Ukraina sõda näitab, et ajalugu pole lõppenud. Nimetatud sõda on rünnak Lääne tsivilisatsiooni vastu, mille kaitsmiseks tuleb ühiskonnas taas üles leida Lääne tsivilisatsiooni alustalad – kristlik moraal, väärtused ja usk, kirjutab organisatsiooni Traditsioon, Perekond ja Eraomand (TFP) USA asepresident John Horvat II.
1992. aastal üllitas Ameerika Ühendriikide politoloog Francis Fukuyama oma kuulsa raamatu "Ajaloo lõpp ja viimane inimene". Autor nentis, et Raudse Eesriide langemine on läänemaailmale tohutu tähtsusega sündmus.
Fukuyama sõnul ei tähistanud Külma Sõja lõpp mitte ainult "ühe sõjajärgse ajalooperioodi lõppu, vaid ajaloo kui sellise lõppu. See tähendab, et inimkond on jõudnud oma ideoloogilise arengutee otsa ja läänelikust liberaalsest demokraatiast on saanud lõplik kõikehõlmav inimeste valitsuse vorm."
Laenates ajaloosündmuste arengute [nn ajaloo vaimu] idee Hegelilt ja Marxilt, kuulutas politoloog, et nüüdsest peale on liberaalne demokraatia kõigi rahvaste jaoks lõplik valitsuste vorm. Peale seda pole areng mingisuguse konkureeriva süsteemi suunas enam võimalik.
Narratiiv on kuidagi liibanud tänasesse päeva
Järgnevad sündmused seadsid aga ajaloo lõpu teooria kahtluse alla. Paistis, et terrorism, sõjad islamistidega ja ühiskondade polariseerumine otsustasid professor Fukuyama vastu vandenõu korraldada ning lisasid tema lõpetatud ajaloo raamatusse üha uusi peatükke. Siiski, kogu Külma Sõja järgse perioodi jooksul on liberaaldemokraatlik süsteem jäänud paljude arvates ideaalseks valitsemisvormiks. Globaliseerunud maailm tegi majandused ühesuguseks, mida omakorda suunasid liberaaldemokraatia poolt välja arendatud raamistikud ja protokollid. Fukuyama narratiiv liipas nendega kuidagi kaasa, sest sellele polnud ühtegi tõsiselt võetavat alternatiivi.
Kuid Venemaa sissetungiga Ukrainasse leidis ajaloo lõpp oma otsa.
Liberaaldemokraatia on ennast näidanud nõdra, ennasthävitava ja eesmärgituna. Jõulised alternatiivid ei paista kätte ainult horisondilt, vaid jõuavad tankide ja sõjaväeüksuste kujul üha lähemale.
Ukraina kriis on üks ajaloo murrangulise tähtsusega hetkedest, kus põrkavad kokku kaks maailmanägemust: liberaalsed demokraatiad ja autokraatlikud režiimid.
Mõlemad osapooled on kriisis
See hetk on saabunud ajal kui mõlemad osapooled on kriisis.
Ühelt poolt valitseb liberaaldemokraatias korralagedus. Alusväärtused, nagu loomulik perekond, kogukond ja usk on põrmustumas, mis omakorda hävitab sotsiaalse lõime. Liberalismi äärmuslik tiib on liiga rõhuvateks peetavate sotsiaalsete struktuuride hävitamisega valinud enesetapu tee. Õigusriigi põhimõtete mehhanismid, mis lubavad lahendada probleeme rahumeelsete ja seadusekohaste protseduuride jörele, on kokku kukkumas. Selliste arengute tulemusena on olukord liberaaldemokraatiate sees muutumas vägivaldseks ja ebakindlaks.
Samamoodi on kriisis liberaaldemokraatiatele vastanduvad autoritaarsed režiimid. Neid ähvardab demograafiline kokkuvarisemine, mis on tingitud moraalitusest ja karmidest rahvastiku piiramise poliitikatest. Samuti külvab nende ühiskondlikes struktuurides kaost laiaulatuslik korruptsioon. Selleks, et näiliselt suunata hääbuvat ühiskonda, on kasutusele võetud rängad valitsemisvõtted.
Kaks tänapäeval sündinud süsteemi
Toimumas on kokkupõrge kahe hääbuva süsteemi vahel, mis omakorda käivitasid väidetavalt juba lõppenud ajalooprotsessid.
Autoritaarne ja liberaaldemokraatlik süsteem ei ole üheselt teineteise vastandid. Mõlemad on tänapäeva [ajalooline määratlus aja kohta peale Teist maailmasõda] toode ja jagavad sarnaseid alusfilosoofiaid. Nende meetodid võivad olla erinevad, kuid nende inimkonna ja ajaloo nägemus on ühesuguselt uusajale kohane.
Mõlemad süsteemid on marssinud allakäigutrepil nii kaugele, et need üritavad hävitada neid piiravaid rõhuvaid struktuure. Liberaaldemokraatia kavatseb hävitada sotsiaalsed struktuurid, mis äärmuslaste sõnul toetavad süsteemset rõhumist. Autokraatlikud režiimid soovivad hävitada rahvusvahelised poliitilised kooslused (n NATO), mis toetavad Teise maailmasõja järgset maailmakorda.
Seega vastuolu põhjus ei peitu erinevates poliitilistes arusaamades, vaid paradigma muutuses, mis pöörab maailma Lääne vastu.
Sihtmärgiks on Lääs
Ukraina sõja sihtmärgiks on Lääne kui vaadete süsteemi hävitamine. Korporatiivne meedia kajastab ühel meelel, kuidas hävitatakse Külma Sõja järgset maailmakorda. Need saavad aru, et Lääne hegemooniale on esitatud väljakutse. Keegi ei vaidlusta selle eesmärke.
Paraku ei saa suurem osa ajakirjanikest aru kui ohtlikud on Läänt asendavad alternatiivid. Hiina, Venemaa ja nende vasallriigid näevad Läänt rõhuva raamistikuna, mis tuleb asendada dekonstrueeritud maailmaga, mis taaskäitlevad arulagedal rahvuslusel, marksismil, gnostitsismil ja isegi müstitsismil põhinevaid vanu eksimusi. Kas tegemist on Venemaa panslavistliku eurasianismiga (a la Aleksandr Dugin), või Xi Jinpingi "Hiina moodi uussotsialistliku ajastuga", on sellised lähenemised rõhutatult läänevastased ja marksistlikud.
Liberaaldemokraatlikud ühiskonnad omalt poolt seavad küsimuse alla oma läänelikkuse. Kriitiline rassiteooria ja teised sarnased salasepitsused peavad Läänt koos selle institutsioonidega kõige kurja juureks.
Seega on Lääs silmitsi nii sisemiste kui väliste vaenlastega, kes soovivad hävitada Lääne hegemooniat toetavad geopoliitilised struktuurid ning sõjalised liidud. Need rünnakud saabusid koos Lääne suure dekadentsi, haletsusväärsete riigijuhtide ja pandeemiast tingitud killustatuse hetkel.
Miks Läänt rünnatakse
Läänevastaste rünnakute tagamõte on märksa sügavamal. See ei seisne enam-vähem võrdsete geograafiliste piirkondade omavahelises konkurentsis. Need autokraatlikud režiimid ei reageeri Lääne väärastunud moraalile, mis tulebki hukka mõista. Autokraatlikud režiimid on ise samuti moraalselt väärastunud, kuigi seal väljendub see teisel kujul.
Lääne vastane vaenulikkus on suunatud nende pisikeste kristliku korra, tänu millele Lääs sündis, säilmete vastu. Lääne tsivilisatsiooni juured on kristlikes institutsioonides, moraalis ja tões, mis teevad võimalikuks tõelise korra ning progressi [mitte ajada segamini progressismi/progressiusuga]. Seega tänane konflikt ründab nimetatud moraalset raamistikku. Samuti rünnatakse Kiriku poolt loodud struktuure, nagu õigusriik, ühiskondlik hierarhia, klassikaline loogika ja süstematiseeritud mõtlemine, mis kord tõstsid Lääne maailmas esikohale ning mis jätkuvalt avaldavad mõju. Nii kaua kui selline platvorm on alles, ükskõik kui pisikesel kujul, tuleb seda iga hinnaga kaitsta.
Läänt tuleb kaitsta ja seda ei saa teha sõjaga kahe tänapäeva dekadentliku sünnitise konflikti kaudu. Nende omavaheline võitlus ei lahenda mitte midagi. Peamine eesmärk peaks olema Läänes kristliku korra pärandi kaitsmine, millest võib saada hüppelaud korra juurde tagasi pöördumiseks. Lääs peab seisma vastu, nii sisemiselt kui välimiselt, neile dekonstrueeritud eksitustele, millega rünnatakse nimetatud pärandit ja millega paisatakse maailm kaosesse.
Läänt saab kaitsta siiski ainult moraalse taassünni kaudu, millesse peab olema kaasatud Jumalik tegu, nagu seda on ette näinud meie Fátima neitsi Maarja.
Ajaloo lõpp on lõppenud. Ajalugu liigub taas. Kas Lääs saavutab taas korra?
Toimetas Karol Kallas