Eesti rahvas seisab täna jälle valiku ees. Iseseisvusest ja peremehestaatusest loobumise eest tõotatakse meile heaolu ja kaitset kurja karu vastu. Loodetavasti on alles kriitiline hulk neid, kes tahavad OMA RIIKI, et elada oma isade maal vabade ja väärikate inimestena, mitte kellegi sulaste ja pärisorjadena, nendena, kelle elu ja huvide üle otsustavad koloniaalvõimud ja välismaised isandad, öeldakse Objektiivi seekordses juhtkirjas.

Eesti riik on lakanud olemast. Vähemalt see riik, mille meie rahvas veerandsajandi eest endale tagasi võitis ja mida innukalt ja lootusrikkalt üles ehitama asus. Säilinud on küll veel rahvusriigi fassaad, kuid selle taga toimetavad asehaldurid ja ametnikud, kes järgivad mujalt tulnud suuniseid ja ettekirjutusi ning kes on minetanud võime mõelda riiklikult, s.t iseseisva riigi juhtidele omaselt. Pole näha, et võimu juures olev seltskond ise usuks Eestisse kui iseseisvasse riiki.

Seetõttu pole imestada, kui me kuuleme üha enam n-ö eliidi hulka kuuluvatelt poliitikutelt ja kõrgetelt riigiametnikelt mõtteid, mis eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimiseks loodud riiki halvustavad ja selle tähendust ümber kirjutada püüavad. Vabariigi valitsuse liige Jevgeni Ossinovski on nimetanud etnilist rahvusriiki – meie põhiseaduse ideaali – "ohtlikuks düstoopiaks". Kaitseväe juhataja väitel olevat see riik loodud kõigile rahvustele, kelle esindajad siin elavad. Kaitseministeeriumi asekantsleri sõnul on laulva revolutsiooni aegne loosung "eestlane olen ja eestlaseks jään" nõrk, sest selles ei peegeldu "mitte ühtegi ideaali, mille poole püsivalt püüelda, vaid hoopis eneseimetluslik üleskutse tardumusele".

Taolisi mõtteid öeldakse välja enesestmõistetavalt, ilma häbenemata. Sellega käib kaasas oma maast ja riigist hoolivate, kuid praeguste suundumuste suhtes kriitiliste kodanike sildistamine ja süüdistamine. Kes ei laula valitseva ladvikuga samast noodist, on Putini käsilane või lihtsalt kasulik idioot, ta ei mõista progressi pöördumatust ega seda, mis on Eesti huvid.

"Nimetada oma maa ja metsa eest välja astuvaid inimesi Kremli sabarakkudeks pole mitte ainult erakordselt ülbe, vaid sellesse on peidetud ka varjatud ähvardus," kirjutas hiljaaegu kirjanik Valdur Mikita. "Selline higist leemendav steroide täis pumbatud riigimuskel raksab aga sisse omaenda aknasse ja rahvas näeb kohkumusega, et see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks."

Viimaste aastate suured vastasseisud ühiskonnas kinnitavad seda Mikita mõtet. Tuima valetamise ja manipuleerimise abil läbi surutud kooseluseadus, taustal teatud välissaatkondade avalik toetus, allaheitlik nõustumine pagulaskvootidega ja seejuures teesklemine, et tegemist on põgenikega, samuti Rail Balticu hiigelprojekt, mille suhtes tahetakse terve ühiskond panna sündinud fakti ette – kõik need ja veel mitmed teisedki näited tunnistavad võimu võõrandumisest ja muteerumisest.

Mis siis on juhtunud, et Eesti riik on muutunud selle vastandiks, mida näeb ette põhiseaduse preambul? Miks on rahvusaade, traditsioonilised väärtused, uhkus oma iseseisvuse üle muutunud millekski põlatuks ja soovimatuks? Kirjanik Indrek Hargla hinnangul on valitsuses inimesi, kes "siiralt usuvad, et ainult truudus ja leplikkus Brüsselis tagavad Eesti Vabariigi kestmise. Et me peame nõustuma vähema halvaga, et suuremast halvast pääseda."

Ühelt poolt on tegemist sellega, mida võib nimetada moonakamentaliteediks. Sellest kõneles äsja väga tabavalt kirjandusteadlane Maarja Vaino. "Meie mõis asub muidugi eeskätt Brüsselis. Ja juba eelmise valitsuse puhul oli selge, et otsuste tegemisel ja hoiakute kujundamisel peetakse silmas ennekõike mõisa, mitte "oma talu" huve. Lihtsal põhjusel – oma talu ja kodu selle sügavamas ja püsivamas tähenduses moonaka peas ei eksisteeri. Tema ajab läbi seal, kus parem on," kirjutas Maarja Vaino blogis Huige.

Teiselt poolt on tegemist n-ö paradigma muutumisega. Ajal, kui meie taastasime oma iseseisvuse ja rahvusriigi, hoogustus globaliseerumine, mis oma olemuselt põrkub rahvusriigi ideega. Hiilivalt föderaliseeruvas Euroopa Liidus on rahvuslus vaenlane number 1. 20. sajandi kommunistlik eksperiment on küll läbi kukkunud, lohemao (üks) pea maha raiutud, kuid samas oleme me tunnistajaks uutele utopistlikele ja inimvaenulikele ideoloogilistele projektidele, mis on tunginud ülikoolidest ja ideoloogiliste fanaatikute ringidest poliitikatandrile, valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide päevakorda. Harvardi ülikooli lõpetajatele kõnet pidades väitis Facebooki juht Mark Zuckerberg, et meie ajastu lahing käib "vabaduse, avatuse ja globaalse kogukonna jõudude ning autoritaarsuse, isolatsionismi ja rahvusluse jõudude vahel." Mõistagi ei ole ta ainus, kes räägib selles seoses valguse ja pimeduse vahelisest võitlusest.

Eesti rahvas seisab täna jälle valiku ees. Iseseisvusest ja peremehestaatusest loobumise eest tõotatakse meile heaolu ja kaitset kurja karu vastu. Meid veendakse selles, et omapäi me hakkama ei saa, sest karu tuleb – ja pimedus ühes temaga – ning neelab kõik. Kui tahame olla kaitstud, elada jõukalt ja nautida oma individuaalset vabadust, peame leppima sellega, et meil tuleb täita mujal tehtud seadusi, järgida mujal paika pandud väärtusi, maksta kinni kellegi teise võlad, viia ellu mujal välja mõeldud projektid ning osaleda kellegi teise huvides mujal peetavates sõdades.

Karta on, et küllalt palju on neid inimesi, keda selline "iseseisvus" rahuldab ja kes hea meelega näevad Eesti riigi ja rahvuse kui iganenud nähtuste lahustumist – peaasi, et kõht oleks täis ja meel lahutatud. Kuid loodetavasti on alles kriitiline hulk neid, kes tahavad OMA RIIKI tagasi, et elada oma isade maal vabade ja väärikate inimestena, mitte kellegi sulaste ja pärisorjadena, kelle elu ja huvide üle otsustavad koloniaalvõimud ja välismaised isandad.