Läbipaistvuse huvides oleks mõistlik kehtestada seaduslik nõue, et kõrgematel positsioonidel olevad avaliku võimu teostajad peaks deklareerima oma ühingulised sidemed, et avalikkusele oleks teada, milliste ringkondadega nad on seotud ning millised ringkonnad võivad seega nende otsuseid mõjutada, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Teisipäeval vahendasime Objektiivis uudist, et Horvaatia peaminister Andrej Plenković aktsepteeris riigi peaprokuröri Dražen Jelenić'i lahkumisavalduse seoses tema ilmsiks tulnud vabamüürlaslike sidemetega. Varjates fakti, et ta oli 2018. aastal vaid kuu aega enne riigi peaprokuröriks kinnitamist värvatud vabamüürlaste ridadesse, rikkus Jelenić oma ametist tulenevat deklareerimiskohustust võimaliku huvide konflikti vältimiseks.
"See [tagasiastumise] ettepanek ei tähenda, et [Jelenić] käitus seadusevastaselt ega täitnud oma kohustust sõltumatult. Küsimus on nende isikute ausameelsuses, kes täidavad [riigi] kõrgeimaid ametikohti," selgitas peaminister valitsusele, märkides ühtlasi, et kui Jelenić poleks soostunud omal soovil tagasi astuma, oleks teda oodanud ametist tagandamine. Tähelepanuväärselt avaldas Jelenić'i ametist vabastamisele toetust ka Horvaatia riigipea Zoran Milanović.
Kõnealune juhtum tõstatab küsimuse, kas poleks ka Eestis aeg kehtestada seaduslik nõue, et kõrgetel positsioonidel olevad avalikku võimu teostavad isikud, nagu riigikogu ja valitsuse liikmed, president, õiguskantsler, riigikontrolör, prokurörid, kohtunikud, ministeeriumide kantslerid ja riigisekretär, peaks avalikult deklareerima oma organisatsioonilised kuuluvused.
Kuulumine ühingutesse on vaba ja peaks selliseks ka jääma, aga kodanikel on õigustatud huvi teada, milline on avalikku võimu teostavate isikute taust ja millised võivad olla nende omavahelised sidemed. Kui näiteks peaminister, peaprokurör ja mõni riigikohtu liige on ühe ja sama vennaskonna liikmed, siis see fakt on kõike muud kui väljaspool avalikku huvi seisev informatsioon.
Kodanikel on õigustatud huvi teada, milline on avalikku võimu teostavate isikute taust ja millised võivad olla nende omavahelised sidemed.
Kindlasti ei ole organisatsiooniliste kuuluvuste deklareerimise nõude kehtestamine põhimõtteliselt vähem põhjendatud kui juba meie riigis korruptsioonivastase seaduse alusel kehtiv nõue, mille kohaselt peavad riigi- ja kohaliku omavalitsuste kõrgemad avalikud teenistujad deklareerima oma majanduslikud huvid, osana neist ka näiteks omatava kinnisvara, auto ja väärtpaberid.
Tegelikult on küsitav, kas juba ei kehti kohustus selliseid sidemeid deklareerida, mille enda teada jätmine Horvaatia peaprokuröri ametist viis. Nimelt on korruptsioonivatase seaduse paragrahvis 14 lõige 7 sätestatud, et muuhulgas peab deklaratsioon sisaldama andmeid "muu asjaolu kohta, mis deklarandile teadaolevalt võib kaasa tuua ametikohustuse rikkumise, välistada deklarandi erapooletuse ja objektiivsuse või tuua kaasa korruptsiooniohu, tingimusel et nende andmete kogumine ei riku deklarandi õigusi."
Siiski on see säte liiga laialivalguv ja erinevaid tõlgendusi võimaldav, jättes paljuski isiku enda otsustada, milliseid sidemeid deklareerida, milliseid mitte. Mõistlikum oleks kehtestada konkreetne nõue, et huvide deklareerimiseks kohustatud isikud peaks muuhulgas deklareerima kõik oma organisatsioonilised kuuluvused, ilma eranditeta. Kui seda peetakse aga liialt koormavaks, siis võib seadusega teatud tüüpi ühinguliste sidemete deklareerimise suhtes erandi teha, välistades vajaduse anda teada näiteks kuulumisest spordiklubidesse või muudesse hobilistesse organisatsioonidesse.
Igal juhul ei saa pidada normaalseks olukorda, kus avalikkusele on teada näiteks asjaolu, et peaminister Jüri Ratas osaleb Bilderbergi klubi kohtumistel, aga samas ei tea avalikkus ei seda, kas peaminister on seotud vabamüürlaste või mõne muu potentsiaalselt tema tegevust mõjutava organisatsiooniga. Päris kindlasti ei ole selliste kuuluvuste avalikustamine vähem tähtis kui avalikkuse teavitamine auto või mõne aktsia omamisest. Seejuures ei ole küsimus kindlasti vaid kuulumises vabamüürlaste kui ajalooliselt salaühinguna tegutsenud vennaskonna ridadesse, vaid põhimõtteline – kes tahab tegutseda avaliku võimu teostajana, peaks oma tausta avalikuks tegema.
Kuni niisugust kohustust seadusega kehtestatud ei ole, saavad avaliku võimu teostajad oma ühingulised sidemed avalikustada vabatahtlikult. Riigimehelikkuse ideaali oluliseks pidavad poliitikud ja teised avaliku võimu teostajad võiks tõsiselt niisugust sammu kaaluda. Just nagu võiks seda tõsiselt kaaluda ka ajakirjanikud ja vaimulikud.
Päisepilt: parkpoom/Bigstockphoto.com
Horvaatia peaprokurör sunniti lahkuma sidemete tõttu vabamüürlastega