Prantsuse koolipoisid kannavad õpilasaktsiooni ajal seelikut. Foto: Jeanne-Sebastien Evrard, AFP/Scanpix

Objektiivi toimetus leiab, et on viimane aeg jõuliselt vastu astuda Eesti Vabariigi poolt peale surutavale niinimetatud soo- ja homoideoloogiale, mida edendatakse haridussfääris, õigusloomes ja muudes valdkondades. Rahvas ei ole selleks riigivõimule mandaati andnud.

Eesti Vabariigi valitsus näib leidvat, et Eesti elanikud vaevlevad iganenud soostereotüüpide, soonormide ja eelarvamuste küüsis ning seda olukorda tuleb valgustatud riikliku poliitika abil otsustavalt muuta. Poliitikauuringute keskus Praxis ja Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut hakkavad nimelt koolitama Eesti koolijuhte küsimuses, kuidas muuta meie koolide juhtimine “sooteadlikumaks”.

Samal ajal kutsub haridusministeerium õpetajaid seminarile “LGBT-inimeste tagakiusamine totalitaarsetes režiimides”, mis toimub 30. novembril Tallinnas.

Seega, nagu näeme, on sihikule võetud haridussfäär, koolid, õpetajad ja koolijuhid. Taas kord on kool muutumas ideoloogiliseks kasvatusasutuseks, mille ülesandeks on kujundada uut tüüpi inimesi.

Inimeste tõrksust “sooteema” suhtes püütakse vaigistada nutikate võtetega. Esiteks räägitakse ebalust ja vastumeelsust tekitava “sooneutraalsuse” asemel “sooteadlikkusest” (kuuldavasti Eesti Keele Instituudi pakutud ideoloogilise uuskeele termin), mis nagu viitaks millelegi positiivsele.

Teiseks, avalikkusele suunatud infos nimetatakse murekohana poiste suuremat väljalangevust koolist – probleem on loomulikult olemas, aga sellele tähelepanu juhtides saab vaigistada etteheited, nagu aetaks ainult naiste õiguste asja.

Kuid seda, et “sooparandajad” on loobunud oma perverssetest, inimvaenulikest unelmatest, paraku uskuda ei saa. Praxise analüütik Helen Biin räägib avameelselt, et ei tohi tõmmata maha lapse soovi “soonormist väljaspool olla” – näiteks kui poiss tahab mängida printsessi, tuleb teda toetada:

“Me ju lapsevanemana tõmbame tihti ise selle soovi maha, ehk ütleme mis on aktsepteeritav. Kui poiss ütleb, et tema tahab olla printsess, siis tavaline reaktsioon lapsevanemal on ju: “Mis mõttes, sa oled ju poiss! Mis mõttes sa paned roosa kleidi nüüd selga ja oled printsess?”. Me ise õpetame seda. Sellest ei juhtu midagi hirmsat, kui poiss soovib printsessi mängida.”

Biin on veendunud, et tulevikus võib näha sarnaseid sugude mitterõhutamist propageerivaid meetmeid ja teisi sooteadlikkuse meetmeid koolides, lasteaedades ja mujalgi, sest “selles suunas on kogu Euroopa teel, suurem osa n-ö vanemast Euroopast ja Skandinaaviast on sellel teel oluliselt kaugemale jõudnud, aga ka meil Eestis tegelikult astutakse edasi.”

Ülalmainitud ja veel mitmete varasemate koolituste põhjal võime rääkida, et riigivõim tegeleb süstemaatiliselt sellise ideoloogia levitamisega, milleks talle keegi pole mandaati andnud. Näiteks möödunud sügisel kutsus Eesti haridusministeerium õpetajaid osalema koolitusel “LGBT olukorrast koolis ja hariduses”, mille viis läbi Kanada riiklik homoõiguste eest seisev organisatsioon Egale. Selle esindaja tunnistas avameelselt, et Kanadas on palju mehhanisme, kuidas panna õpetajad õigel viisil käituma – selleks on olemas kohane seadusraamistik ja tõsine diskrimineerimisvastane poliitika koolides.

Teisalt ei ole Eesti valitsusasutused, sealhulgas haridus- ja teadusministeerium, mitte kunagi rahastanud ega viinud läbi ühtegi kampaaniat, mis oleks suunatud perekondlike väärtuste, abielulise eluviisi või paljulapselisuse ühiskondlikuks tunnustamiseks ja esiletõstmiseks.

Neid näiteid ja seiku analüüsides saame järeldada vaid üht: Eesti Vabariigi valitsus on pöördunud meie riigi kodanike vastu, surudes peale täiesti vastuvõetamatut ja kuritegelikku ideoloogiat. Eesti rahvas ei ole kunagi heaks kiitnud nn soo- ja homoideoloogia riiklikku propageerimist, levitamist ja juurutamist haridussüsteemis.

On viimane aeg jõuliselt nende arengute vastu ühiselt välja astuda. Koonduma peavad eelkõige lapsevanemad, aktiivsed kodanikud, kultuuriinimesed ja ka need poliitilised jõud, kes loomulikke tõsiasju eirava ideoloogia pealesurumist ühiskonnale heaks ei kiida. Laiemalt võttes on tegemist võitlusega vabaduse, terve mõistuse ja väärika eluviisi eest, mida ohustab moraalselt väärastunud ideoloogiline diktatuur.