Ikka ja jälle selgub, et Eesti Vabariigi poliitilises ja bürokraatlikus juhtkonnas puuduvad elementaarsed vaimsed eeldused tegutsemiseks kooskõlas riikliku iseseisvuse ideaaliga, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas, kommenteerides Euroopa Stabiilsusmehhanismiga seonduvalt kujunenud skandaali.
Rahandusminister Martin Helme osales eelmise nädala neljapäeval koos teiste euroala riikide rahandusministritega kohtumisel, kus arutati Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) reforme. Varajaste hommikutundideni väldanud pingelisel kohtumisel jäi ta lõpuks üksi kaitsma positsiooni, et ESMist pankadele laenu andmiseks peaks säilima ühehäälse otsustamise nõue ehk riikide vetoõigus. Vetoõigus on eriti oluline väikestele riikidele, kelle hääl on ühiste sissemaksete kasutamise üle otsustamisel protsentuaalselt kaduvväikese kaaluga.
Kohe pärast seda lahvatas skandaal, mis oli kõike muud kui üllatav, sest niisugust olukorda, kus üks Eesti valitsuse liige seisaks euroliidu kohtumistel kompromissitult Eesti huvide eest, vajadusel kõigi teiste riikide ministritele vastandudes, ei mäletagi. Nii poliitilised oponendid kui ka meedia hakkasid Helmet ründama, süüdistades teda soleerimises ning valitsuselt ja parlamendilt saadud volituste ületamises.
Toimunu on tähelepanuväärne vähemalt kahes olulises aspektis. Esiteks ei ole sugugi selge, kas ja kuidas Helme oma volitusi ületas. Mitte keegi ei ole esitanud avalikkusele ühtegi dokumenti, millest nähtuks, et Helmele antud mandaat Eesti esindamiseks oleks näinud ette mingi muu seisukoha kaitsmist. Pigem on veenev rahandusministri selgitus, et ühehäälsuse nõuet kaitses tegutses ta just nende positsioonide eestseisjana, mida oli varem ka valitsuses ja riigikogus toimunud aruteludes oluliseks peetud ning mida on ka põhiseaduse nõuetena varasemates aruteludes korduvalt esile toodud. Kui nii, siis on süüdistused olnud mitte ainult alusetud, vaid ka ebaõiglased või lausa pahatahtlikud.
Teiseks tasub aga tähele panna, et küsimus sellest, milline positsioon on tegelikult sisuliselt Eesti huvidega kõige paremini kooskõlas ning millist positsiooni sellest lähtuvalt tulnuks Helmel iga hinna eest kaitsta, ei ole avalikus arutelus ega ka kriitikute retoorikas aktualiseerunud peaaegu üldse. Kogu tähelepanu on olnud fokuseeritud skandaalse ja lausa hirmutavana kujutatud asjaolule, et Helme jäi oma positsioonides üksi ja vastandus teiste riikide ministritele.
Paraku on tegu juba ammu tuttava, ent sügavalt eemaletõukava hoiakuga, mis peegeldab allaheitlikku orjameelsust – hoiakuga, mille kohaselt peetakse oluliseks mitte oma huvide eest seismist, vaid seda, et olla suurematele ja tugevamatele võimalikult meelepärane ning põhjustada võimalikult vähe probleeme. Ilmekalt võtab kõnealuse hoiaku kokku riigikogu rahanduskomisjoni reformierakondlasest liikme Kalle Pallingu poolt rahvusringhäälingule antud kommentaar. „Kui me siin väga palju soleerime, tekitame segadust, siis lihtsalt ei ole me enam tõsiseltvõetavad," ütles ta.
Sama hoiak vaatab vastu Isamaa esindajana riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kuuluva Tarmo Kruusimäe seisukohast, mille kohaselt Helme küll rääkis komisjonis, et läheb vetoõigust ehk ühehäälsust küsima, kuid kujunenud olukorras polnud see ilmselt õige koht. "See oli see võimalus, et küsida. Kas ta oli nüüd hea sel hetkel, kui teised jätsid Martini üski väljale, see on Martini otsus. See ei olnud võib-olla see koht, kus seda ühehäälsust nõuda," lausus Kruusimäe, andes mõista, et Eesti huve kaitsvast seisukohast tulnuks taanduda, kui keegi teine seda seisukohta enam ei toeta.
Igal juhul teatas peaminister Jüri Ratas juba päev pärast rahandusministrite kohtumist Euroopa Ülemkogu ja euroala tippkohtumise eesistujale Donald Tuskile, et eemaldab ESMi lepingu eelnõult Eesti reservatsiooni. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon kutsus aga peaministri eeskuju järgides Helme nö vaibale.
Kiirelt ja otsustavalt on Helme poolt Eesti orjameelset poliitilist traditsiooni ohustavale tegutsemisele vesi peale tõmmatud ning vastavalt Ratase poolt Euroopasse edastatud seisukohale saaks tulevikus Eesti ESMi sissemaksete pankade abistamiseks kasutamise üle otsustada kvalifitseeritud häälteenamusega ehk ilma Eesti nõusolekuta. Seejuures ei oleks sugugi üllatav, kui Ratas hakkaks eraviisiliselt veel Helme pärast oma Euroopa kolleegide ees vabandama.
See, kui sügavalt on Eesti poliitilises ja bürokraatlikus pseudoeliidis juurdunud orjameelsuse mustrid, on mitte ainult kurb, vaid ka masendust tekitav. Arusaam, et Eesti Vabariigi esindajate ülesanne on seista julgelt ja kindlalt Eesti parimate huvide eest, mitte püüda kõigile võimalikult meelepärane olla, on väga raske tekkima. Ikka ja jälle selgub, et Eesti Vabariigi juhtkonnas puuduvad elementaarsed vaimsed eeldused tegusemiseks kooskõlas riikliku iseseisvuse põhimõttega. Seekordne tüli ESMi reformikava ümber üksnes kinnitab niisugust tõdemust.
Lõpetuseks tuleb nentida ka seda, et kahetsusväärsel kombel häält, mis ütleks, et kogu ESM on raskelt ebaõiglane süsteem pankade riskide maksumaksjatele ülekandmiseks ja sellisena põhimõtteliselt vastuvõetamatu nurisünnitis, pole poliitilisel maastikul enam üldse kuulda. Ka see on tõsine mõttekoht, mis räägib nii mõndagi.
Pildil euro sümbol Euroopa Keskpanga hoone ees Frankfurdis. Foto: Bigstockphoto