduslikud oskused. Küsimus on usalduses. Kui veidi aega möödub ja te olete teinud omad järeldused, võib-olla siis ma räägin sellest, kuid ma tahaksin, et esmalt rakendaksite oma professionaalset küpsust. See teeb teile vaid head, tõesti."
Ajakirjanduse ringkaitse
Peavoolumeedia sai vihjest aru ning tegi sellest tõepoolest omad järeldused, võttes paavst Franciscuse suhtes sisse oma tavapärase kaitsepositsiooni ning asudes rünnakule süüdistustega välja tulnud peapiiskop Viganò vastu, seades kahtluse alla tema usaldusväärsuse ning sildistades teda näiteks ultrakonservatiiviks ja pooletoobiseks.
Siinkohal tekib põhjendatud küsimus, et kuhu jäi nüüd ühtäkki see paljuräägitud ajakirjanduse solidaarsus ohvritega ja mantra, et „süüdistajat tuleb uskuda"? Kuhu kadus kogu #metoo vaimsus? Ning samuti tuleks paavst Franciscuselt küsida, et mis sai sellest õilsast läbipaistvuse, tõerääkimise ja nulltolerantsi ideaalist? Selle asemel on meedia asunud valdavalt süüdistatava poolele ning paavsti suust kostub vaid kõrvulukustav vaikimine. Reaalsus oleks justkui peegelpildis ning põhimõtted pea-peale pööratud.
Tekkinud olukorra pentsikusele juhtis tähelepanu ka konservatiivne kommentaator Ben Shapiro, kes leiab et selline silmakirjalik käitumine on tõeliselt hämmastav ja vastik. Shapiro kommentaar väärib pikemat tsiteerimist:
„See on üsna hämmastav. Aastate eest, kui meedia hakkas süüvima katoliku kiriku vastu esitatud seksuaalsete kuritarvitamiste süüdistustesse, oli meedia õigustatult nende süüdistuste uurimise suhtes entusiastlikult meelestatud. Kuid nüüd, kus kiriku eesotsas on paavst Franciscus, kes meeldib vasakpoolsele meediale rohkem kui paavst Benedictus, tormavad nad ühtäkki nende süüdistuste osas Franciscuse kaitsele. […]
See tõstatab küsimuse, et kas vasakpoolsete jaoks on laste kaitsmine tegelikult üldse esmatähtis või on suuremaks prioriteediks selle poliitika kaitsmine, mida nad peavad ainuõigeks. […] Paljud ajakirjanikud paistavad olevat ühel meelel, et kui tuleb valida katoliku kiriku vasakpoolse poliitika ja laste kaitsmise vahel, siis vasakpoolne poliitika on lihtsalt olulisem. Kas kujutate ette, et paavst Benedictus oleks öelnud midagi sellist 6–7 aastat tagasi, kui ta oli katoliku kiriku pea ning sarnased süüdistused lahvatasid Bostoni peapiiskopkonna vastu? See oleks olnud maailma lõpp ja see olekski pidanud olema maailma lõpp, sest kui võimupositsioonil olevad inimesed mätsivad kinni institutsioonilist, vastikut ja kriminaalset käitumist, siis peakski see olema maailma lõpp, eriti kui on tegemist religioosse institutsiooniga, mille ülesandeks on väidetavalt levitada Jumala sõna maa peal. Kuid selle asemel näib ajakirjanduse, vähemalt The New York Times'i, põhimure olevat paavst Franciscuse kaitsmine kõikvõimalike rünnakute eest, kuna neile meeldib paavst Franciscus.
Ma olen harva näinud vastikumat käitumist ajakirjanduse poolt… see on tõesti äärmiselt hämmastav. […] Asja iva on selles, et kui võimul oli paavst Johannes Paulus II või Benedictus XVI, siis nad ei meeldinud ajakirjandusele, kuna nad olid väga konservatiivsed sotsiaalsetes küsimustes, kuid kuna paavst Franciscus on minu arvates oma olemuselt vabastusteoloog, kes usub palju vasakpoolseid asju kliimamuutuse ja sissetulekute ümberjaotamise ja ebaseadusliku sisserände kohta, siis nad kaitsevad teda süüdistuste eest, mis tulevad kiriku nn konservatiivselt tiivalt. […] Kui sa kasutad laste kuritarvitamist poliitilise võttena oma soosiku kaitsmiseks, siis oled sa ise kurjuse poolel."
Ajakirjandusliku ringkaitse markantsete näidetena võib esile tõsta näiteks The New York Times'i ja The Atlantic'i artikleid, milles süüdistatakse Viganòd kui ühest suust Vatikani võimumängudes, selmet esitada tõsiseid ja kriitilisi küsimusi paavst Franciscusele ränkade süüdistuste kohta. Tõesti, kui paavst Franciscuse asemel istuks hetkel paavstitroonil Johannes Paulus II või Benedictus XVI, siis piltlikult öeldes küllap kargaks liberaalne peavoolumeedia neile selliste süüdistuste valguses kõhklematult kõri kallale ning rebiks nad armutult tükkideks.
Kuuria ringkaitse
Vaatamata rasketele süüdistustele on kuuria paavstile endiselt valdavalt lojaalne, korrates Franciscuse jutupunkte ning õigustades tema käitumist. Kardinal Pietro Parolin, mõne aasta eest Eestiski käinud Vatikani riigisekretär, lausus hiljutises intervjuus Itaalia ajalehele La Stampa lihtsalt: „On parem mitte minna selliste asjade üksikasjadesse. Ma kordan, mida paavst ütleb: lugege seda ja otsustage ise. Tekst räägib enda eest."
Paavst Franciscuse soosikuna tuntud kardinal Blase Cupich kommenteeris seda teemat telejaamale NBC 5 antud intervjuus aga viisil, mida on peetud lausa uskumatuks: „Ma leian, ei Püha Isa jaoks ei ole mingis mõttes sobilik süveneda selle kõikidesse aspektidesse ning teisalt on paavstil suurem agenda: ta peab liikuma edasi teiste asjade juurde, nagu näiteks keskkonnast rääkimine, sisserändajate kaitsmine ja kiriku töö jätkamine. Me ei hakka seda teemat sügavuti käsitlema."
Kardinal Cupich rääkis õigust, sest juba laupäeval liikus paavst mugavalt edasi järgmise põletava teema juurde, nagu vahepeal poleks midagi juhtunudki, kutsudes inimesi üles võitlema ookeanite risustamise vastu plastikprügiga: „Me ei saa lubada, et meie mered ja ookeanid oleksid risustatud lõputute hulpivate plastikuväljade poolt. Me peame palvetama, nagu sõltuks kõik Jumala ettehoolest ning töötama, nagu sõltuks kõik meist." Teiste sõnadega näib paavsti ja talle lojaalse kuuria senine sõnum olevat väga lihtne: teema on ammendatud, liigume edasi järgmise päevakorrapunkti juurde. Business as usual.
Benedictus XVI vaikimine
Kahjuks on otsustanud vaikida ka paavst Franciscuse eelkäija, emeriteerunud paavst Benedictus XVI, kelle võimuses oleks peapiiskop Viganò sõnu kinnitada, vähemalt selles osas, mis puudutab väiteid McCarrickule sanktsioonide kehtestamisest Benedictus XVI valitsemisajal. See on aga taaskord vägagi meelt mööda paavst Franciscusele, kes soovitas oma esmaspäeva hommikuses jutluses „vaikust" ja „palvetamist" neile, kes „otsivad vaid skandaali".
Kuid hoolimata Benedictus XVI vaikimisest on väidetavalt ilmnenud kaks seni anonüümset allikat, kes kinnitavad Viganò väidet, et paavst Benedictus XVI kehtestas 2008. aastal McCarrickule sanktsioonid, mistõttu pidi ta koheselt lahkuma tema elukohaks olnud seminarist. Pöördudes uudisteagentuuri Catholic News Agency poole, väitsid nad, et kui peapiiskop Pietro Sambi, apostellik nuntsius Washingtonis, teavitas McCarrickut tema eemaldamisest seminarist, siis olevat ta väitnud, et tegemist on paavst Benedictus XVI otsese korraldusega.
Je suis Viganò
Peapiiskop Carlo Maria Viganò ei ole kindlasti mingi pooletoobine, kelle sõnu ja süüdistusi ei tohiks tõsiselt võtta. Tegemist on peapiiskopi, endise väga eduka Vatikani Riigisekretariaadi peasekretäriga [1] ning paavsti nuntsiusega USAs, kes on liikunud aastakümneid Vatikani võimuladvikus ning on oma positsioonidest tulenevalt vägagi tõsiseltvõetav ja informeeritud isik. Seda kinnitab teiste seas ka Phoenixi piiskop Thomas Olmsted, kes nimetab teda usaldusväärseks ning tunneb ja austab teda kui ausat, usklikku ja väärikat meest ning kutsub üles tema poolt esitatud süüdistusi põhjalikult uurima.
Sama seisukohta väljendab ka Los Angelese abipiiskop Robert Barron, kes rõhutab, et Viganò näol ei ole tegemist mõne vähetähtsa isikuga, vaid apostelliku nuntsiusega USAs, kes esitab tõsiseid süüdistusi, mida me peaksime ausalt ja objektiivselt uurima. Ka monsenjöör Jean-François Lantheaume, apostliku nuntsiatuuri esimene nõustaja Washingtonis, kinnitab, et Viganò räägib tõtt. Väga tugevalt astus Viganò toetuseks välja ka Kasahstani abipiiskop monsenjöör Athanasius Schneider, kes väitis, et „pole mingit mõistlikku põhjust kahelda peapiiskop Carlo Maria Viganò tunnistuse tõepärasuses" ning kes nõudis „halastamatust ja läbipaistvust" Kiriku puhastamisel kurjusest, eelkõige aga „homoseksuaalsetest grupeeringutest ja võrgustikest" kuurias.
Minu arvates on halvim stsenaarium paavst Franciscuse vastu esitatud äärmiselt tõsiste süüdistuste vaiba alla pühkimine lojaalse kuuria ja ideoloogiliselt kallutatud peavoolumeedia kaasabil ning sellest tulenev status quo – ehk siis laste ja noorukite süstemaatilise seksuaalse kuritarvitamise – segamatu jätkumine. Kui Viganò süüdistustel ei peaks aga olema mingit tõepõhja all ning tegemist on kõigest paavsti vastu suunatud laimuga, siis oleks ju iseenesest mõistetav, et Püha Isa lükkaks alusetud süüdistused võimalikult kiiresti ja resoluutselt ümber, selle asemel, et jätta need ilma vastuseta õhku rippuma ja soodustades seeläbi suure kahtluse ja segaduse levimist kirikus ja maailmas laiemalt. Paavsti otsus süüdistuste osas lihtsalt vaikida jätab seetõttu paratamatult mulje, nagu vastaksid need tõele, mistõttu ei jää mul hetkel kahjuks muud üle kui uskuda pigem süüdistajat – je suis Viganò.
[1] Väidetavalt suutis Vigano Vatikani Riigisekretariaadi peasekretärina Vatikani linnriigi 10,5 miljoni dollarise eelarvepuudujäägi viia kõigest ühe aastaga 44 miljoni dollari suurusesse ülejääki, vt ka VatiLeaks'i skandaali.