Jeffrey Tucker, mõttekoja Brownstone Institute'i asutaja ja juht, kirjutab Brownstone'i kodulehel, kuidas maskid röövivad inimestelt nende inimlikkuse ja kuidas valitsus kasutab neid inimeste allutamiseks.
Paljud inimesed räägivad, et neil pole midagi maski kandmise vastu. Minul on.
Tavalistes oludes röövivad need inimestelt nende isiksuse ja inimliku eripära. Need võtavad ära suurema osa mitteverbaalsest suhtlemisest. Samuti takistavad nad inimestevahelist sõnalist suhtlemist. Ma olen üritanud poolteist aastat saada aru, mida mulle läbi maskide pomisetakse ja pingutanud oma häälepaelu enda läbi paberi arusaadavaks tegemisega. Kui näo ette pannakse veel pleksiklaas, siis muutub üksteisest arusaamine pea võimatuks.
Kord ma arvasin lennujaamas, et ma kohtusin kellegi tuttavaga, kuid ma ei olnud selles ainult tema juuste, kõrvade ja riietuse järele nii kindel. Mida teha? Ma koputasin talle õlale ja tõmbasin oma maski näo eest ära: "Kas te tunnete mind?" Kergelt ehmunud inimene raputas oma pead ja läks edasi. Võeh.
See kõik on hullumeelsus. Seda kõike tehakse viiruse kontrollimise nimel, kuid kakskümmend kuud ülemaailmset kogemust pole andnud ühtegi tõestust, et maski kandmisest oleks midagi tolku.
Jah, maskidest võib olla kasu. Kaevandustes. Operatsiooniruumis. Põlevates majades. Kui ma kord jalutasin Lõuna-Korea pealinna Seouli tänavail, siis ajutiselt oli õhu kvaliteet seal nii halb, et ma soovisin omale maski. Paljud inimesed kandsid seda. Endale ühe sellise ette sidumine ei meeldi kellelegi, kuid kui see aitab sudu vastu, siis on mõistlik seda teha. Sudu on üks asi, viirus aga hoopis teine.
Ma säästan teid lõpututest viidetejorust, mis kõik näitavad, et neist paberist näokatetest pole viiruse kontrolli all hoidmiseks midagi kasu. (Hea küll, siin on päris tore arutelu kõnealusel teemal.) Isegi kui maskidest on midagi kasu, siis nende kandmisega koos anname me ära suure osa sellest, mis teeb elu ilusaks, piirab meie võimet suhelda ja üksteist ära tunda. 2020. aasta kevadel sai neist tähtis teema, sest meie juhid ei suutnud haiguseidu kontrolli all hoidmiseks mitte midagi muud välja mõelda. Poliitikud ja eksperdid andsid meile talismani. Nad lõid nähtava reaalsuse, mis tuletab meile kogu aeg meelde, et on vaja paanitseda.
Maski kandmine on [Covid-19 vastu] olnud alati rumal: inimesed said juba ammu selgeks kuidas haigustekitajatega hakkama saada ja samal ajal elada normaalset elu. Kui on muresid, siis osatakse pöörduda meditsiinisüsteemi poole ja alati on abiks inimeste imetlusväärselt eskaleeruv immuunsüsteem. Sõltumine inimestelt inimlikkuse ära võtvatest käskudest on midagi uut ja see on läbikukkunud projekt.
Miks siis maskikandmise kohustus ikka veel kehtib? Selle kohta on hulk teooriaid. Valitsev klass ei soovi tunnistada, et nad on eksinud ja nii see hoopis kahe- ning kolmekordistatab absurdseid sundusi. Võib-olla tunneb valitsev klass hoopis rõõmu sadismist? Maskid näitavad poliitilist kuulekust ja nende puudumine osutab rahvavaenlastele, kes režiimi liialdustega nõus ei ole. Kui valitsus tahab teha kodanikest kuuleka automaatide ühiskonna, siis üleüldine maski kandmise kohustus on pikk samm selles suunas.
Siis on [maskikandmiseks] veel järgmine põhjus: inimestelt raha väljapressimine.
Ma käisin hiljuti poes ja siis kui ma poodi astusin, pani omanik maski ette. Ma olin poes ainukene inimene. Ma ütlesin, et ta võib maski eest ära võtta. Tema selgitas, et kuigi ta vihkab maske, ei saa ta seda eest ära võtta, sest ta ei taha saada tuhandeid dollareid trahvi, millega tema kõrvalpoodnikku oli karistatud.
Ta rääkis, et ta saab samamoodi trahvi kui ta ei sunni mind maski kandma. Mind politsei ei ähvarda, küll aga teda. Ma küsisin, kuidas politseinikud sellest teada saavad [kas ja kes maski ei kanna]? Tema sõnul on selleks kaks viisi. Keegi kolmas inimene võib poodi sisse jalutada ja ametivõimudele ette kanda, et poes ei kanta maske. Ta võib maskita inimesi pildistada ja politsei teeb kaupmehele trahvi.
Tema sõnul on teine viis kui politseinikud jälgivad isiklikult maskikandmise kohustust. Nad istuvad parkimisplatsil oma autos ja tihti eraautos ning kandes erariideid, samal ajal jälgides kaupluste töötajaid, kas ja kuidas need sunnivad poodide kliente maske kandma. Kui nad mõne sellise poetöötaja tabavad, marsivad nad mõne minuti pärast poodi sisse ja kirjutavad välja trahvikviitungid. Nad võivad seda teha suvalisel päeval suvalisel ajal.
Politseinikud ei tee seda rahvatervise pärast. Kõik, mida nad tahavad, on raha. Keskmine Ameerika Ühendriikide kohalik omavalitsus kaotas 2020. aastal kuus protsenti sissetulekutest. Eelnevatel aastatel oli nende sissetulek igal aastal kasvanud keskmiselt kolm kuni viis protsenti. Nad on täna meeleheitel ja üritavad iga hinnaga vahe tasa teha. Kohalikel- ja osariikide valitsustel ei ole oma väikest keskpanka, mis neile raha juurde trükiks. Nad saavad kulutada ainult seda raha, mida nad koguvad maksudega või laenavad.
Seega Covidi reeglitele allutamisest on saanud teatud määral maksustamise vorm, mida pannakse toime väidetavalt rahvatervise nimel. Seda nii osariikide kui üleriiklikul tasandil. [Joe] Biden korrutab: "Kui sa eksid reeglite vastu, ole valmis maksma." Möödunud kuul teatas Valge Maja, et trahve Covidi-korralduste eiramise eest mitmekordistatakse. Esmase eksimuse eest tuleb maksta 1000 ja teistkordse peale 3000 dollarit.
Täna pole ilmselt enam inimesi, kes tõsimeeli arvaksid, et kõigel sellel oleks midagi pistmist leviku tõkestamisega. Sellised karistused ei tee midagi muud kui annavad valitsusele suurepärase võimaluse röövida eraisikute vara. See on suurepärane näide, kuidas tervise kohta käiva väärteabe pealt on välja hautud tegevused, mille abil erapoolikud huvigrupid saavad kokku krabada suurel hulga raha.
Poepidajad tegelikult ei pea uskuma, et piirangutest ja kohustustest on midagi kasu. Nad isegi ei hooli nendest. Kaupmees tahaks pigem oma klientidele otsa vaadata ja neile meeldiks vabalt hingata. Kuid nad panevad maski ette ja sunivad seda tegema ka teisi selleks, et hoiduda trahvi maksmisest.
Kirjeldatud kaupmeeste jaoks on olukord hulga keerulisem kui algselt võib paista. Nad ei saa lihtsalt minna kodanikuallumatuse teed, sest see ähvardaks nende ettevõtte olemasolu. Nad saavad isegi praegu endaga vaevalt hakkama. Kui poodnik palub sul mask ette panna, kui sa tead, et sellel pole mõtet ja see on rumal, siis seal ei ole ainult tegemist su enda õiguse vabalt hingata eest seismisega. Kaupmeest ähvardatakse ja sunnitakse, et sina teeksid nii, nagu võimud nõuavad.
Iga seaduse ja regulatsiooniga käib kaasas võimalus selle rikkumise eest raha küsida. Kui palju raha on kohalikud omavalitsused saanud? NUmbreid pole paraku kuskilt leida, levivad ainult anekdoodid.
Peale Ameerika Ühendriikide on säherduse raha teenimise viisi avastanud ka teised riigid. Hollandis on Covidi reeglite rikkumise eest saanud trahvi 11 000 inimest.
Mida kauem maskikandmise kohustus kehtib, seda rohkem võimud raha saavad ja seda vähem need soovivad seda sundi vähendada, või kaotada. Vaadake, kuidas Bideni sajast päevast on saanud igavene maskiõudus. Seda jätkub ilmselt nii kaua kui mõnel uuel presidendil on julgust see absurdsus lõpetada.
Teatud viisil võtab kogu see maskide jama kokku terve Covidi poliitika. Maskikandmine sai alguse sümbolina, mille kohta oli kohe teada, et sellest pole midagi kasu, kuid tänaseks on saanud sellest vägivaldne raha väljapressimine.
Toimetas Karol Kallas