Loota, et ilma oma seisukohtades selgusele jõudmata ja nende eest seismata, ootab kodanikke ees helge tulevik, on sama rumal kui lihakombinaati veetava lehma usk sellesse, et teda ootab muretu ja õnnelik homne päev, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev oma kolumnis.
Aga ükskord algab aega kui ma võitluseks saan aega tugevamad jäävad ellu si vis pacem para bellum
See aeg on juba alanud. Läbi ja lõhki kabinetiinimesena, humanitaarina ja elust irdunud üksiku tagurlasena poliitiliste jõudude suhtes, kes oma lõpmatus tarkuses viivad Eesti elu arendades meid kättesaamatusse kõrgusesse nii riigi kui kohaliku võimu tasanditel, arvasin ma, et võin allesjäänud elupäevad tegeleda teemadega, mis mind huvitavad ja et ma iialgi ei satu ühegi ühiskondliku tegevuse võrku.
Viimasel ajal olen ma mingil saatuslikul moel siiski pidanud avaldama teatud mõtteid selle kohta, mis ühiskonnas toimub. Raevukus, mis on tekkinud resonantsina sellisele mõtete avaldamisele, pani mind nägema kahte asja.
Esiteks, ei ole võimalik olla lihtsalt mõtete avaldaja ilma selleta, et satud poliitilise või vähemalt ühiskondliku debati keerisesse. Teiseks, tänasel päeval on vaja määratleda ennast kas internatsionalisti või patrioodina. Internatsionalistiks ei ole mul võimalik kuidagi hakata, nii olen ma kujunenud ja selline on minu maailmavaade. Ma saan olla ainult patrioot.
Mõistagi on alati olemas võimalus minna „kolmandat teed" ja jääda „julge jänese" kombel põõsast kõike toimuvat pealt vaatama. See on kõige mugavam positsioon, kuna võimaldab oma nahka turule viimata alati teiste poolt välja öeldut või tehtut kommenteerida ja kritiseerida.
Kriitika peab olema, see on selge. Kas aga raevukas psühhoterroristlik ründepalang on kriitika? See on iseküsimus. Mõned kallaletungid hiljuti üle elanuna märkasin ma enda rõõmuks, et suutsin taluda neid ründeid vaikides. Ei võtnud voolu sisse. Ma ei pea seakasvatajatest oponentidega läbirääkimisi, ja seda ka siis, kui nad minu nina all luuletusi loevad ja tormakate kehaliigutustega oma arvamusi ilmestavad (selline on juba kord „assamalla esteetika" ja „rahvatasujate" käitumiskultuur).
Kogu senikirjutatu mõte seisneb selles, et tänasel päeval on asjad nii Eestis kui Euroopas nii kaugel, et rahulikuks kõrvaltvaatajaks ei ole kellelgi võimalik jääda. Loota, et ilma oma seisukohtades selgusele jõudmata ja nende eest seismata, ootab kodanikke ees helge tulevik, on sama rumal kui lihakombinaati veetava lehma usk sellesse, et teda ootab muretu ja õnnelik homne päev. Malaka- ning kaikameestega ei ole mõtet võidu vihtuda ühtegi rahvatantsu.
Mägede taga ei ole valimised. Kohalikud valimised ning presidendi valimised. Selleks puhuks on mõtet igal inimesel, kes on valimisealine, ennast kokku võtta kohalike valimiste ajal, kus valijal on võimalik teha oma otsus, ning käituda läbikaalutletult – sama ka presidendi valimiste ajal, kus hääl on küll väga vähestel, aga oma arvamust saavad avaldada kõik.
Ma ei kuulu erakonda, mitte ühtegi erakonda. Kui üldse otsida mingit seost minu ja mingigi koosluse vahel, saan öelda, et selleks on Gustav II Adolfi Gümnaasiumi „maffia". Põhjala lõviks kutsutud Rootsi kuningas Gustav II Adolf asutas selle kooli 1631. aasta 6. juunil. Seal koolis ma õppisin ja see ongi minu ainus „erakond".
Omal ajal lugesin ma läbi kolm mulle väga olulist raamatut.
Esimene neist oli raamat kolmest põrsakesest. Seal oli selgelt ja põhjendatult välja toodud moraal, et ainult kindel ja kaitstud kodu päästab kurja hundi kõhtu sattumisest.
Teine raamat rääkis loo Punamütsikesest ja tegi mulle selgeks, et isegi punane värv ei aita hundi kõhtu sattumise vastu, kuid julge liitase, jahimehe abiga saab ka hundi kõhust pääseda.
Kolmas raamat jutustas loo vahvast rätsepast, kus oli näidatud veenvalt, kuidas saab kavalusega võita toorest füüsilist jõudu.
Selliste teadmistega varustatuna sain ma hiljem heade kamraadide toel elus hakkama. Üks nendest kamraadidest, praegune eruohvitser, kelle nime ma ei hakka nimetama, säästes teda probleemidest minuga tuttavaks olemise pärast, ütles mulle kunagi kuldsed sõnad. Need sõnad olid viikingite elutarkuste varasalvest pärit ja kõlasid nii: „Inimene sureb, perekond sureb, suguvõsa sureb, aga ei sure elavate kohustus surnute ees."
Millised õiglased sõnad. Jätsin ka selle iidse tarkuse meelde. Elada tuleb nii, et surres oleks siiajääjatel põhjust mäletada lahkunut hästi. Nende väheste teadmistega sain ma elus hakkama ja seda muidugi eelkõige sõprade ja mõttekaaslaste abiga.
Kogu selle kirjutise mõte seisneb selle, et aega ei ole antud niisama passiivseks poliitiliseks vegeteerimiseks, vaid et võitlus maailmavaadete võitlusväljal on alanud.
Kaotada on rahvusriigi printsiipidele toetuv elukorraldus ja suur oht on sulanduda üldisesse europaabeli punapruuni laava sisse. Võita on esivanematelt päritud põhjala rahvastele omane elukorraldus ja esteetika.
On, mida võita ja on mida kaotada. Kaotada on ebaedu puhul tegelikult kõik. Seda muidugi juhul, kui inimene on konservatiivse elutunnetusega ja maailmavaatega. Patriootidel on aeg öelda: mina olen ja siin ei aita teisiti mõtlevate kaaskodanike raevukas rusikatega vehkimine ega jalgade trampimine mitte üks gramm.