Meie poliitiline ladvik koos süva- ja püsiriigiga ehk jõuametkondade ning ametnikkonnaga on sisuliselt otsustanud minna oma riigi äraandmise teed. Põhiküsimus on, kas Eesti üldse soovib olla sisuliselt iseseisev riik. Rindejoon jookseb globalistide ja patriootide vahel. On oluline töötada selle nimel, et järgmistel valimistel tuleks poliitiline pööre iseseisvuse kasuks, leiab Objektiivi toimetus.
Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits kirjutas hiljuti tabavalt, et Eestit valitsev kivistunud klass ei pea tõsist häirijat ega segilööjat kartma, sest hirm Venemaa ees ei lase suuremal osal rahvast toetada uusi jõude, kes võiksid meie poliitilist süsteemi kõigutada:
"Eesti valitseva kivistunud klassi õnn on see, et tal pole põhjust tõsist häirijat ega segilööjat karta. Selle eest peab valitsev klass tänama Venemaad. Eesti iseolemine on kõigele vaatamata sedavõrd habras, et vaevalt julgeks kuigi palju rahvast toetada neid, kes võiks raputavate muutuste nimel senised süsteemid jõuliselt uppi lüüa."
Pulleritsul on õigus, et äärmiselt valus ajalooline kogemus idanaabriga lülitab paljudel selge mõtlemise välja seal, kus ei peaks. Mida saaks Venemaa tänapäeval Eestile teha? Liita meid sõjalist jõudu kasutades taasloodava Vene impeeriumiga? Teha Eestist venemeelne vasallriik, puhvertsoon ida ja lääne vahel? Teatud tingimustel kindlasti saaks. Iseküsimus, kas ja mida tahaks meie idanaaber tegelikult teha.
Niisiis, Venemaaga seostub meil hirm kaotada kas täielikult või osaliselt oma iseseisvus, muutuda vasallriigiks. Mis on aga Eestiga tegelikult juhtunud? Me oleme küll formaalselt iseseisev riik, kus kehtib 1992. aastal heaks kiidetud põhiseadus, kuid meie õiguskord on allutatud Euroopa Liidu õigusele, mistõttu valdav osa meie õigusnormidest luuakse Brüsselis ning ka Euroopa Kohtu otsused on meie riikliku kohtusüsteemi suhtes ülimuslikud. Eesti kodanike poolt vastu võetud põhiseadus ei ole enam kõrgeim õigusallikas meie riigis.
Pika Hermanni tornis lehvib sinna 1989. aastal taas heisatud sinimustvalge, aga see on paraku butafooria, mis tegelikult varjab suveräänse rahvusriigi järjekindlat lammutamist ja lahustamist globalistlikus ja internatsionalistlikus projektis, mille sihiks on kaotada suveräänsed rahvusriigid ja luua ühtseid reegleid järgiv föderaalne riiklik moodustis. Kui kusagil üritatakse luua paljurahvuselist impeeriumit, mille koosseisu kuuluks ka Eesti, siis pigem Euroopas.
Kui nüüd öeldakse, et Venemaa rüpes ei ole ju sugugi parem olla ja ennemini olgu Eesti euroliiduvabariik kui Vene protektoraat, saab vastata, et omariiklusest ja suveräänsusest oleme ilma jäänud nii või teisiti. Kui Venemaa sihiks peaks olema Eesti iseseisvuse õõnestamine ja kahjustamine, siis on ta oma eesmärgi saavutanud. Tõsi, mitte enda, vaid oma vastaste kasuks. Aga see ei ole kooskõlas meie põhiseaduses väljendatud ideaalidega, millele andis heakskiidu eesti rahvas.
Meie poliitiline ladvik koos süva- ja püsiriigiga ehk jõuametkondade ning ametnikkonnaga on sisuliselt otsustanud minna oma riigi äraandmise teed. Eestil ei ole enam oma rahvuslikke huvisid – on vaid aksioom, et tuleb käituda ja teha kõike nii, nagu see meeldib meie poliitilistele ja julgeolekualastele patroonidele. Peavalu valmistab vahetevahel ainult see, kuidas mõisas kuuldu kodus rahvale maha müüa. Aga tänu tehnoloogilisele progressile ja jõudsalt arenenud propagandaarsenalile saadakse ka sellega hakkama, kusjuures peamine manipulatsioonihoob on ikka sama: meil pole valikut, alternatiiviks on Venemaa mõjusfääri langemine.
https://www.youtube.com/watch?v=MthV1fuHMHI
Pole kahtlust, et järgmiste riigikogu valimiste (2019. a märtsis) eel mängitakse taas kord maha ammu äraleierdatud stsenaarium "läänemeelsed jõud versus venemeelsed jõud". Ja kui siis mõlema leeri suurparteid on suurema osa valijate häältest kokku kogunud, ei takista miski neil hakata koos Eestit valitsema, sest tegelikult esindavad mõlemad globalistlikku agendat.
Keskerakonna poliitik Raimond Kaljulaid – ametisoleva presidendi Kersti Kaljulaidi poolvend – kutsuski neid poliitilisi jõude, kes ei nõustu "populistide" kriitikaga ja kes tema sõnul esindavad inimesi, kes on üldjoontes riigi viimase 25 aasta arenguga rahul ning peavad õigeks valitud kursil jätkamist, lõpetama enne järgmisi valimisi nääkluse, tooma kandideerima omal alal läbi löönud spetsialiste ja ületama rahvuspõhise vastandumise. Eesmärgiga hoida niinimetatud populistid võimult eemal.
Politoloogide sõnul võidab valimised see jõud, kes defineerib põhikonflikti. Eesti puhul müüakse valijatele kogu aeg ühte ja sama põhikonflikti, milles joonistatakse välja kord rahvuspõhine, kord n-ö väärtuspõhine vastandus. Tegelik küsimus on, kas Eesti üldse soovib olla sisuliselt iseseisev riik. Rindejoon jookseb globalistide ja patriootide vahel. On oluline töötada selle nimel, et järgmistel valimistel tuleks poliitiline pööre iseseisvuse kasuks.