Eestil pole vaja poliitikuid, kes on valmis kahjustama meie riigi mainet, et oma võimuambitsioonide ja parteiliste toiduahelate säilimise huvides edastada lääne liberaalide ja Venemaa valelikule propagandale kuvandit Eestist kui väikesest vihasest natsiriigist, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonikõnelused on vallandanud ennenägematu hüsteeria, mida peavoolumeedia mõõdutundetult lõõtsub ja võimendab. Peavoolumeediat jälgides näib, nagu kaasneks parlamendivalimistel kolmanda tulemuse teinud EKRE koalitsiooni jõudmisega natsionaalsotsialistlik riigipööre, mille tõkestamiseks asuvad isetult areenile valged jõud.

Liberaalse demokraatia auks rivistub kogu progressiivne üldsus samale joonele ning igast torust – Postimehest Eesti Päevalehe ja Rahvusringhäälingu kanaliteni – kõlab peavoolumeedia kogupauk EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsiooni tõkestamiseks. Tundub, nagu oleks välja kuulutatud salajane konkurss, kes suudab teineteist hüsteeria lõõtsumises üle trumbata: Vilja Kiisler kargab Postimehe stuudios Jaanus Kariaiule turja nagu pangega külma vett kaela saanud kass, "Aktuaalse Kaamera" Priit Kuusk sekkub ebaviisakalt ja korduvalt peaminister Jüri Ratase juttu, Rein Raud hoiatab natsipartei võimuletuleku eest ning Eesti Päevalehe Krister Paris on nii ähmi täis, et ei tea, kas palvetada või kohe Kanadasse emigreeruda.

Päeva lõpuks aga saabub sõnum Objektiivi lugejale kahtlemata tuttavalt tegelaselt, Euroopa liberaalide euroföderalistist ninamehelt ja Euroopa Parlamendi ALDE-fraktsiooni juhilt Guy Verhofstadtilt, kes nõuab tungival toonil Jüri Ratasele saadetud kirjas, et Keskerakonna juht ei moodustaks koalitsiooni Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga. Verhofstadti hinnangul on EKRE puhul tegu paremäärmusliku parteiga, „mis meenutab Euroopa fašistlikke režiime."

Rahvuslust Euroopa ühinemise suurimaks vaenlaseks pidava Verhofstadti sõnul "oleks selline koostöö kahjulik Eesti ühiskonnale, Eesti geopoliitilisele positsioonile ning tekitaks samuti korvamatut kahju meie suurepärasele koostööle meie liberaalses perekonnas." Teatavasti kuuluvad liberaalsesse perekonda ja Euroopa parlamendi ALDE-fraktsiooni nii Keskerakond kui ka Reformierakond.

On rõõmustav, et Verhofstadti avaldused on teravat kriitikat saanud mitte ainult Eesti ühiskonna rahvuskonservatiivselt tiivalt, vaid vähemalt kahelt liberaalilt: Igor Gräzinilt ja – üllatus-üllatus – Jüri Rataselt endalt.

"Verhofstadt on haukuva ja primitiivse kõneviisiga järsk poliitik, kes vihkab rahvusriike ja demokraatiat ja osutus ka ebaausaks. Ta andis septembris 2017 mulle isiklikult ausõnaga lubaduse, et austab euroskeptitsismi ja riikide (sh Eesti) suveräänsust… niipalju eurooplusest," tulistas Gräzin oma fraktsioonijuhi pihta sotsiaalmeedias. „Nädal tagasi ma kirjutasin, et Eesti vajab julgeid juhte ja et vahetu oht ei tule Moskvast, vaid Euroopa Liidust. Rünnakud Ungari, Austria, Rumeenia, Itaalia vastu on olnud. Järg jõudis Eesti kätte, varem, kui oskasin arvata."

Tõelise üllatusmomendi pakkus aga Ratas, kes kommenteeris Euroopa ülemliberaali sekkumist Eesti sisepoliitikasse nii, nagu pärineks see Orbani, Salvini või mõne teise oma maa elementaarset suveräänsust austava liidri suust. "Eesti inimesed, meie kõrgeim võim, on näidanud, kuidas nad soovivad näha 14. (riigikogu) koosseisu ja me lähtume sellest, mida Eesti inimesed on ütelnud. Ei ole kuidagi vastuvõetav see, et Brüssel hakkab ütlema, missugune saab olema Eesti koalitsioon," sõnas Ratas.

Küllap võib Verhofstadti avalduse taga näha Euroopa Parlamendi ALDE-gruppi kuulunud Kaja Kallase sudimist, et rahvusvaheliselt panna Eesti maine kahjustamise hinnaga maksma Reformierakonna võimuambitsioon. Kui asjad tõepoolest nii peaks olema, tuleb see kogu ühiskonna poolt hukka mõista ning valemängijatele punast kaarti näidata.

Eestile pole vaja poliitikuid, kes on valmis kahjustama meie riigi mainet, et edastada idanaabri ja lääne liberaalide valelikule propagandale kuvandit Eestist kui väikesest vihasest natsiriigist. Kui Reformierakond või ülejäänud poliitiline nomenklatuur on võimuiha ja parteiliste toiduahelate säilimise nimel olnud valmis riigi huve kahjustama, peaks sellele tähelepanu pöörama kodumaised eriteenistused, kes igal sammul tegelevad sellega, et Venemaa kahtlemata ogarale propagandakuvandile Eestist lisakaarte mitte kätte mängida.