Teaduse- ja meditsiinikolumnist John Tierney kirjutab mõttekoja Manhattan Institute'i väljaandes City Journal, kuidas riigid vedasid türanlikke Covidi režiimidega inimesi alatult alt, miks piirangutest pole olnud pea mitte mingisugust kasu ja inimeste usalduse taastamiseks teadlaste ning rahvatervise valdkonna vastu tuleb senistele Covidi poliitikatele anda põhjalik teaduspõhine hinnang.
Pandeemia järel ei tohi ameeriklased mitte eales enam lasta rahvatervise ametnikel ennast oma vabadustest ilma jätta.
Rohkem kui sajand tagasi tuvastas Mark Twain kaks põhimõttelist probleemi, mis on täna Covidi pandeemia kirjeldamise juures olulised. "Kui lihtne on panna inimesed uskuma valet," kirjutas Twain ja "kui raske on need valed tühistada!". Pandeemia alguses polnud ühtegi veenvat tõestust, et sulgemistest, koolide kaugõppele saatmisest ja maskikandmise kohustusest oleks viiruse vastu mingit abi, kuid märkimisväärse kergusega hakkasid inimesed uskuma, et sellised piirangud on "teadus". Täna, tänu kahe aasta jooksul kogutud päris teaduslikele andmetele, on selgem kui kunagi varem, et see kõik kokku oli kohutav viga. Paraku suurem osa inimestest arvab veel tänagi, et nimetatud meetmetest oli tolku. Paljud arvavad isegi, et mõnest piirangust ja kohustusest tuleks veelgi kauem kinni pidada.
Kui lihtne on panna inimesed uskuma valet ja kui raske on need valed tühistada!
Mark Twain
Kui me tahame vältida tulevikus mõttetuid raskuseid ja fiaskosid, siis kõnealusele pettusele otsa peale tegemine on eluliselt tähtis, aga paraku on see samuti äärmiselt keeruline. Probleem on selles, et väga paljud inimesed tahavad valesid uskuda ja poliitikud, bürokraadid, teadlased ning ajakirjanikud – kuid mitte ainult – ei soovi tunnistada, et nad sundisid inimestele peale tohutut kahju tekitanud kohustusi. Tavakodanikel on samuti keeruline tõde tunnistada. Inimesed loobusid alandlikult oma põhivabadustest, kiitsid takka majanduse põrmustanud poliitikutele ja sundisid oma lapsi kaks aastat järgima julmi ning mõttetuid kitsendusi. Inimesed ei ole valmis tunnistama, et sellistest ohvritest polnud mitte mingisugust kasu.
Selle asemel tegeletakse enda õigustamisega vormis "me tahtsime parimat" (effort justification), mis on fenomen, mille olemus paljastati 1959. aastal läbi viidud kuulsas, alandavas ja julmas initsiatsiooniriituse eksperimendis. Sotsiaalpsühholoogid Elliott Aronson ja Judson Mills pakkusid naisüliõpilastele võimalust ühineda seksuaalsuhete psühholoogia teemalise vestlusringiga, kuid esmalt pidid mõned neist läbima "häbistamise katse". Katse leebes vormis pidid üliõpilased ütlema kõva häälega välja sõnad "prostituut" ja "käperdama". Teised pidid läbima testi karmima versiooni ja lugema ette seksistseene ja anatoomilisi nilbusi üksikasjalikult kirjeldavaid raamatukatkendeid (mis oli 1950. aastatel elanud noore naise jaoks palju suurem väljakutse kui see on täna). Peale seda pidid kõik tudengid, kelle seas olid ka mõned, kes polnud läbinud kumbagi katset, osalema vestlusringis, mille aruteluteema olid teadlased kokku pannud "igaval ja banaalsel" viisil ning mis käsitles alama klassi loomade teisest seksuaalkäitumist. Osalised võtsid sõna vaoshoitult, ei lõpetanud oma lauseid, mõmisesid non sequiture, ja "üldiselt pidasid maha ühe kõige mõttetuma ja igavama arutelu, mis on võimalik".
Inimesed ei ole valmis tunnistama, et nende ohvritest polnud mitte mingisugust kasu.
Kuid neidudele, kes olid läbinud alandamise katse karmima vormi, see nii ei tundunud. Nad olid võrreldes ülejäänud osalistega palju varmamad andma nii arutelule kui teistele osalistele hinnanguid, et tegemist oli huvitava vestluse ja arukate inimestega. Eksperimendi käigus sai kinnitust toona uudne tunnetusliku ebakõla (kognitiivse dissonantsi) teooria: noortele naistele ei meeldinud arvata, et nad pidid läbima keerulise katse, mille auhinnal polnud mitte mingisugust väärtust. Selle asemel nad üritasid sellist hingelist ebamugavust (tunnetuslikku ebakõla) vältida ja mõtestasid oma pingutuste õigustamiseks reaalsuse enda jaoks ümber. Teised uuringud näitasid sarnaseid tulemusi inimeste puhul, kes olid läbi teinud päris initsiatsiooniriituse eesmärgiga pääseda mõnda vennaskonda või ühendusse. Mida rohkem initsiatsiooniriituse ajal pidi pingutama, seda väärtuslikum liikmestaatus tundus.
Teadlased juhtisid samuti tähelepanu, et "jagatud düsfoorilised kogemused" tekitasid grupi sees "identiteetide segunemise", mis muutis liikmed lojaalsemateks ja suurendas nende valmisolekut tooma oma seltsimeeste eest ohvreid. Näiteks Inglise jalgpalliklubi fännid, kelle meeskond kaotas hooaja, olid üksteise suhtes hulga hoolivamad kui võitja meeskonna pooldajad. Brasiilia jujitsu klubide liikmed, kes pidid klubisse saamiseks üle elama piinarikka tseremoonia – läbima kadalipu, kus neid vöödega piitsutati – annetasid oma klubile palju rohkem raha kui sarnaste klubide liikmed, kus vastuvõtutseremooniad olid vähemäärmuslikud.
Kui inimeste mõtlemist võib muuta juba lühiajaline kogemus, siis vaadake pandeemia aja lõppematut viletsust.
Kui inimeste mõtlemist võib muuta juba lühiajaline kogemus, siis vaadake pandeemia aja lõppematut viletsust. See on olnud kaks aastat "põrgulikku nädalat" ja seda eriti USA demokraatide juhitud osariikides, kus Anthony Fauci [USA Covidi "tsaar"] ja demokraatidest kubernerid mängisid vandeseltsi juhi rolli, kes alandasid liikmeks soovijaid. Ameeriklased kandsid kuulekalt päev-päeva järel maske, hoidsid teineteisest kahe meetri kaugusele, desinfitseerisid oma mööblit ja pesid seestunult oma käsi ise samal ajal endale õnne soovides. Nad jätsid järele sõprade ja sugulaste juures külas käimise ning ei näidanud nägu töö juures ning kirikus. Nad sundisid väikeseid lapsi kandma mänguväljakutel ja klassiruumides maske, mis oli liiga äärmuslik isegi paljude Euroopa progressiusklike õpetajate jaoks.
Mõned ameeriklased keeldusid viidatud rituaalide täitmisest, kuid see ainult suurendas usklike ühtekuuluvustunnet. Kõige agaramad jüngrid jätsid endale maski ette isegi peale vaktsineerimist ja tegid seda üksi õues jalutades. Maskist sai nende jaoks "MAGA" nokamütsi või üliõpilaskorporatsiooni sõrmusega võrreldav tunnus. Paljud inimesed on tõotanud, et nad jätkavad maski kandmist isegi peale pandeemia lõppu. Juba on kõlanud üleskutsed, et lennukites, rongides ja bussides peaks kehtestama igavese maskikohustuse ning sellised inimesed ootavad õhinaga, kuidas tulevastel gripihooaegadel saaks koolid jälle kinni panna.
Riituste mõjust lahti saamiseks tuleb leevendada inimeste tunnetuslikku ebakõla ja näidata neile, et nad ei ole oma valede otsuste pärast süüdi.
Selliste inimeste ümberveenmiseks ei piisa ainult faktidest. Riituste mõjust lahti saamiseks tuleb leevendada nende tunnetuslikku ebakõla ja näidata neile, et nad ei ole oma valede otsuste pärast süüdi. Mentaalseid vigasid ei teinud kodanikud, kes kohusetundest ohverdasid oma elust kaks aastat. Nad eeldasid, et Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskused (Centers for Disease Control; CDC, Eesti mõistes Terviseamet) teavad, kuidas haiguseid tõrjuda ja teadlased ning rahvatervise eksperdid jagavad asjakohast teavet, et inimesed terved oleksid. Sellised eeldused olid igati mõistlikud. Paraku osutusid need petlikeks.
Kui riigis tehakse mõni suurem eksitus, siis tavaliselt moodustatakse selle uurimiseks spetsialistide rühm ja USA Kongressile on juba esitatud eelnõu Covidi komisjoni moodustamiseks. Teoorias võiks see olla avalikkusele kasulik algatus, kus eksperdid saavad hinnata erapooletult tõestusmaterjale ja vaadata, millised strateegiad toimisid ning millised kukkusid läbi. Kui palju tekitati asjatut kahju ja kes peab selle eest vastutama. Kuid praktikas, millised "eksperdid" tänane demokraatide valduses olev Kongress või demokraatide USA valitsus sinna nimetaks? Ilmselt rahvatervise nomenklatuuri käilakujud, need samad "valgustajad", kelle katastroofi kaasa toonud nõuandeid viimase kahe aasta jooksul järgiti.
Enne Covidit koostasid Ameerika Ühendriigid plaane, kuidas tulevasi pandeemiaid hallata ja pidasid selleks ülal maailma kõige paremini rahastatud meditsiini- ning teadusorganisatsioone. Kui saabus koroonaviirus, oleks nende institutsioonide juhid pidanud tegema selgeks, keda ähvardab tõsine oht ja keda mitte ning võtma kasutusele järele proovitud strateegiad kaitstes kõige haavatavamaid ja tehes võimalikult vähe kahju kõigile teistele. Nad oleksid pidanud jälgima, kas ja millist mõju nende poliitikad avaldavad ning vastavalt neid vajadusel kohendama. Kui need inimesed oleksid ausalt rääkinud riskidest ja arvestanud üldise avaliku hüvega, siis oleksid nad pidanud lämmatama asjatut hirmu ning rahvas oleks asunud nende selja taha.
Selle asemel eirasid nad iseenda tehtud tegutsemisplaane, nagu ka teaduse ja rahvatervise aluspõhimõtteid. CDC juhid hirmutasid avalikkust arvutite poolt mudeldatud kõige hullumeelsemate väljavaadetega ja seejärel kasutasid nad neid läbinähtavalt luulude valdkonda kuuluvaid ennustusi endale ennekuulmatu võimu haaramiseks ning kukkusid eksperimenteerima inimeste peal järele proovimata strateegiatega. Enne Covidit tehtud kavades, isegi nii ohtlike haiguste puhul, nagu seda oli 1918. aasta Hispaania gripp, välistati ettevõtete ja koolide sulgemine. Kui saabus Covidi pandeemia, siis kõigest hoolimata kehtestati ühiskonnale ranged piirangud ja sulgemised ning nad isegi ei teinud nägu, nagu kaaluksid nad hüpoteetilist [tervise] kasu majanduslikke, meditsiiniliste ja sotsiaalsete kahjude vastu. Rääkimata sellest, et oleks arvestatud, milliseid raskuseid põhjustavad emotsionaalne surve ning kaotatud vabadused. Enne pandeemiat tehtud juhuslikustatud valimiga kliinilised uuringud näitasid korduvalt, et maskid piirasid viiruse levikut kas väga vähe või üldse mitte, kuid CDC kuulutas need Covidi vastu tõhusaks ja leidis, et maskikandmise kohustus tuleb kehtestada üle riigi. Kui pandeemia ikka edasi kestis, siis terviseametnikud otsisid piirangutele ja kohustustele juurde uusi õigustusi, toetusid vigastele teadusuuringutele ning oma valedega sobituvatele erapoolikult nopitud andmetele. Samal ajal keelduti põhjalike uuringute, mis oleksid hinnanud nende strateegiaid, läbiviimisest.
CDC juhid hirmutasid avalikkust arvutite poolt mudeldatud kõige hullumeelsemate väljavaadetega ja seejärel kasutasid nad neid läbinähtavalt luulude valdkonda kuuluvaid ennustusi endale ennekuulmatu võimu haaramiseks ning kukkusid eksperimenteerima inimeste peal järele proovimata strateegiatega.
Need inimesed eirasid kangekaelselt sadu üle maailma läbi viidud uuringuid, mis näitasid, et kui mõned üksikud kohad välja arvata, siis sulgemised ei vähendanud Covidi suremust ja maskikandimse kohustus oli koolides üldiselt kasutu ning laste suhtes ebamõistlikult julm. Seda tõestavad kohad, kus piiranguid, nagu sulgemised ja maskikohustus, rakendati suhteliselt vähe, nagu näiteks USAs Florida osariigis ja Euroopa Põhjamaades Rootsis, Soomes ning Norras. Vaatamata suhtelisele vabadusele oli seal nii suremuse määr üldiselt kui Covidi surmade arv väiksem kui rangete piirangutega riikides.
Oma eksimuste tunnistamise asemel andsid riigiametnikud endast parima, et sundida teisitimõtlejad vaikima ja tõrjusid nad avalikust arutelust eemale.
Oma eksimuste tunnistamise asemel andsid riigiametnikud endast parima, et sundida teisitimõtlejad vaikima ja tõrjusid nad avalikust arutelust eemale. Rahvuslike Terviseinstituutide (National Institutes of Health) juht Francis Collins kirjutas 2020. aasta oktoobris Faucile e-kirja, milles nõudis, et Suure Barringtoni Deklaratsiooni (Great Barrington Declaration) avaldanud "kolm äärmuslikku epidemioloogi" pandaks "kiiresti ja hävitavalt paika". Need "äärmuslastest epidemioloogid" (fringe epidemiologists), kes töötasid Harvardi, Oxfordi ja Stanfordi ülikoolides [tegemist on maailma tippteadusasutustega], juhtisid tähelepanu sulgemiste põhjustatud surmavatele kahjudele ja osutasid vajadusele võtta kasutusele alternatiivne strateegia, millega kaitstakse riskirühma kuuluvaid vanemaealisi inimesi ja lubatakse nooremates, Covid-19 poolt vähemohustatud elanikkonnagruppides levida haiguse läbipõdemise järel saavutatud loomulikul immuunsusel. Fauci ja Collins kuulutasid Barringtoni deklaratsiooni avaldanud teadlastele meediasõja ja väitsid, et kindlale ohustatud sihtrühmale suunatud kaitsestrateegia "on väga ohtlik" ja "see ei ole peavoolu teadus". Teised teadlased ühinesid rünnakutega ja avaldasid omalt poolt John Snow Memorandumi (John Snow Memorandum), milles kinnitati, et sulgemised on tõhusad; teatati, et loomuliku immuunsuse peale lootmine on rumal ja väideti, et "pole tõestust, nagu peale SARS-CoV-2 läbipõdemist saavutatakse kestev kaitsev immuunsus".
Sellised väited olid äärmiselt vastutustundetud, kuna juba toona (2020. aasta sügisel) oli leidnud kinnitust tõsiasi, et inimeste immuunsüsteemid arendasid peale Covidisse nakatumist haiguse vastu välja kaitsemehhanismid. See oleks olnud üllatav, kui nakatumine ei oleks põhjustanud kestvat kaitset. Kuid ometigi selline loomuliku immuunsuse eitamine avaldati Lancetis [tuntud meditsiiniajakiri], sellele kirjutasid alla tuhanded teadlased ja arstid, sealhulgas Rochelle Walensky, kes kuulutas kõnealuse ebateaduse Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuste (CDC) juhiks saades (20.01.2021) agentuuri ametlikuks poliitikaks. Sellel polnud mitte mingisugust tähtsust, et korduvalt leidis tõestust, võrreldes vaktsiinidega, loomuliku immuunsuse tugevam kaitse, või asjaolu, et paljud riigid ei sundinud loomuliku immuunsuse saavutanud inimesi ennast vaktsineerima. Joe Bideni valitsus nõudis kõigi vaktsineerimist ja töötajad, kes sellest keeldusid, vallandati, sealhulgas haiglate- ja teised eesliini töötajad, kuigi neil oli Covidi läbipõdemise tõttu tugevam immuunsus kui nende vaktsineeritud kolleegidel. Inimeste ühendamise asemel otsustasid rahvatervise ametnikud hävitavate poliitikate kasuks, millega eraldati kuulekad sõnakuulmatutest.
Avalikkus peab saama teada, mida pandeemia ajal valesti tehti, kuid tänane valitsus seda neile ei luba. See ülendas Fauci tema läbikukkumiste eest presidendi meditsiinivaldkonna ülemnõunikuks (Chief Medical Advisor to the President) ja suure tõenäosusega seisavad nad vastu igale uurimisele, mis üritab riiklikes Covidi strateegiates selgust saada. Vabariiklased võivad selle protsessiga algust teha, kui nad saavutavad novembris Kongressis enamuse, kuid nad seisavad vastakuti nii föderaalse bürokraatia kui rahvatervise nomenklatuuriga. Scott Atlase, mõttekoja Hoover Institute'i tervisepoliitikate analüütiku, kes töötas Trumpi administratsiooni Covidi rakkerühmas ja võitles tulutult Fauci pandeemiapoliitikate vastu, sõnul ütleb tema Washingtoni kogemus talle, et igasugune valitsuse poolse komisjoni loomine oleks viga.
Avalikkus peab saama teada, mida pandeemia ajal valesti tehti, kuid tänane valitsus seda neile ei luba.
"Tõsiselt naiivne on loota, et meie valitsus teeks midagi objektiivset," räägib Atlas. "Igasugune USA valitsuse poolt moodustatud ekspertide komisjon oleks sada protsenti erapoolik. Palju arukam oleks kui sellise uurimise viiks läbi mõni rahvusvaheline organisatsioon, mis keskenduks ainult üldistele pandeemia juhtimise küsimustele, sest kui tegemist oleks ainult Ameerika Ühendriikide tegevuse hindamisega, siis muutuks asi kohe poliitiliseks võitluseks." Kuid milline rahvusvaheline organisatsioon võiks sellise uurimise läbi viia? Sellised organisatsioonid nagu Maailma Terviseorganisatsioon ja Maailmapank toetuksid nomenklatuurile, kes ei taha oma vigade tunnistamisest mitte midagi teada. Kui pandeemia haldamise strateegiaid isegi ausalt hinnataks, siis milline mõju sellel oleks? Korporatiivne ajakirjandus ilmselt eiraks sellist aruannet, nagu see eiras hiljuti avaldatud meta-uuringut, milles jõuti järeldusele, et sulgemistel oli Covidi suremusele "kas väga vähe või polnud mitte mingisugust mõju", või rünnatakse seda sama taktikaga, millega mustati Suurt Barringtoni Deklaratsiooni.
Suure Barringtoni deklaratsiooni taga olevate teadlaste ideed suunatud kaitsmisest ja loomulikust immuunsusest on osutunud tõeks, erinevalt John Snow memorandumi vastuargumentidest ning selles kirjeldatud tõestuseta strateegiatest. Kuid paraku Barringtoni deklaratsiooni taga olevad teadlased ei suuda vastaspoolega meediateadlikkuses võistelda, nagu hiljuti tõdes peale mõlema poole meediaulatuse analüüsimist Stanfordi ülikooli teadlane John Ioannidis. Võrreldes kui palju tippteadlaste teadustöid tsiteerisid Barringtoni ja Snow teadlased, siis mõlema osapoole puhul oli see sarnane. Kuid olid mõned märkimisväärsed erinevused. Snow poolel olevatel teadlastel oli näiteks rohkem Twitteri jälgijaid ja võrreldes vastaspoole teadlaste kogukonnaga pälvisid nad nimetatud sotsiaalvõrgus rohkem tähelepanu. Snow teadlastel läks ka palju paremini kahtlasevõitu Kardashiani indeksis, mis on saanud oma nime ühe kõmuajakirjanduse lemmiku Kim Kardashiani järgi ja mis mõõdab teadlase sotsiaalmeedia jalajälje ja tema teadustöö kohta tehtud tsitaatide suhet. Twitter võimaldas aktivist-teadlastel rakendada avalikule diskussioonile Covidi strateegiate teemal ülemäärast mõju. Sulgemisi ja maskikohustusi hakati tajuma kui "teadust", mida korporatiivne ajakirjandus papagoi kombel korrutas ja mida surusid inimestele peale sotsiaalmeedia tsensorid.
Sulgemisi ja maskikohustusi hakati tajuma kui "teadust", mida korporatiivne ajakirjandus papagoi kombel korrutas ja mida surusid inimestele peale sotsiaalmeedia tsensorid.
Aktivistid jätkasid näo tegemist, et need strateegiad toimivad, kuid nende narratiivi oli üha raskem tõena esitleda. Uuringufirma Pew Research Centeri küsitlused näitasid, et avalikkuse usaldus teadlaste vastu pandeemia alguses kasvas, kuid seejärel hakkas langema. Kõige suuremad kõikumised olid märgatavad vabariiklaste seas ja täna ainult 15 protsenti vabariiklastest usaldavad teadlasi peaaegu täielikult (a great deal of confidence) ja rohkem kui kolmandik leiab, et usaldab teadlasi kas "mitte eriti" või "üldse mitte". Demokraadid usaldavad teadlaseid palju rohkem, kuid isegi nende "usk teadusesse" on täna madalam kui pandeemia alguses.
Ühe Barringtoni deklaratsiooni koostanud teadlase, Stanfordi Jay Bhattacharya sõnul on "avalikkuse usk teadusesse kadunud ja selle taastamiseks tuleb teha pandeemiaaja poliitikate põhjalik analüüs". Erinevalt Atkasest usub Bhattacharya, et komisjoni loomisest oleks kasu. "Sulgemiste kahjud ja läbikukkumine haavatavate ühiskonnagruppide kaitsmisel on nii silmnähtavad, et igasuguse komisjoni jaoks oleks nende faktide mahavaikimine väga keeruline. See vajab esimese hooga poliitilist tahet, kuid seda peab tegema avalikkuse usalduse taastamiseks rahvatervisesse."
Avalikkuse usk teadusesse kadunud ja selle taastamiseks tuleb teha pandeemiaaja poliitikate põhjalik analüüs.
Jay Bhattacharya
Täna on parim võimalus faktide avalikkuse ette toomiseks 2022. aasta USA vahevalimiste kampaania. Mõned kandidaadid juba ründavad sulgemisi ja maskikohustusi. Pandeemia strateegiatest võib 2024. aasta presidendivalimiste ajal saada üks peateemadest ja seda eriti siis kui kandideerida otsustab pandeemia haldamises edukas Florida kuberner Ron DeSantis.
Teiselt poolt on teemast kinni haaranud ka paljud demokraadid, nagu näiteks California kuberner Gavin Newsom, kelle juhitud osariik on üks pandeemia käes enim kannatanud piirkondi. Näiteks tööpuudus kasvas seal sulgemiste ajal plahvatuslikult. Newsom kaitses hiljuti oma äärmuslikku sulgemispoliitikat väitega, et kui järgitud oleks Florida sarnaseid poliitikaid, oleks Covidi kätte surnud 40 000 californialast rohkem. Kuid see number on eksitav, kuigi seda korrutavad paljud ajakirjanikud, sest see vaatas suremust osariikide kaupa üldiselt ja ei arvestanud Florida suurema vanemaealise elanikkonna osakaaluga [Florida on USAs osariik, kuhu kolitakse pensionipõlve pidama].
Kui suremust vaadata vanusegruppide kaupa, siis on see Floridas USA keskmisest madalam. Märtsi lõpu seisuga oli Florida suremuse määr osariikide arvestuses tagantpoolt 19. ja ainult natukene kõrgem Californiast, mis oli tagantpoolt 14. Lisaks on palju olulisem indikaator liigsuremuse määr, mis näitab kui palju inimesi suri kõigil põhjustel pandeemia ajal keskmisest rohkem. Selles graafikus läks Floridal paremini kui Californial, ja märkimisväärselt paremini noorte täiskasvanute seas.
Need on tõed, mida peavad peale kahte aastat Covidiga hämamist kuulma kõik ameeriklased. Ei ole lihtne teha inimestele selgeks, et neid on petetud, kuid seda on võimalik teha, nagu näitas hiljuti Floridas DeSantis kui palus lavale astudes kooliõpilastel maskid eest ära võtta. "Me peame sellele Covidi-teatrile lõpu tegema. Kui te soovite neid kanda, siis olgu nii, kuid see on naeruväärne," rääkis ta õpilastele. Korporatiivne ajakirjandus väänas selle muidugi õpilaste "kiusamiseks" – nagu neid vaeseid õpilasi ei oleks kiusatud kasutute maskide kandmisega. Mõned õpilased jätsid maskid ette, näidates sellega oma alistumist, kuid mitmed olid nii julged, et võtsid need eest ja hingasid värsket õhku. Vähemalt üheks hetkeks said nad vabaks ja võisid esitada küsimuse, kas naeruväärsesse Covidi-vennaskonda tasub ikka kuuluda.
Toimetas Karol Kallas