Kui abielu "sooneutraalseks" muutmise plaani pole, siis miks seistakse kirglikult vastu ideele kirjutada loomulik abielukäsitus põhiseadusesse? Kui aga selline kavatsus on olemas, tuleks see ühiskonna ees ausalt välja öelda, leiab Objektiivi toimetus.
2014. aastal, kui kooseluseadust hakati jõuliselt läbi suruma, kõlas mõnede seaduse pooldajate suust otsekui rahustuseks öeldud väide, et abielu ei ole kavas puudutada. Loomulikult ei lasknud kooseluseaduse oponendid end sellest suusoojaks antud lubadusest ära petta, hoiatades, et homoaktivistid ei piirdu n-ö homopartnerluse seadustamisega, vaid hakkavad järgmise sammuna nõudma ka abielu muutmist "sooneutraalseks".
Nüüd võimegi seda näha vastumeelsust ja eitust väljendavatest reaktsioonidest Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Urmas Viilma ettepanekule määratleda põhiseaduses abielu ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Miks peaks seda ettepanekut laitma, kui abielu ei ole kavas ümber defineerida? Pealegi peaks kõigile selge olema, et loomulikule abielumääratlusele põhiseadusliku kaitse andmine oleks selle pooldajate jaoks hea tahte žest, ehkki sellega on juba hiljaks jäädud.
Äsja avaldas sellele ettepanekule toetust EELK kõrgeim otsustuskogu – kirikukogu. Varem on seda teinud kõiki suuremaid kristlikke usuühendusi koondav Eesti Kirikute Nõukogu.
Peavoolumeedia väljaannetes vallandati ootuspäraselt vastulöök ning kirikukogu istungi eel anti rohkesti sõna liberaalsetele teoloogidele-kirikuõpetajatele ja poliitikutele, kes seadsid EELK avalduse vajalikkuse kahtluse alla ja lükkasid põhiseaduse muutmise ettepaneku tagasi. Juba ammu pole põhjust selle üle imestada, et kui üldjuhul ei ole liberaalne meedia kirikutegelaste sõnumist huvitatud, siis need teoloogid või vaimulikud, kes kiriku ametlikule positsioonile vastanduvad, saavad kohe ja ebaproportsionaalselt palju sõna.
Teoloogide argumendid, millega püütakse kristlusele tänapäevast liberaalset-sekulaarset ilmet anda, ei pruugi kirikukaugele üldsusele huvi pakkuda, kuid seda enam tuleb tähelepanu pöörata poliitikute vastuväidetele. Näiteks Vabaerakonna liige ja üks põhiseaduse autoreid Jüri Adams ütles Delfile, et põhiseadusega on seda küsimust Euroopas reguleerinud eranditult kommunistliku minevikuga riigid – justkui oleks ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu ainuomane endisele sotsialismileerile! Tõsiasja, et ka USA-s andis terve rida osariike abielule mehe ja naise liiduna põhiseadusliku kaitse – enne kui Obama-aegne USA ülemkohus sellele vee peale tõmbas –, jättis Adams aga mainimata.
Veel kaugemale läks sotsiaaldemokraadist rahvasaadik Liisa Oviir, kes väitis, et ettepanek põhiseadust muuta "tõstab üles juba settima hakkavad emotsioonid, lõhestab ühiskonda ning õhutab pimedat hirmu ja viha." ERRile ütles Oviir, et sellega öeldaks "samasoolistele perekondadele", et nad on kuidagi vähemad ja neid ei aktsepteerita. "Minu arvates on see julm," kommenteeris ta.
Mismoodi saab kelle tahes suhtes olla julm ning külvata ühiskonnas pimedat hirmu ja viha põhimõte, mis on praegu sätestatud kehtivas perekonnaseaduses: "Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel"? Mõistagi muretsevad Oviir ja teised valelikku juttu ajavad sotsid pigem selle pärast, et põhiseadusesse kirja pandud printsiipi on oluliselt raskem muuta kui tavalist seadust.
Ent küsigem veel kord: kui abielu "sooneutraalseks" muutmise plaani pole, siis miks seistakse kirglikult vastu ideele kirjutada loomulik abielukäsitus põhiseadusesse? Kui aga selline kavatsus on olemas, tuleks see ühiskonna ees ausalt välja öelda. Kui meile toonitatakse, et elame "avatud ühiskonnas", siis tuleks asju ajada ausalt ja avalikult, mitte parteide tagatubades, suhtekorraldusbüroodes ja lehetoimetustes, ministeeriumide ja riiklikult rahastatud "kodanikuühenduste" spetsialistide kitsas ringis manipulatsioone ette valmistades ja muid kavalaid skeeme punudes.
Kohalik poliitladvik on ilmselt seisukohal, et abielu "vanamoelist mudelit" põhiseadusesse raiudes näitab Eesti end tagurliku postsovetliku riigina, sest ametliku narratiivi kohaselt oleme ju avatud, edumeelne ja liberaalne kiirelt arenev riik, mis on oma minevikuga lõpparve teinud. See tähendab, et lääne ühiskondade suundumused tuleb kiiresti omaks võtta või vähemalt hoiduda astumast samme, mis võiksid blokeerida moraalse ja kultuurilise revolutsiooni edenemise.
Seda enam tuleks nüüd kõigil tervemõistuslikel ning abielu ja perekonda väärtustavatel inimestel vaatamata oma erakondlikule, usulisele või muule ilmavaatelisele taustale ühineda ja välja astuda selle eest, et abielu saaks põhiseaduses määratletud ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Ja kui on kõlanud etteheiteid, et selle teema on kaaperdanud üks erakond või mingi kitsarinnaliste ja tagurlike usklike seltskond, siis olge lahked ja näidake, et ka teised erakonnad ja muud ühendused võivad inimkonna ajaloo ühe kõige põhilisema institutsiooni hoidmise ja väärtustamise eest hea seista.
Päisefoto: Bigstockphoto.com
Reaktsioonid EELK kirikukogu otsusele reedavad "homoabielu" seadustamise ihalust