Kolm pluss kaks võrdub üks, kirjutab Enn Auksmann lühijutustuses, ja selgitab, et see on mõtlemine, mis välistab igasuguse diskrimineerimise, kohtleb kõiki arve ühetaoliselt ning avab neile võrdsed võimalused. 

«Lapsed, kes teist teab, kui palju on üks pluss üks?» küsis õpetaja Vilma, lapsi sõbraliku naeratusega innustades.

«Mina tean, mina tean!» tõusis terve rida käsi.

«Elvis, tule sina ning kirjuta tehe koos vastusega tahvlile!»

«Õpetaja, see on juba mu oma tahvlil!» sirutas Elvis õpetaja poole õunamärgiga tahvelarvuti.

Õpetaja vaatas ja kergitas hämmastunult kulmu: «Aga sa oled siia ju hoopis midagi muud kirjutanud!»

«Ei ole midagi muud!» kinnitas Elvis. «See on täpselt seesama, mida te küsisite. Mul oli selle üle pikk jutuajamine Tiiduga ja tema arvas ka, et kõik on õige.»

Õpetaja jäi hetkeks vait ning sõnas siis mõtlikult: «Olgu. Tule ikkagi tahvli ette ja kirjuta nii, et teised ka näevad. Ja siis seleta!»

Elvis astus klassi ette, kontrollis igaks juhuks kõik oma tahvelarvuti ekraanilt üle ja kirjutas:

«3 + 2 = 1»

«No kuidas see saab olla seesama, mida ma küsisin?» ei suutnud õpetaja oma ärritust varjata. «Esiteks on see vale: kolm pluss kaks on viis. Kui sa tahad kasutada just neid arve, siis õige oleks: kolm miinus kaks võrdub üks. Aga mina küsisin ju midagi hoopis muud: kui palju on üks pluss üks?»

«Me rääkisime sellest Tiiduga,» alustas Elvis seletamist. «Ja Tiit ütles, et kõige tähtsam on mõistmine. Vaadake: ükskõik, millise numbri ma siia kirjutan, kas üks või kaks või kolm või neli või midagi muud – neid numbreid on ju ikkagi üks, kas pole? Ütleme siis nii: siin on üks kolm ja üks kaks. Niisiis üks ja üks. Ning kui ma saan vastuseks viis või, nagu teie oma üks pluss ühe puhul tahaksite, kaks, siis oleks seegi tegelikult ikka üks. Nii Tiit mulle seletas … ja see meeldis mulle … ja sobis!»

«Tiit, kas see on tõsi?» pöördus õpetaja nõudlikul toonil ühe esireas istuva poisi poole.

«Jah, ja see on minu arvates ka väga ilus. Positiivne! See on mõtlemine, mis välistab igasuguse diskrimineerimise, kohtleb kõiki arve ühetaoliselt ning avab neile võrdsed võimalused. Pealegi on oluline näha arvude taga midagi enamat, näiteks inimesi – keda ei ole õige painutada jäikade reeglite ja seaduspärade alla.»

«Mina ei saa ikkagi aru!» kostis tagapingist kellegi vaikne, isegi veidi arglik ja ebakindel hääl. «See ei ole õige, meile on alati õpetatud midagi hoopis muud. Ja ka raamatus on teistmoodi kirjas. Keegi peaks seda asja selgitama!» See oli Ruts, eelmise aasta parim õpilane.

Õpetaja ei öelnud midagi, ta oli mõttesse vajunud. Ta ei tahtnud näida tagurliku ega kitsarinnalisena – pealegi oli Tiit üks tema enda ja ka direktsiooni lemmikuid.

Elviski vakatas. Õigupoolest ta juba veidi kahetses, et oli oma teooriat nii avameelselt tutvustanud, sest mitmed tema varasemad tähesööstud olid ta kogu klassile veidi võõraks teinud. Isegi tema parim sõber oli tegelikult ühe naaberkooli tüdruk.

Mõne hetke kestnud pingsa vaikuse katkestas Tiidu solvunud hääl: «Ma ei saa aru, Ruts, miks sa mind niimoodi ründad! Miks sa tahad mind tümitada? Igaühel on õigus oma arusaamisele. Jah, me lähtume ühiselt aluselt ja see on tähtis. Näiteks, me kasutame araabia numbreid. Aga edasi sõltub kõik juba igaühest endast: meie asi on anda neile numbritele sisu. Ja sa ei saa nõuda, et mina või Elvis peaksime andma neile täpselt samasuguse sisu kui sina ja su mõttekaaslased. Kui sul neid üldse on.»

«Tegelikult,» sekkus nüüd ka õpetaja Vilma, «on Tiidul, ja järelikult ka Elvisel, õigus. Kui sul on midagi nende mõttekäigu vastu ütelda, siis peaksid seda ise tegema, Ruts. Ma ootan seda järgmises tunnis!»

Teema näis olevat lõpetatud. Ka tund jõudis lõpule, kell helises. Ent viimasel hetkel enne seda, kui keegi jõudis püsti tõusta, kostis aknaäärse rea tagumisest pingist veel üks hääl.

Klass täitus üksmeelse sügava ohkega, kuna oli teada, et nüüd tuleb pikem jutt ja söögivahetund jääb sedapuhku ära: see oli kõigi poolt tunnustatud filosoof Paavel, kelle ees isegi õpetajad end väiksena tundsid.

«Küll on hea,» ütles Paavel sügavmõtteliselt, «et see kõik toimus siin klassiruumis. Oleks väga piinlik, kui keegi väljastpoolt sellest kuuleks…»

Ta mõtles veidi ja lisas siis: «Ma arvan, et kirjutan sellest põhjalikumalt kooli seinalehes.»