Sotsiaalministeeriumi kampaania "Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed" lähtub mitte reaalselt dehumaniseeritud inimeste kaitsmise, vaid vasakliberaalse ideoloogilise propaganda ühiskonnale pealesurumise eesmärgist, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas, rõhutades ühtlasi, et kui ministeerium sooviks tegelikult kaitsta neid, kelle inimsust jalge alla tallatakse, peaks rääkima laste massilisest tapmisest enne sündi.
Sotsiaalministeerium alustas hiljuti järjekordset, ilmselt taas hiiglasliku eelarvega ideoloogilist meelsuskampaaniat, mis kannab loosungit "Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed" ning väljendab selgelt ebatõest lipukirja, nagu ei muutuks kellegi teise elu sellest, kuidas keegi meist elab.
Sotsiaalministeeriumi sõnul on nii tänavatel kui ka veebis laiutav kampaania, mille ühe "kangelasena" astub teiste seas üles homoaktivist Keio Soomelt, mõeldud selleks, et kutsuda "uuel aastal üles heatahtlikkusele kõigi inimeste suhtes, et igaüks saaks tunda end turvaliselt ja osaleda ühiskonnaelus."
Nagu paljud inimesed on tõdenud, kujutab see kampaania endast justkui lahtisest uksest sisse murdmist. Ilmselgelt ei ole Eesti ühiskonnas probleemiks see, nagu eitataks tumedama nahavärvi, hälbelise sooidentiteedi, muust rahvusest, usklike või puudega inimeste inimsust. Seetõttu on ka jabur raisata tohutu summa raha toonitamaks, et kõigisse nimetatud gruppidesse kuuluvad inimesed on sama palju inimesed.
Tähelepanuväärselt on aga Eesti ühiskonnas tõepoolest üks inimgrupp, kelle inimsust süstemaatiliselt eiratakse ja jalge alla tallatakse. Jutt käib loomulikult lastest, keda tapetakse Eestis igal aastal veel enne nende sündimist tuhandete viisi ja äärmiselt brutaalselt, nende ihu tükkideks rebimise teel – hoolimata sellest, et õiguskantslergi on tunnistanud, et riik peab kaitsma ka veel sündimata laste õigust elule.
Ainuüksi 2018. aastal tapeti Eestis abordiga 3800 last, kusjuures see number ei hõlma abortiivide abil hävitatud elusid.
Paraku just nendest inimestest, kelle inimsust ühiskonnas massiliselt eitatakse või pisendatakse ja maha trambitakse, sotsiaalministeerium oma kampaanias vaikib, justkui neid ei olekski olemas. Muidugi on see kõike muud kui üllatav, pidades silmas ministeeriumis domineerivaid inimvaenulikke vasakliberaalseid ideoloogilisi hoiakuid, kuid ka tõsiasja, et Vabariigi Valitsus ennekõike sotsiaalministeeriumi näol on konkurentsitult kõige suurem sündimata laste elude hävitaja.
Tõsiasi on see, et Vabariigi Valitsus, mille osapoolteks on kaks end konservatiivseks nimetavat erakonda, rahastab endiselt iga viimast kui aborti, sõltumata selle põhjusest, vähemalt kahe kolmandiku protseduuri maksumuse ulatuses. Ja veel Haigekassa eelarvest, justkui oleks sündimata laste tahtliku tapmise näol tegu tervishoiuteenusega.
Praegusel kujul on sotsiaalministeeriumi kampaania mõeldud mitte reaalselt dehumaniseeritud ja represseeritud inimeste kaitsmiseks, vaid liberaalseks ideoloogiliseks propagandaks – ühiskonna moraalsete hoiakutega manipuleerimiseks ja sellise hoiaku kehtestamiseks, mille kohaselt ei olegi moraalselt oluline, kuidas keegi oma elu elab.
Just sellist sõnumit kannab endas omasooiharuse paigutamine ühte ritta ilma moraalse dimensioonita identiteediliste komponentidega, nagu seda on nahavärv, puue või rahvus.
Kui ministeerium tahaks reaalselt seista vastu osade, kõige nõrgemate ja kaitsetumate inimeste inimsuse eitamisele ja nende elementaarsete inimõiguste rüüstamisele, siis tuleks esmajoones lõpetada ise sündimata laste vastu suunatud massilise vägivalla rahastamine. Ühtlasi tuleks tunnistada sellega seonduvalt oma süüd ja vabandada tehtud ülekohtu pärast.
Kõnealune kampaania oleks aga igati põhjendatud, kui sellel oleks kujutatud veel sündimata laste pildid – sellised pildid, nagu ilmestavad käesolevat juhtkirja. Selle asemel, et kulutada maksumaksjate raha ideoloogiliseks propagandaks, oleks aeg tõele – tõsi küll, väga ebameeldivale ja valusele tõele – silma vaadata.
Loomulikult sotsiaalministeerium seda teha ei kavatse. Ent kui sotsiaalministeerium eesotsas minister Tanel Kiigega leiab, et valelikku ideoloogilist propagandat võib teha sõltumata koalitsioonipartnerite heakskiidust, siis võiks koalitsioonipartnerid talitada sama isepäiselt, käivitades siseministri ja rahvastikuministri juhtimisel sarnase kampaania sündimata laste inimsuse esiletõstmiseks.
Et tegu oleks reaalse ja väga tõsise probleemi teadvustamisele suunatud kampaaniaga, siis võiks ka kampaania eelarve olla vähemalt viis korda suurem kui sotsiaalministeeriumi pseudoprobleemidele keskendunud kampaania puhul. Käärigem käised üles ja tehkem ära, Mart Helme ja Riina Solman!
Sotsiaalministeeriumi propagandistliku tänavakampaania loosung on valelik