Misese Instituudi juhi Jeff Deisti sõnul teame me peale seitset kuud poliitikute ja peavoolumeedia poolt üles köetud Covidi hüsteeriat Hiinast alguse saanud haigusest palju rohkem ja ta leiab, et majanduse sulgemisel ning liikumispiirangutel pole mitte mingisugust õigustust.
Hiljuti kuulutasid meediaväljaannete pealkirjad meile, et Melania ja Donald Trump andsid positiivse Covid-19 proovi. Teised pealkirjad teatasid, et 19 000 Amazoni töötajat on tööl olles "saanud" Covid-19. Mõlemad sündmused on käima tõmmanud absurdsuseni jõudnud meediapaanika.
Nagu alati, sõnum kogu aeg muutub: mäletate aega, kui oli vaja hingamisaparaate, tasandada nakatumiste kõverat, "järgmised kaks nädalat on kriitilise tähtsusega" ja nii edasi? Kas te mäletate, kuidas USA kongressi spiiker Nancy Pelosi käis veebruaris New Yorki hiinalinnas ja utsitas kõiki sama tegema? Kas mäletate, kuidas Anthony Fauci kuulutas maskid kasutuks? Miks me peaksime uskuma midagigi, mida poliitikud ja meedia meile täna räägivad?
Mida siis sellised pealkirjad meile ütlevad? Mida tähendab Covidi "positiivne proov"?
Alates koroonaviiruse leviku algusest on enamus Ameerika Ühendriikide meediast kajastanud seda järjest lihtsameelsemalt ja kaasakiitvamalt. Ajakirjanikud on pea üksmeelselt asunud liikumispiirangute narratiivi taha ja kiitnud takka müüdile, mis hindab teatud poliitiliste eesmärkide huvides Covid-19-ga seotud riske meeletult üle. Nende eesmärgiks võib olla Trumpile poliitilise kahju tegemine, aidata kaasa sotsialistliku "uue normaalsuse" kehtestamisele või lihtsalt saada rohkem klikke ja vaatamisi. Halvad uudised müüvad. Kuid kallutatus on silmnähtav ja seda pole võimalik eitada.
Sellest võib ka otsida põhjendusi, miks meedia kasutab segamini "juhtum" (case) ja nakatumine (infection) ning sed avalikkusele väärinfo innuka pähe määrimiseni. Kõik see lõputu jutt "testida, testida, testida" teenis ainult kahe olulise fakti varjamise huve.
Esiteks on testid ise pea naeruväärselt ebausaldusväärsed, andes väga suures osas valepositiivseid ja -negatiivseid vastuseid. Lisaks, mis on üldse selliste testide mõte? Kas me peame hakkama lõpuks testima kõiki inimesi iga kord kui need kuskilt kaubanduskeskusest välja astuvad või naabrile kogemata pihta lähevad?
Teiseks viiruse osakeste või piisakeste leidmine inimese hingamisteedest ütleb meile haigestumise kohta väga vähe. Kindlasti ei ütle need meile, kas inimene on haige või haiguse levitaja.
Võtame näiteks täiesti terve inimese, kellel pole ühtegi erilist sümptomit ja võtame temalt ninakanali proovi. Kui see proov näitab näiteks staphylococcus aureus kobaraid, kas me siis kohe eeldame, et inimene põeb MRSA-d? Kui inimene sõidab iga päev autoga tööle, sattumata sealjuures õnnetustesse, kas me siis hakkame tegema statistikat tema kokkupuute kohta liiklusega?
Viirus ise ei ole haigus
Ainult väga väikesel osal inimestel, kes puutuvad viirusega – ametliku nimega SARS-CoV-2 – kokku, tekivad üldse mingit laadi hingamisteede mured, ehk siis see, mida kutsutakse "koroonaviiruse haiguseks".
Ainus oluline statistika puudutab raskete haigusnähtudega inimeste, haiglaravi vajajate ja surmade hulka. Neist omakorda kõige olulisem on nakatumiste ja surmade suhe (infection fatality rate). Juulis kogutud andmed näitavad, et alla 45-aastastel inimestel on see Covidi puhul väiksem kui tavalise gripi puhul. Kui inimene on üle 50-aastane, siis see tõuseb, kuid on väga kaugel surmaotsusest. Kusjuures see andmestik ei võta arvesse inimeste üldist terviseseisundit: näiteks kas nad põevad kroonilisi haiguseid, kas nad on rasvunud, põevad diabeeti või südamehaigusi. Ilmselt kui me näeksime andmestikku enam-vähem tervete, alla viiekümne aastaste inimeste kohta, oleks see näitaja veelgi paljulubavam.
Kergetel või asümptomaatilistel Covidi juhtumitel pole praktiliselt mingit tähtsust. Maailm on täis erinevaid baktereid ja viiruseid, mis teevad meid aeg-ajalt kas rohkem või vähem haigeks. Neid on meie ümber miljoneid, neid leidub meie nahal, meie ninas ja hingamisteedes ning siseelundites. Me oleme loodud koos nendega elama, mille pärast on meil kõigil ka immuunsüsteem, mis aitab nendega hakkama saada ja kogu aeg muutuvate organismidega kohaneda. Meie keha toodab antikehasid või saab neid jäljendada vaktsiinide abil, kuid viimaks peab meie endi immuunsüsteem Covid-19-ga hakkama saama. Viirused jäävad alati meid kuskil ootama, peale kõiki liikumispiiranguid, peale iga maskikandmist ja seega kas poleks ehk hoopis mõistlikum neile kohe vastu astuda?
Esimesest päevast alates oleks hoopis pidanud tähelepanu pöörama immuunsüsteemi tugevdamisele kehalise tegevuse, värskes õhus ja päikese käes liikumise, õige toitumise ja üldise heaolu edendamise kaudu. Selle asemel sundisid poliitikud, bürokraadid ja meedia meid kodudesse sulguma, ettevõtteid ja koole kinni panema, teineteisest eemale hoidma, ennast isoleerima ja maalisid meile ette miraaži kiiresti saabuvast ning tõhusast vaktsiinist. Nii nagu iga asjaga elus, tegi riigi sekkumine kõik ainult hullemaks. Me võime ainult loota, et suur hulk kubernere kaotab oma töö, kas tagandamise või järgmiste valimiste läbi. Mõned neist, nagu Andrew Cuomo ja Gretchen Whitmer peaksid oma seadusevastaste määruste tõttu kriminaalsüüdistustega kohtu ette astuma. Pole olemas rahvatervise erandit, mille alusel võib nõuetekohasest menetlusest suvaliselt üle sõita.
Liikumispiirangutele pole mitte mingit õigustust ja seda nii Covid-19 ohu kui aastakümneteks meid mõjutama jäävate kohutavate majanduslike tagajärgede seisukohast. Kindlasti ei ole liikumispiirangud õigustatud täna, kuna meie käsutuses on seitsme kuu jagu andmeid, mis näitavad, et Covid-19 nakatuvus ja surmavus ei ole hullem kui eelnevate SARSi, seagripi või Ebola pandeemiate puhul. Me ei tea tänaseni, kui palju 200 000 väidetavast Covid-19 surmast olid ainult Covid-19 surmad ja ei kajasta elust lahkunuid, kes surid muudel põhjustel peale nakatumist SARS-CoV-2-te. [Eestis on see number 17 ehk ligikaudu veerand Covid-i kogusurmadest. Toim] Küll aga me teame, et kahju, mida on põhjustanud liikumispiirangud, kaalub määramatult üle kõik Covid-19 viiruse põhjustatud probleemid.
Poliitikud ja nende hüsteeriat õhutavad kaasosalised meedias on meie käest röövinud pea kaheksa kuu jagu elu ning vabadust. Kui palju me oleme seda veel valmis kannatama?
Tõlkis Karol Kallas