Kole ei ole niivõrd Kallase-Ratase ja Kadrioru-jõustruktuuride liit ajakirjandusega, kole on see, mis on sellise liidu tekitanud. Neid telgitaguseid tekitajaid ei näe me mitte kunagi, kuid nende kombitsad ulatuvad ka siia hüperboreasse, samuti ka rajad, mis toovad kohale kullakoormatega veo-eesleid, nendib ajaloolane Jüri Kotšinev.
Uus valitsus on paigas. Selle paikapanemine meenutas kiiret pulma, kuna pruut oli rase. Sel puhul oli Reformierakonna pruut rase võimukiimast ja peigmehel – kõvasti vasakule kaldunud Keskerakonnal, ei jäänud muud üle kui poliitiline abielu registreerida. Ega Keskerakond oleks tahtnud ikka küll seda abielu, aga taktikalist tähtsust omavad elundid olid sellel peigmehel surutud Kadrioru eurokomissari kruustangide vahele. Kasuks tuli peigmehe mõjutamisel ka teatud riigi ….organite jõuline demonstratsioon teemal „mis saab siis, kui sa sõna ei kuula".
Oli see peigmehe nägu mis ta oli, aga päikesetõusu ajal, mil päikest keegi ei näinud, kuulutas komissar, et uus liit sõlmiti. Pidu riigis algas aga juba varem ja ETV pühendas sellele suisa eraldi kultuurilise ning koorilaululise lühidokumentaali. Ilu on vaataja silmades. Kollased euroliberaalid said seekord oma tahtmise ja üks tore ning peaaegu kahjutu vanainimene sai nende ridadest riigikokku.
See võib ainult rõõmu teha, kuid ärevaks teeb olukord, kus riigi esindusdemokraatia tingimustes käivitus euroisandate survel ning nende meelejärgi olemise nimel nii parlamentaaride kui presidendi kantselei tegutsemine, mille vaimsus ei sobi esindusdemokraatia raamidesse. Kasutati jõustruktuuride sekkumist päevapoliitikasse ning räigelt euroliberaalidele allutatud ja kallutatud „vaba pressi" massiivset rünnakut eelmise valitsuse suunal.
Üks piiksuva häälega liberaalist ajakirjanik joodeldas mõni kuu tagasi, et „sõna on relv". Kadrioru eurokomissar, kellele muide väga sobiks punane rätik pähe ja tšekistide nahktagi selga, lisas, et „sõna on vaba". Seega võib teha järelduse, et poliitilises võitluses on liberaalid andnud relvad vabaks. Selle tõestuseks on massimeedia ja peavoolumeedia lakkamatu laimukampaania nende suhtes, kes ei allu eurokomissaride meelsusele. See peavoolumeedia tiib ei ole ennast kunagi faktidest segada lasknud. Nende võit on vaieldamatu. Abieluranda on edukalt eelnimetatud jõudude poolt purjetatud liberaalse internatsionaali liikmed – reformikommunistid ja vasaktsentristid.
Vaatamata korduvatele hoiatustele rahvusradikaalide poolt on enamus rahvast tuimalt ja tummalt kogu seda poliittsirkust või ooperit vaadanud kõrvalt, justkui ei puudutaks võimustruktuurides toimuv rahvast üldse. See on väga ohtlik positsioon valijate ehk rahva poolt. Selline vaikiv ükskõiksus, mis on põimitud hirmuga, tõi Euroopas korduvalt võimule diktatuure.
Samal ajal ei kavatse ma rahvast mõnitada ega tänitada – kui ooper, siis ooper, ja puhvetid ongi selleks, et seal ennast aeg-ajalt lõbusalt tunda. Meie vasakliberaalide kambale pole mul ühtegi küsimust. Mind ei huvita, kuidas nad täpselt vaba sõna ja selle kandjaid tapma hakkavad. Plebeidega sõdimine ei ole õilis ega tänuväärt tegevus. Rasvase punase turjaga mulk ei ole minu oponent. Kallite käekottidega tädid ei ole minu analüüsi objektid, samuti nagu nad ei ole lugupidamise objektid ega subjektid.
Võimuliit peaks õppima ära pioneeritantsud ja siis neid esitama kas riigikogus või valitsuse residentsis või Kadriorus. See oleks vaatepilt, mis mõningasel määral õigustaks kogu seda muidusööjatest karja ja nendele makstavat palka. Kahju ainult, et kunagine rahvatantsu varieteetantsudeks seadja enam elavate hulgas ei ole. Tema hoolitsevat tantsuseadja kätt, õigemini jalga oleks praegu neile tantsijatele hädasti tarvis olnud. Puhvetis algab aga ooper. Ooper, mille nimeks võiks vabalt olla „Kollatõves orava unenägu". Kui Kadrioru eurokomissar suunab oma suunanäitava käega liberaalsed poliitikud päikese poole, jääb üle meenutada, et üks Itaalia neofašistide laul kannab nime „Il sole".
Muidugi on uuel peaministril laialdased kogemused lahutuste ja muude eraeluliste seikade miiniväljal ja miski inimlik ei ole talle omane. Kuid me ei austa teda ainult sellepärast. Põhjust karta tänapäeval Eestis aetavat poliittehnoloogilist skeemitamist leidub vägagi.
Kole ei ole niivõrd kallase-ratase ja kadrioru-jõustruktuuride liit ajakirjandusega, kole on see, mis on sellise liidu tekitanud. Neid telgitaguseid tekitajaid ei näe me mitte kunagi, kuid nende kombitsad ulatuvad ka siia hüperboreasse, samuti ka rajad, mis toovad kohale kullakoormatega veo-eesleid.
Ei ole olemas nii kõrget kindlusemüüri, kust ei roniks üle kullakoormaga varustatud eesel. Eurokuld ulatub Eestisse, ja seda mitut rada pidi. „Kibe!", „Kibe!", „Kibe!" hüüame uuele poliitilisele pulmapaarile, uuele võimuliidule ja ootame, kuidas puhvetist hakkab kostma müüdava massimeedia vinene laulujorin. Ooper algab peagi ülistavate aariatega kauni poliitilise noorpaari aadressil, aga… ükskord lõpeb ka see eneseülistamise lühike ajahetk ja siis aidaku teid kõiki Nestor! Eiki Nestor. (Mäletatavasti üks peamisi Kadrioru komissari maaletoojaid.)
Eestimaal on kombeks üks Nestori toode korraga. Kaja Kallas aga erutus oma edust sedavõrd, et säutsus peale riigikogult heakskiidu saamist Twitteris: „Oleks teadnud, et selline toetus mul riigikogus, oleks kohe presidendiks kandideerinud :) Aitäh!"
Kaja peab veel ootama ja presidendiks saamise himu kasvatama, kuna praegusele on „suure juhi" amet meeldima hakanud ja oodata on uuele ringile mineku soovi. Aga võib-olla läheb nende vahel võitluseks? Lipp neile kätte, trumm kaela ja fanfaar pihku!
Kallas meenutab mulle järjest rohkem reforminärilise orava asemel elevanti, elevanti portselanipoes.
Portselanipoodi tuli tige Kaja Kallas elevandi kombel seal ta kaua ringi tallas purunesid kohvikannud tassid ja serviisid „sinuski on elevanti!" uueks sai deviisiks