Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on juba esimeste ametis oldud päevadega näidanud, et Barack Hussein Obama destruktiivne ajastu on lõppenud. Objektiivi toimetus söandab arvata, et seisame lootusrikkama tuleviku lävel ja vähemalt mõned märgid sisendavad lootust, et teatud murettekitavad arengud ja protsessid pidurduvad või saavad tagasikäigu.
Kui eelmise nädala juhtkirjas tõdes Objektiivi toimetus, et oleme jõudnud uue baaside lepingu ajastu lävele, siis pärast Donald Trumpi vannutamist Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks, mis leidis aset 20. jaanuaril, võime selle nädala juhtkirjas öelda, et seisame lootusrikkama tuleviku lävel. Vähemalt mõned märgid sisendavad lootust, et teatud arengud ja protsessid pidurduvad või saavad tagasikäigu.
Eesti meedias ja avalikkuses on kombeks vaadata USA-le läbi julgeoleku prisma. Meile serveeritakse erinevaid USA poliitikuid selles võtmes, kas nad on valmis meie naaberriigile Venemaale sõjalise muskli toel koha kätte näitama või hoopis venelastega üle meie pea "diili tegema".
Nii olemegi jõudnud olukorda, kus mõnede – tegelikult üsna paljude – eestlaste jaoks ei ole üldse oluline, millist poliitikat ühe või teise USA presidendi juhitud administratsioon ajab, vaid üksnes see, kuidas ta Venemaasse suhtub. Isegi kui USA valitsuse poliitika peaks olema selgelt ebamoraalne, ühiskonda ja selle moraalseid alusprintsiipe lammutav, samuti rahvusvahelist korda kahjustav ning paljudele riikidele ja rahvastele tohutuid kannatusi põhjustav, ei loe see kõige vähimatki – peaasi, et Vene karu jänkidelt kolki saaks. Selline enesekesksus ei ole väärikas ning teatud punktist alates on see lausa ebamoraalne.
Nii on ka Donald Trumpi puhul olnud pidevalt meie meedia ja poliitikute fookuses tema suhtumine Venemaasse ja Vladimir Putinisse. Kuid nende jaoks, kes vaatavad Lääne tsivilisatsioonile tervikuna ning on murelikult jälginud kõlbelise ja vaimse allakäigu üha uusi spiraale, on Trump lootuskiireks. Mitte et supervõimu etteotsa tõusnud ärimees oleks ise varem olnud moraalselt laitmatu põhimõttekindel konservatiiv, kuid ta on näidanud üles valmidust astuda samme, mis vähendavad surmakultuuri levikut ja moraalse allakäigu laastavat mõju.
Donald Trump on juba esimeste ametis oldud päevadega näidanud, et Barack Hussein Obama destruktiivne ajastu on lõppenud. Konservatiivsetele ja elupooldavatele inimestele olulise asjana allkirjastas Trump määruse, millega keelatakse riiklik rahastus organisatsioonidele, mis teostavad või propageerivad sündimata laste tapmist. Äsja tuli ka teade, et USA esindajatekoda hääletas abortide riikliku rahastamise lõpetamise poolt.
Teiseks, märgiliselt on seksuaalvähemuste (LGBT) temaatika ametisoleva presidendi veebilehelt minema kolinud. Teatavasti võitlesid Ameerika Ühendriigid president Obama ajal "homoõiguste" eest kogu maailmas, seda peeti USA välispoliitiliseks prioriteediks. Asepresident Joe Biden teatas koguni, et teda ei huvita, mida kohalikes kultuurides sellest arvatakse, sest inimõigused olevat kõikjal ülimuslikud.
Võib olla üsna kindel, et Eesti kooseluseaduse läbisurumise fanatism lähtus suurel määral USA suursaatkonnast Tallinnas, mis näitas ju igal võimalikul juhul üles oma meelsust homoküsimuses, minnes isegi nii kaugele, et heiskas avalikult ja Eesti siseasjadesse sekkudes kooseluseaduse läbisurumisele toetust avaldades oma fassaadil suure homolipu.
Loomulikult lugesid kuulekad käsutäitjad Eesti poliitladvikus oma peremehe silmadest, mida teha tuleb (ja võimalik, et täitsid lausa otseseid "soovitusi"), ning koos homoaktivistidega hakatigi asja ajama. Loodetavasti tulevad need asjad kord päevavalgele.
On lootust, et Trumpi ametiajal ei hakka USA oma "sotsiaalse õigluse" revolutsioonilist agendat sel viisil teistele peale suruma ja et koguni arusaam "sotsiaalsest õiglusest" muutub. "Me ei taha oma eluviisi kellelegi peale suruda, vaid pigem lasta sel olla säravaks eeskujuks," ütles uus president oma ametisse vannutamise kõnes, ja vaevalt ta "särava eeskuju" all üldse "homoabielu" ja muid seesuguseid rüvedusi silmas pidas.
Kõnekas tunnistus paradigma muutumisest on Trumpi ametisse astumisele järgnenud meeleavaldused (nn „Naiste marss") ja lihtlabane märatsemine tänavatel. Armastuse, sallivuse, naiste ja vähemuste õiguste kaitsmise ning muu selletaolise väliselt edumeelse ja humanistliku retoorika tagant paistis välja kulisside taha jäänud võimuringkondade poolt manipuleeritud infantiilne egoism, totaalne vaimupimedus ning meeletu vihkamine ja raev, mis läks puhuti üle revolutsioonilisteks vägivallapurseteks. Ühesõnaga, allakäik ilmutas end taas kord kogu oma rõlguses ja õõvastavuses.
Selle kohta ütleb aga laulusalm: "Küll vana vaenlane on väga vihane … ei siiski võimust tal, sest ta on kohtu all, üks sõna rõhub teda!"