Mõttekoja Defense Priorities sõjalise eritlemise direktor Jennifer Kavanagh leiab UnHerdis, et Ameerika Ühendriikide Iraani ründamise juures toodi ohvriks Ukraina ja suurenes Venemaa geopoliitiline kaal
Alates Donald Trumpi teise ametiaja algusest 14 kuud tagasi on tema esimuseks olnud Ukraina sõja lõpetamine. Tema Vladimir Putini survestamise suutlikkus kokkulepet sõlmima on alati olnud piiratud. Kuid Trumpi jaoks on alati võinud suuremat survet avaldada tehes sõjapidamise Venemaa jaoks järjest kallimaks, sealhulgas karistavate sanktsioonide, Ukraina sõjalise abistamise ja geopoliitiliste käikude kaudu, mis vähendavad piirkonnas Moskva mõju.
Vedades Ameerika Ühendriigid hirmkallisse ja ebavajalikku sõtta Iraaniga, tõi Trump ohvriks igasuguse mõjujõu, mis tal oli Venemaa ametikaaslase üle – nii sõjalise, poliitilise kui majandusliku. Kreml väljendab peale Iraani ründamist taas usaldamatust Valge Maja vastu ja kui kaks riigijuhti 9. märtsil telefoni teel vestlesid, oli esimest korda jõulisem pool Putin. Kui Ukraina vaherahu kõnelused taas aset leiavad, on Venemaa poolel otsustav eelisseis.
Trumpi kõige mõjusam kaigas Venemaa sõjategevuse vastu on alati olnud majandus. Kuigi tema valitsus seisis algselt sanktsioonide karmistamisele vastu, siis 2025. aasta oktoobris ta muutis kurssi ja seadis Venemaa suurimatele naftaettevõtetele kaugeleulatuvad piirangud. Samuti utsitas Washington, et selle partnerriigid, sealhulgas India, vähendaksid Venemaa nafta ostmist ja tõkestaksid maailmas Venemaa varilaevastiku tegevust.
Kuigi majanduslik surve tõenäoliselt Putinit sõda lõpetama ei veena, aitasid sanktsioonid vähendada Venemaa sissetulekuid. Samuti panid need Kremli pidama sõjapidamise rahastamise eesmärgil aru majanduse koetise muutmise teemal.
Peale Iraani sõja algust on Venemaa majanduslikud väljavaated märkimisväärselt paranenud. Kuna Hormuzi väina kaudu naftatankerid hetkel ei liigu, on Venemaa nafta taas nõutud kaup ja sellele lisaks on tõusnud naftahind. Nüüd Ühendriigid hoopis julgustavad Indiat ostma Venemaa naftat. Peale vestlemist Putiniga hakkas Trump kaaluma naftasanktsioonide õgvendamist [mida ta ajutiselt tegi], et Moskva aitaks tagada maailmas naftaga varustatuse. Samuti suhtub Ühendriikide president närviliselt bensiinihinna tõusu ja selle mõjule tema elukalliduse vähendamise tegevuskavale.
Ühendriikide valitsuse laiaulatuslik kampaania Iraani vastu vähendab samuti Washingtoni sõjalist võimekust Venemaale survet avaldada. Nii kaua kui Lähis-Idas käib sõda, relvatarned Ukrainale tõenäoliselt kas vähenevad või jäävad üldse seisma, kuna Ühendriikide enda sõjavägi vajab esmalt varustamist. Ukrainal on olemas enda sõjatööstus, seega Ühendriikide toetuse kadumine ei sunni seda alistuma. Kuid see muudab positsioonide hoidmise sõjaväljal Ukraina jaoks keerulisemaks. Samuti muudab õhukaitse tõrjerakettide puudus riigi taristu haavatavamaks, mis segab nii majandust üldiselt kui sõjatööstust.
Ühtlasi kaotab Washington teised sõjalised kaardid, mis võiksid Ukrainat aidata. Tomahawki rakettide lubamine oli alati bluff, kuid nüüd on see üheselt mitteusutav, kuna Ühendriigid on raketivaru kiirkorras Iraanis läbi põletanud. Samuti peab Washington mõtlema hoolikamalt luureandmete jagamisele Ukrainaga, seda tõiga valguses, et Venemaa pakub Iraanile luureandmeid Ühendriikide sihtmärkide kohta Pärsia lahe piirkonnas. Valge Maja on selliste arengute väljavaated tagasi lükanud lootes nii vältida vastasseisu teravnemist.
Samuti on Ühendriikidel, võrreldes kahe nädala taguse ajaga, täna võimalik vähem ära kasutada Venemaa geopoliitilise tähelepanu koondumist Ukrainale. Kui Putin on keskendunud sõjale Ukrainas, on Trumpi valitsus tihendanud läbikäimist Venemaa pikaajaliste partneritega, nagu näiteks Armeeniaga ja Kesk-Aasia ning Lähis-Ida riikidega.
Nüüdseks on Valge Maja enda sõjalises mülkas ja peatselt ei pruugi sellel jaguda enam suurt aega diplomaatilisteks ettevõtmisteks mujal maailmas. Putin on juba Ühendriikide vigu ära kasutanud ja tugevdanud suhteid laheriikidega tegutsedes vahemehena, kes aitab Iraani vastasseisu maha rahustada. Kuna Trump otsib samuti võimalust sõja lõpetamiseks, võib juhtuda, et ta on Putinist kui rahusobitajast järjest sõltuvam.
Kui teema puudutab välispoliitikat, siis Trump tunneb uhkust asjaolu üle, et ühtegi võimalust ei välistata. Kõnealusel juhul on ta paraku eiranud iseenda tarkust vähendades võimalusi, kuidas tema valitsus saaks olukorrale reageerida. Kahjuks maksavad üha suurema tõenäosusega sellise eksituse kinni ukrainlased, kes peavad edaspidi pidama sõda oma jõududega.
Tõlkis Karol Kallas