Tõelise Euroopa taastamine peab algama abielust ja perekonnast. Ennekõike eeldab Euroopa idee taastamine aga vaimset hoiakut, mis väärtustab truudust oma identiteedile ja selle aluseks olevatele väärtustele kõrgemalt kui meelelisi naudinguid ja mugavusi, deklareerib Objektiivi toimetus.
"Just siin peitubki Õhtumaa kummaline ja patoloogiline enesevihkamine: ühest küljest püütakse avada uks võõrastele väärtustele, ent omaenda ajaloos nähakse vaid julmusi ja koledusi, suurt ja üllast aga enam mitte. Kui Euroopa tahab ellu jääda, vajab ta uut mõistmist iseendast."
Need sõnad kirjutas kardinal Joseph Ratzinger 13. aprillil 2005 ajalehes Süddeutsche Zeitung, vaid mõned päevad enne paavstiks valimist.
Probleemid, millele kardinal Ratzinger viitas, on vahepealsetel aastatel ainult süvenenud. Euroopa Liidu nime all püütakse üles ehitada rahvusriike allaneelavat multikultuurilist impeeriumit, mis on avanud oma piirid massilisele immigratsioonile nn Kolmandast maailmast ning mis püüab "sallivuse" ja "vabaduse" edendamise sildi lämmatada traditsioonilisi kristlikke ja rahvuslikke väärtusi.
Sellest ajendatult nendibki aastal 2017 Prantsusmaa pealinnas kokku tulnud rühm konservatiivseid õpetlasi sel nädalal Objektiivis esmakordselt eestikeelsena avaldatud Pariisi manifestis: "Oleme jõudnud tupikusse. Euroopa tuleviku suurim oht ei ole Vene avantürism ega ka moslemite immigratsioon. Tõelist Euroopat ohustab hoopis Euroopas vohav väär, lämmatav mõtteviis."
Need read võivad esialgu üllatavana tunduda. Putini Venemaast on tehtud tänapäeva "liberaalse" lääne peavaenlane, kes sekkub kõikjal, mõjutab valimistulemusi, õõnestab demokraatiat, õhutab "populismi" ja "äärmuslust" jne. Iga lääne ühiskonna kriitik tembeldatakse otsekohe Putini käsilaseks.
Kuid islami taustaga immigrantide sissevool erinevatesse Euroopa riikidesse on ju tõepoolest endaga kaasa toonud palju äärmiselt tõsiseid probleeme, alates integratsiooniraskustest ja lõpetades terrorismiga. Kui vaadata Pew' uurimiskeskuse prognoose, siis kõige karmima variandi järgi on aastal 2050 Euroopa suurriikide Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa elanike seas moslemite suhtarv ligi 20 protsenti, Rootsis koguni üle 30. Islami taustaga inimeste osakaal Euroopa ühiskondades kasvab isegi immigratsiooni vähenedes, sel lihtsal põhjusel, et moslemitel on palju rohkem lapsi kui põliseurooplastel.
Miks ei pea Pariisi manifesti koostajad seda kõige suuremaks ohuks?
Moslemite juurdekasvuga võib küll nii olla, kuid sellele vaatamata on Euroopa saatus endiselt põliseurooplaste käes. Sisuliselt ütleb sedasama ka Tartu ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak – nimelt et Euroopat ei ohusta islami invasioon, vaid pigem Euroopa enda rumalus ja kultuuriline mandumine: "Omaviha ja enda juurte ja kultuuride häbenemine või vihkamine on need faktorid, mis Euroopat hääbumiseni võivad viia."
Niisiis tuleb meil mõista, kus on probleemi juured. Kardinal Ratzingeril ja hilisemal paavst Benedictus XVI-ndal on õigus – kui Euroopa tahab ellu jääda, vajab ta uut mõistmist iseendast. Euroopa põeb rasket haigust – tema organismis vohab vähkkasvajana mõtteviis, mis lammutab "tõelise Euroopa" rakke ja asendab need "Väär-Euroopaga", kui laenata Pariisi manifesti autorite väljendust. Just see teeb Euroopat nõrgaks.
Aga Pariisi manifesti tasub tähelepanelikult lugeda ja loetu üle järele mõtelda – veelgi enam, see dokument väärib haritlaskonna ja eriti konservatiivide laia ja põhjalikku arutelu. Manifestis osutatakse Euroopa kristlikele juurtele ja antiiksele pärandile ning toonitatakse, et tõeline Euroopa on eripalgeliste rahvusriikide kogukond. Samuti väljendatakse mõtet, et Euroopa peab taastama vaimse suuruse tunde, s.t terves mõttes uhkuse oma kultuuri tõeliste ja lugupidamisväärsete saavutuste üle.
Erilist tähelepanu tuleb aga pöörata sellele, mida manifestis öeldakse abielu, perekonna ja laste saamise kohta: "Abielu on kodanikuühiskonna vundament ja mehe ning naise vahelise harmoonia alustala. … Me kinnitame, et meie üks kõige põhjapanevamaid rolle nii ühiskonnas kui inimestena on olla emad ja isad. … Ühiskonnal, mis ei tervita laste olemasolu, pole tulevikku."
Rehepaplik arvestus, et praeguste põlvkondade keskendumist saavutatud heaolu nautimisele saab pikendada teistest kultuuridest pärit noorusliku tööjõu massilise sissetoomisega, esindab mõtteviisi "pärast meid tulgu või veeuputus". Seepärast peab tõelise Euroopa taastamine algama abielust ja perekonnast. Ennekõike eeldab Euroopa idee taastamine aga vaimset hoiakut, mis väärtustab truudust oma identiteedile ja selle aluseks olevatele väärtustele kõrgemalt kui meelelisi naudinguid ja mugavusi.