Objektiivi toimetus on seisukohal, et soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioon kujutab endast ohtu meie ühiskonnale ja selle kultuurilistele-kõlbelistele alusväärtustele ning tuleb seetõttu likvideerida. Me ei vaja erivolitustega riiklikke ideoloogiatöötajaid, kes sekkuvad ühiskonna toimimisse ja tegelevad meie kõigi raha eest väärastunud ideoloogia levitamisega.
Kui Mari-Liis Sepper lahkus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametikohalt ja tema asemele nimetati Liisa Pakosta, tundus korraks, et nn sotsiaalse õigluse fanaatikud on sellest ametipostist ilma jäänud. Sellele näis ka osutavat homoaktivistide leerist kostnud kisa.
Pakosta retoorika on tõesti olnud mõnevõrra erinev Sepperi omast, kuid paraku ei muuda see tõsiasja, et võrdõigusvolinik ei ole mingi "sõltumatu ja erapooletu asjatundja", vaid riiklik ideoloogiatöötaja, poliitiline komissar, kelle ülesanne on kasvõi vägisi ellu viia ideoloogiat, mida ühiskond valdavas enamuses ei aktsepteeri. Meenutagem, et aasta tagasi taotles volinik, et haigekassa hüvitaks operatsiooni, millega üks naine lasi endale külge õmmelda mehe suguorgani.
Seda, et tegelikult ei ole midagi muutunud, näitab ka kõne, mida Liisa Pakosta tahtis 15. veebruaril Rakvere volikogus pidada. Nimelt oli eile Rakveres arutusel ettepanek toetada maksumaksja taskust LGBTQ+ filmifestivaliks nimetatud homoüritust. Jaanuaris ei leidnud taotlus volikogus toetust, nüüd siis tehti uus katse, aga linnavolinikud lükkasid selle häältega 7 : 11 tagasi.
Me ei vaja erivolitustega riiklikke ideoloogiatöötajaid, kes sekkuvad ühiskonna toimimisse ja tegelevad meie kõigi raha eest väärastunud ideoloogia levitamisega.
Pakosta kõnet lugedes on kohe selge, et võrdõigusvolinik on endiselt homoideoloogia pealesuruja, isegi kui retoorika on mõnevõrra pehmem. Pakosta märgib üldsõnaliselt, et "mitte kedagi ei tohi diskrimineerida ja diskrimineerimisele õhutaminegi on keelatud", kuid see langeb kokku homoaktivistide retoorikaga, milles kohaselt kujutab igasugune homosuhete mitteaktsepteerimine endast diskrimineerimist. Pakosta lisab, et "me ei talu tsensuuri, sest me oleme vabaduseusku rahvas" – otsekui ta ei teaks, et sõnavabaduse piiramist ja tsensuuri edendab kogu maailmas just homoliikumine, mitte sellele vastu seisvad konservatiivsed jõud.
Rääkimata sellest, et ainult sügavalt väärastunud mõtlemisega inimene paneb ühes kõnes kokku rahvusvaheliselt tuntud ja armastatud helilooja Arvo Pärdi ning niinimetatud LGBTQ+ filmifestivali. Arvo Pärdi looming esindab Euroopa kultuuri par excellence, seksuaalhälvete teema kõneleb vaid dekadentsist ja kõlbelisest laostumisest.
Paistab, et seksuaalhälbeid kajastav filmifestival toimub nagunii, sest kogu eelarvega võrreldes on summa, mida linnalt saada võiks, pigem sümboolne – 1500 eurot. Küsimus on selles, miks peaks maksumaksja rahastama seksuaalperverssuste propagandat ja miks sellest nii suur number tehakse, et isegi volinik avaldas soovi tulla volikogule kõnet pidama? Ja miks ei piisa keeldumiseks lihtsalt sellest, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on põhiseaduse kohaselt riigi kaitse all?
On selge, et homoliikumine soovib avaliku rahastamise läbi saada oma taotlustele riiklik tunnustus. Kuid seda tunnustust on neile juba niigi küllaldaselt jagunud, sest pereväärtuste propageerimise asemel tegelevad erinevad Eesti Vabariigi ametkonnad ja institutsioonid kõikvõimalike vähemuste ning nende suhete ja õiguste temaatikaga.
Küsimusi tuleks esitada ka võrdõigusvoliniku töö kohta. Kas volinik on külastanud erinevaid omavalitsusi ja seisnud sama jõuliselt selle eest, et avalik võim rahastaks näiteks usuühingute korraldatud üritusi? Usuline diskrimineerimine on ju samuti voliniku töövaldkond. Tegelikkus on see, et kui mõni kogudus saab oma taotlusele eitava vastuse, siis ei huvita see kedagi ja selles ei nähta ka ebavõrdset kohtlemist. Lihtsalt raha ei jagunud ja omavalitsuse prioriteedid on teistsugused.
Objektiivi toimetus on seisukohal, et soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ideologiseeritud institutsioon kujutab endast ohtu meie ühiskonnale ja selle kultuurilistele-kõlbelistele alusväärtustele ning tuleb seetõttu likvideerida – oleme sellest juba varem kirjutanud. Me ei vaja erivolitustega riiklikke ideoloogiatöötajaid, kes sekkuvad ühiskonna toimimisse ja tegelevad meie kõigi raha eest väärastunud ideoloogia levitamisega.