Ühe pahemäärmuslikuma USA päevalehe Washington Posti omanik Jeff Bezos avaldas arvamusartikli, milles nendib, et inimesed ei salli enam uudistemeediat ja suuresti on selles süüdi kallutatud ajakirjanikud.
Igaaastased avaliku arvamuse uuringud on siiani näidanud, et usaldus ajakirjanike ja meedia vastu ning nende maine, on langenud päris põhja lähedale ja ületab ainult õige pisut [Ameerika Ühendriikide] kongressi oma. Kuid käesoleva aasta Gallupi küsitlus näitab, et ajakirjanikud ja meedia on suutnud usalduse enda suhtes kukutada isegi allapoole kongressi. Ajakirjanikke usaldab kõige vähem inimesi. Midagi, mida ajakirjanikud ja väljaannete omanikud teevad, ilmselgelt ei toimi nii, nagu peaks.
Lubage ma toon võrdluspildi. Valimismasinad [USA-s loevad valijate hääli kokku vastavad masinad] peavad vastama kahele nõudmisele: need peavad valijate hääled täpselt kokku lugema ja inimesed peavad uskuma, et need loevad valijate hääled täpselt kokku. Teine nõudmine on erinev ja täpselt sama oluline kui esimene.
Samamoodi peaks olema lood ajalehtedega. Ajalehed peavad olema ausad ja inimesed peavad uskuma, et need on ausad. Seda on piinlik tunnistada, kuid teise nõudmise osas on ajakirjanikud ja väljaannete omanikud läbi kukkunud. Enamus inimesi arvab, et meedia on kallutatud. Kõik, kes meedia kallutatust tähele ei pane, ei pööra tegelikkusele piisavalt tähelepanu. Inimesed, kes reaalsusega sõda peavad, kaotavad. Reaalsus on võitmatu kangelane. See oleks hõlbus süüdistada teisi ja jätkata usaldusväärsuse kaotamist (millega koos kaob väljaannete mõju), kuid ohvri mõtteviis siinkohal ei aita. Vingumine pole strateegia. Ajakirjanikel ja lehe omanikel tuleb näha rohkem vaeva, et saavutada kontroll selle üle, mis on võimalik ja suurendada usaldust enda vastu.
Väljaannete presidendikandidaatide toetamine ei aita kuidagi kallutada valimisi ühe või teise kandidaadi kasuks. Mitte ükski kaalukeele osariigi valija ei ütle, et ta langetab oma valiku selle või teise väljaande soovituse peale. Mitte ükski. Presidendikandidaatide toetamine loob ainult kallutatuse mulje. Mitte-sõltumatuse mulje.
Washington Posti (WP) presidendikandidaatide heaks kiitmise lõpetamine oli põhimõtteline otsus ja sellisena õige. Eugene Meyer, kes oli aastatel 1933–1946 WP kirjastaja, mõtles samamoodi ja tal oli õigus. Ainuüksi presidendikandidaatide toetamise lõpetamisest usalduse skaalal tippu jõudmiseks ei piisa, kuid tegemist on olulise sammuga õiges suunas. Ma soovin, et WP oleks selle otsuse varem langetanud, valimiste ja sellega seotud meeleolude ajast kaugemal. Tegemist oli ainult kohmaka tegevuse planeerimisega ja see ei ole ettekavatsetud strateegia
Samamoodi ma kinnitan, et siinjuures pole tegemist mingisuguse quid pro quo-ga. Antud otsuse langetamise juures ei räägitud seda läbi, ega teavitatud sellest mitte mingisugusel tasemel kumbagi parteid ja kandidaati. See otsus langetati ainult organisatsiooni sees. Dave Limp, kes on mulle kuuluva ettevõtte Blue Origin tegevjuht, kohtus teadaande [WP ei toeta käesolevatel USA presidendivalimistel ühtegi presidendikandidaati] avaldamise päeval Donald Trumpiga. Kui ma sellest teada sain, siis ma ohkasin sügavalt, kuna ma teadsin, et see annab laskemoona neile, kes tahavad antud otsust näidata millegi muuna kui põhimõtetest lähtuvana. Tõde on selles, et ma ei teadnud eelnevalt sellest kohtumisest. Isegi Limp sai kohtumisest teada alles tolle päeva hommikul. Pole olemas mingisugust sidet selle ja WP presidentide toetusavalduste vahel ning igasugused teisitised väited on valed.
Mis puutub võimalikesse huvide konfliktidesse, siis ma pole ideaalne WP omanik. Iga päev kohtub mõni Amazoni, Blue Origini, või mõne heategevus-sihtasutuse ja ettevõtte, mida ma oman või mille investor ma olen, töötaja valitsusametnikega. Kunagi ma kirjutasin, et Post teeb minu jaoks asjad keerulisemaks. Nii see on, kuid tuleb välja, et samuti teen mina asjad keerulisemaks Posti jaoks.
Rikkust ja ärihuvisid võib pidada kaitsevalliks heidutamise vastu, kuid neid võib näha samuti vastandlike huvide ämblikuvõrguna. Ainult minu enda põhimõttekindlus või -kindkusteus kallutab kaalukeele ühes või teises suunas. Ma kinnitan siinkohal, et minu vaated on päriselt põhimõttelised ja ma usun, et minu tegevus WP omanikuna alates 2013. aastast kinnitab seda. Kõik WP töötajad on vabad teistmoodi arvama, kuid ma esitan neile väljakutse leidmaks näide, et kus ma nimetatud üheteist aasta jooksul olen iseenda huvid seadnud Posti huvidest ettepoole. Sellist asja pole juhtunud.
Usalduse puudus pole ainult WP probleem. Meie vennasjalehtedel on samad mured. Tegemist pole ainult meedia, vaid kogu riigi probleemiga. Paljud inimesed kuulavad suvalisi taskuhäälingu saateid, loevad ebatäpseid ühismeedia postitusi ja kasutavad teisi teadmata päritolu uudistekanaleid, mis levitavad väärteavet ning süvendavad ühiskondlikke lõhesid. WP ja New York Times võidavad küll ajakirjanduse auhindu, kuid kõnetavad selle juures ainult teatud nomenklatuuri. Üha enam räägitakse ainult üksteisega. (See pole alati nii olnud, 1990ndatel aastatel tellis WP-i Washington DC linnapiirkonnas 80% leibkondadest.)
Kuigi ma ei hakka sundima peale oma isiklikke huvisid, ei luba ma samas WP-l jääda autopiloodile ja hääbuda olematusse. Mille lämmatavad pealiskaudsed taskuhäälingusaated ja sotsiaalmeedia kakelungid. Ma üritan kuhtumisele vähemalt vastu hakata. Asi on selleks liiga tähtis. Panused on liiga kõrged.
Mitte kunagi pole maailm vajanud usutavat, usaldusväärset ja sõltumatut ajakirjandust rohkem kui täna ning kus kohast veel saaks selle hääl kõige paremini kaikuda kui maailma kõige tähtsama riigi pealinnast?
Selle võitluse võitmiseks tuleb WP omanikul ja töötajatel jõud kokku võtta. Mõned muutused tähendavad mineviku lahenduste juurde tagasi pöördumist ja mõned uusi leiutisi. Kõigi uute asjade suhtes võib loomulikult teha kriitikat. Maailm töötab niiviisi. Midagi, mis juhtuma hakkab, pole lihtne, kuid see on seda väärt. Mul on hea meel, et ma saan olla osa sellest ettevõtmisest.
Hulk kõige paremaid ajakirjanikke töötab Washington Postis ja nad näevad iga päev vaeva tõe nimel. Need inimesed on väärt, et neid usutaks.
Tõlkis Karol Kallas