Mõttekoja Brownstone Institute'i juht Jeffrey Tucker kirjeldab Epoch Timesis ühispartei võimufilosoofiat ja miks on käes inimvaenuliku tehnokraatia lõpuajad. 

Viimased sada aastat kehtinud valitsemise filosoofilist põhimõtet – ennast "pööblist" paremaks pidava eliidi ülalt alla kontroll – pole kunagi sellisel määral rünnatud kui see toimub täna. Tõestusi niisugustele arengutele leiab kõikjalt. Seda võib näha küsitlustes, milles suurem osa vastanutest leiavad, et valitsus on läbi ja lõhki korrumpeerunud. Ülikoolide staatus ning väärtus ühiskonnas langeb. Inimesed ei usalda ajakirjandust. Isegi teadusesse suhtutakse umbusuga. 

Kas intellektuaalsest hierarhiast on midagi kasu?

Tegemist on usalduse kadumise ajastuga. Sellest räägitakse palju, aga mida see tegelikult tähendab? Selleks, et mõista, millega on tegemist, tuleb esmalt saada aru, mida inimesed varem usaldasid ja miks nad enam seda ei tee. Milline paradigma on kadumas ja mis seda uue paradigmana asendab?

Küsimusele ausalt vastamiseks tuleb vaadata kaugemale vasak- ja parem-, liberaalse- ning konservatiivse poliitika pinnapealsetest loosungutest. Kaugemale erapoolikutest erimeelsustest. Tegelik probleem on märksa põhimõttelisem. See puudutab viimase saja aasta valitsevat intellektuaalset paradimat. Mille aluseks on veendumus, et intellektuaalne hierarhia, nagu seda on alates XX sajandi algusest üles ehitatud, aitab lahendada kõik ühiskonna ees seisvad mured.  

See on tuumikidee, mis kontrollib Ameerika Ühendriike juhtivaid kõrgemaid sfääre viimased sada aastat. Parimad koolid tagavd parimad töökohad. Sellised töökohad omakorda tagavad parimatest parimatele ligipääsu ringkondadesse, mis koosnevad samasugustest inimestst, keda on samal viisil järele proovitud, kes on ennast paksust ja vedelast läbi kaevanud ning jõudnud eliidi hulka. Erialaliidud ja eraklubid eraldavad niisugused inimesed pööblist ning tagavad neile teenistuse eest väärilise tasu. 

Neis ringkondades usutakse, et eliidi hulka kuuluvad inimesed on oma positsiooni väärt, kuna nemad on kõige õpetatumad, kõige kogenumad, kõige targemad, kõige ettenägelikumad ja üleüldiselt grupp inimesi, kes sobib kõige paremini rahva kaitsmiseks ning valitsemiseks. Nad on sisuliselt demokraatliku pööbli kohal istuvad kuningad. Niisugused inimesed moodustavad kõigi valdkondade intellektuaalse taristu, alates valitsusest kuni kõrghariduse, meedia ja ettevõtete tippjuhtideni.  

Võimu koondab kultus 

Selline ideoloogia ei kujuta kallutatust. See on dogmaatiline ususüsteem, et kõike peavad juhtima parimad. See on nende tuumikusk ja kõik, mis neil on olemas. See annab nomenklatuurile eesmärgi, tähenduse, turvalisuse ja kõrgi veendumuse, et just nemad teavad mis on mis ning neil on õigus seda teistele jutlustada. Meeles võiks pidada, et [nomenklatuuri ülemistesse ešelonidesse] kuuluvad inimesed usuvad seda päriselt, mitte ei teeskle. See lähtub dogmaatilisest õpetusest, mida sageli isegi avalikult ei tunnistata, kuid milles ollakse sügavalt veendunud. 

Sellisele võimusüsteemile võib panna misiganes soovitud nime: sotsialism, fašism, sotsiaaldemokraatia, tehnokraatia, riiklik plaanimajandus ja nii edasi. Need kõik kujutavad ühe ja sama asja erinevaid maitseid ja kõik pärinevad ühest ideest. Selleks ideeks on, et mõnel inimesel, seda siis kas tänu klassiidentiteedist johtuvale voorusele, haridusdiplomile, klubikuuluvusele, uskumisse teadusesse või lihtsalt nõutud eluastmete läbimisele, on õigus staatusele, võimule teiste üle ning ressurssidele.

Ühispartei võim sai alguse USA progressistlikust ajastust

Niisugune usk intellektuaalsesse meritokraatiasse ulatub tagasi progressistlikku ajastusse. Esimene Ühendriikide president, kes seda kehastas, oli poliitikuks hakanud Princetoni Ülikooli professor Woodrow Wilson. Ta ütles selle korduvalt enda kirjutistes välja. Ta pidas Ühendriikide põhiseadust iganenud reeglistikuks. Ta soovis, et inimesi juhiks eliit, mida ühendab tehnokraatlik tarkus ja ühiskondlik klassikuuluvus. Selle hierarhia tipus asus presidentuur ja kõik ülejäänu pidi sellest lähtuma. 

Kõiki tööstuseid, alates rahvatervisest kuni meediani, pidi juhitama vastavalt niisugusele klassi-endateadmuse põhimõttele, mis põhines intellektuaalsetel saavutustel. Ülikoolid olid harjutusväljak. Riigiametid tuli mehitada ekspertide klassiga, kes ei allu valijate tahtele, vaid on määratud oma kohale kogu eluks. Wilson uskus võimust ja hierarhiast lähtuvasse õnnistusse, mis viis ta võiduveendumusega Esimesse Maailmasõtta, peale mida ta joonistas söögitoas ringi Euroopa kaardi, mille juures teda nõustas lennukaid mõtteid pritsivate nõunike kabal.

Õiguse valitsemiseks annab tsunfti liikmelisus  

Ameerika Ühendriikide kaastekstis kujutab selline usk intellektuaalsesse hierarhiasse ühtlasi piirkondlikku kastisüsteemi. Loomulikult asuvad võimukeskused New Englandis, mitte riigi lõunaosas, mitte ülelennatavates osariikides, kindlasti mitte Texases ja ainult üksikutel puhkudel riigi kaugemates läänepiirkondades. Neis paigus asuvad vana kaardiväe klubid, Ivy'i Liiga ülikoolid, pika ajalooga ettevalmistuskoolid, kartellide kaitsjatena tegutsevad kutseühingud, sotsiaalvõrgustikud ja põlvkondade jooksul kogunenud kogu süsteemi toetavad varandused.

Niisugusesse süsteemi on sündinud paljud põlvkonnad ja õppinud ühiskonnas tegutsema vastavalt selle tõekspidamistele. Koolid õpetasid. Need kujutasid ametialase saavutsusvajaduse idee sisu, mida oli vaja ühiskonnaredelil ülespoole ronimiseks, mille sisuks ei olnud majanduslik edu, vaid lootus saada osaks ühest või teisest tsunftist. See võis olla rahandus, tehnoloogia, meedia, valitsus, VVO-tööstus või kõrgharidussektor ise. Tsunfti liikmelisus tähendas lisaks õigust valitseda.

Ühispartei ülempreestriks on Henri de Saint-Simon 

Osutatud ideoloogia ei sobitu mitte midagi kokku valgustusajastul tekkinud traditsioonilise vabaduse ideega. Sellise tähelepaneku võtab kõige paremini kokku Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni punkt, milles kuulutatakse kõik inimesed võrdseks ja iga üksikisiku õigusele elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele. Kuid Thomas Jefferson oli unistaja ja pead tõstva tehnokraatia arhitektidel olid maailmale täiesti teistsugused vaated.

Tehnokraatia alguse keskne kuju ja ülempreester on Henri de Saint-Simon (1760–1825), kes seisis tehnokraatia ürituse eest usufanaatiku innukusega. Olles pärit Prantsusmaa aristokraatiast, kuulutas ta enda, selleks mingisugust tõestust omamata, olevat Karl Suure järglase (kelle siis veel). Ta oli tunnistajaks tähelepanuäärsele ajaloolisele sündmusele, Suurele Prantsuse Revolutsioonile, mis määratles teda kujundanud noorpõlve aastad ja ta nägi pealt, kuidas kukkus monarhia staatus.  

Sellest pöörasest kogemusest tegi ta järelduse, et kuningavõimu määras tõenäoliselt kadumisele sellega võrreldes ülimuslike tehniliste oskuste esilekerkimine, mida toetasid valitsuse demokraatlikud vormid. Seda muidugi juhul kui demokraatiat juhtisid eliidi hulka kuuluvad inimesed; niisugused, nagu tema ise. Teadus ei kujuta uurimistegevuse kaudu uute teadmiste hankimise protsessi, vaid kodifitseeritud lõppeesmärki, mida teavad ja millest saavad aru ainult eliidi hulka kuuluvad inimesed. Eliit jõustab enda nägemust ülejäänud inimeste peal.  

21 targa maailmavõim

Saint-Simoni poolt välja pakutud ideaalne valitsussüsteem koosneks 21 inimesest: "Kolmest matemaatikust, kolmest füüsikust, kolmest keemikust, kolmest arstist, kolmest kirjanikust, kolmest maalikunstnikust ja kolmest muusikust." Ta kujutas ette, et need inimesed saavad omavahel hästi läbi, nende korrumpeerumine oleks välistatud ja nad valitseksid ülimas heatahtlikkuses.

Need inimesed valitakse "Newtoni nõukokku" austades Isaac Newtoni (Saint-Simoni valitud pooljumalus, kes juhtis Jumala kõrval kõigi planeetide "valgustamist") pärandit. Need inimesed ei kujuta valitsust kui sellist, vähemalt mitte selle traditsioonilises mõistes, vaid tegemist on tippplaneerijatega, kes kasutavad intelligentsi ühiskonna kujundamiseks samal viisil, nagu teadlased saavad aru nähtavast maailmast ja selle arengust.

Tema hinnangul on tegemist palju mõistuspärasema valitsusvormiga kui seda kujutas pärilik aristokraatia. Nõukogu liikmed rakendavad enda mõistuse ühiskonna teenistusse ja see omakorda on niisugusest võimust äärmiselt innustunud. 

"[Valitsevad] geeniused seejärel saavad enda ja teie [alamate] väärilist tasu. Tasu, mis asetab nad ainsasse seisusesse, mis tagab neile vahendid, et pakkuda teile kõiki teenuseid, milleks nad on võimelised," lubas Saint-Simon. Inimesed peavad neid juhte äärmises aus ja annavad nende käsutusse suure rahalise võimu.

Nomenklatuur tahab valitseda inimeste mõistuse üle

Teistpidi sõnastades: eliidi käes on määratu võim, piiramatu kogus raha ja igaüks teeb näo ning käitub vastavalt, nagu need inimesed ja nende pürgimused muudavad ühiskonna olukorra paremaks. Saint-Simon kutsus järgijaid üles "pidama ennast inimmõistuse tegevuse valitsejateks". Ta kujutas ette, et "vaimuvõim kuulub õpetlastele, selle maailma ajaline võim omanikele ja kõigile inimestele kuulub võim määrata ametisse niisugused suured inimkonna juhid". 

Saint-Simon ülistas teadust, kuid temast sai anti-Voltaire. Inimmõisuse vabastamise asemel nägid nii tema ise kui tema järgijad ennast selle valitsejatena.

See oli ameerikalik progressiusk, mis muutis Saint-Simoni nägemuse Ameerika Ühendriikides ametlikuks riigikorraks. 

Hayekil oli õigus

Tõsise ja varase väljakutse niisugusele dogmale esitas 1944. aastal Friedrich August von Hayek raamatu "Tee orjusesse" tähelepanuväärsemas, kümnendas peatükis "Miks võimule saavad kõige vastikumad inimesed".  Tema teesiks oli, et intellektuaalse hierarhia süsteem tervikuna toimib vastandina selle eesmärkidele, selle tulemused on eeldustega võrreldes täpselt vastupidised. Parimate tippu tõstmise asemel, on süsteemi viljad Hayeki sõnul hoopis vastupidised. See kujutab võimuliialduste mänguväljakut, võimendab korruptsiooni ja selle lahendused õõnestavad sisemiselt ühiskonda. 

Tema raamat sattus 1944. aastal põlu alla, kuid 80 aastat hiljem on selge, et Hayekil oli õigus. Ühiskondlik ja majanduslik redel, mida mööda põlvkondade kaupa on ronitud, tõi kaasa roiskuva, haige ja valetava süsteemi, mis juhib tipust kõiki valdkondi. Tänaseks on tippjuhtideks terve põlvkond inimesi, kes meeleheitlikult häälitsedes üritavad säilitada oma sissetulekuid ja eelisõiguseid. Seda isegi vaatamata iga päevaga niisuguse süsteemi vastu laienevale rahvaülestõusule.

Süsteem toodab faucisid

See on põhjus, miks Anthony Fauci'i päevikud avavad vaate äärmiselt kohutavasse maailma ja miks korporatistlik meedia ei saa neid kajastada. Need paljastavad hirmuäratava olukorra võimukoetise tipus: tegemist ei ole niivõrd meditsiini ja teaduse tippisiku tarkade arutluste kui meediatähelepanust seestunud karjeristi vaadetega, kes jagab maffiabossi viisil laiali maksumaksjate raha. Päevikud kujutavad masendavat esitlust, mis tõmbavad nomenklatuuri tegemiste eest eesriide kaugemale kui ükski teine kaasaja dokument.

Donald Trumpi vastane sõda – mitte ühtki vasturevolutsiooni ei juhi ideaalne inimene – kujutab palju enamat kui lahing ühe mehe ja tema presidentuuriga. Vana kaardiväe eliit otsustas kümme aastat tagasi, et Trumpil pole luba olla riigipea ja selle tõttu tuleb ta ühel või teisel viisil peatada. [Eelmise süvariigi vaen] pole tingitud niivõrd Trumpi poliitikatest kui sellistest, vaid teda ei sallita põhjusel, et ta kehastab eliidivastast mässu. 

Trump on märguanne ja sümbol. Ta ei ole liikumapanev jõud, aga kujutab arhetüüpi, mida käesolev muutus tähendab. Kui teda poleks olemas, oleks ajalugu valinud kellegi teise temasarnase. Seda põhjusel, et vana süsteem ei ole enam jätkusuutlik.

Osutatud arenguid rõhutavad Ameerika Ühendriikide sisese rände mustrid. Jõukus põgeneb New Yorkist ja New Englandist Texassesse, Floridasse ning riigi lõuna- ja lääneossa üldisemalt. Süsteem, mis on üles ehitatud vana nomenklatuuri hierarhiatele, laguneb.

Tänaseks pole enam võimalik ühiskonna suunda muuta. Samasuguseid muutuseid võib näha Ladina-Ameerikas ja üle Euroopa. Uus juhtide põlvkond tõuseb esile süsteemi väljast ja neid toetavad rahvaliikumised, mis esitavad väljakutse vanadele hegemoonilistele hierarhiatele.

Selles võitluses pole oodata kiiret ja täielikku võitu, kuid jõujooned osutavad üpris selgelt, mis hakkab juhtuma. Täna võib vaadata pealt vana paradigma asendumist uuega. Hetkest, kui osutatud muutust hakatakse mõistma, muutub mõistetavaks samuti korporatistliku meediapropaganda olemus. Vana kaardivägi paanitseb, kuna nad näevad enda lõppu.

Tõlkis Karol Kallas