Läti uudisteportaali Neatkarīgā ajakirjanik Elita Veidemane tegi Prantsusmaal elava juristi ja õigusteaduste doktori Juris Rudevskisega intervjuu, milles viimane kritiseeris teravalt Lätis kehtestatud koroonameetmeid, nimetades neid muuhulgas "Franz Kafka hullumeelseks paroodiaks".
Elita Veidemane: kõrvaltvaatajana on teil kahtlemata mingi arvamus selle kohta, mis meil siin Lätis toimub?
Juris Rudevskis: Ma jälgin tähelepanelikult, mis sünnib Lätis ja mujal maailmas. Seda olukorda saab kirjeldada ainult ühe sõnaga – hullumeelsus. On riike, kus nimetataud hullumeelsust pole peaaegu üldse tunda ja on riike, kus seda leidub suuremal, või vähemal määral. Lätis seevastu on antud hullumeelsust kuidagi eriti palju. Mis te arvate, mida oleksid öelnud inimesed kümme aastat tagasi (rääkimata ärkamisaegsetest inimestest) kui me oleksime neile näidanud seda, mis täna toimub? Need inimesed lihtsalt ei usuks seda. Nad arvaksid, et see on mingi haiglaselt võimendatud hullumeelne Franz Kafka teoste paroodia. Mõne koha peal võib Kafka isegi "puhata", tänane reaalsus ületab tema loomingut…
Minu arvates võib "puhkust võtta" isegi George Orwell oma "Loomade farmi" ja "1984-ga"…
Mõne koha peal on tõesti nii. Siiski, mitte keegi ei oleks suutnud ette kujutada, et me elame ühiskonnas, kus inimese isiksust, see tähendab inimest kogu tema terviklikkuses, hinnatakse tema nõustumise (või vastuseisu) järele, kas ta laseb enda kehasse süstida mingit laadi vedelikke, või mitte.
Antud juhul pole isegi oluline kui teaduslikult põhjendatud (või põhjendamata) see tänaste parimate teadmiste järele on, sest teaduslikud andmed on pidevas muutumises ja arengus. Ma jätan sellele küsimusele vastamise teadlastele.
Kuid kõik, mis toimub, on kohutav: alles hiljuti ma arvasin, et midagi sellist saab toimuda ainult düstoopilistes ulmeromaanides ja filmides. Kui me lubame toimuda sellistel asjadel, siis mida me järgmisena lubame? Kahjuks absurdsuse võimekust, mida inimestelt võib oodata, ei tohi kunagi alahinnata…
Mitte keegi poleks suutnud ette kujutada, et me elame ühiskonnas, kus inimese isiksust hinnatakse tema nõustumise järele, kas ta laseb enda kehasse süstida mingit laadi vedelikke, või mitte.
Mitte igaüks ei nõustu toimuva absurdsusega…
Inimesed, kes esitavad säherdusele asjade seisule väljakutse, või julgevad isegi küsida konstruktiivseid küsimusi, tembeldatakse automaatselt "rahvavaenlasteks".
Jah, [Lätis] on olemas isegi pikk nimekiri sellistest "vaenlastest".
Mainitud inimesi peetakse üha enam ja enam "paariateks", "ebapuhasteks", kes praagitakse ühiskonnast välja ja kellega ei ole mõistlik läbisaamine võimalik.
Asi on isegi hulga dramaatilisem. Kes oleks suutnud ette kujutada, näiteks, et Austraalia muutub väga kiiresti ja suurema osa elanike vaikival nõusolekul de facto totalitaarseks riigiks? Ma tuletaks teile meelde, et Austraalia kuulub ajalooliselt anglosaksi seadusruumi, see tähendab, et Austraalias on Inglise seaduskultuur – kus on Magna Carta ja inimesed on oma õigustest vägagi teadlikud.
Kuid möödunud aastal šokeerisid maailma uudised, kuidas Austraalia politseinikud tungivad inimeste kodudesse ja arreteerivad neid kriitiliste sotsiaalmeedia postituste eest. Hiljuti pidas näiteks Melbourne'i politsei inimesed tänaval kinni ja palus näidata oma kohvitopsi kohvi taset veendumaks, kas nad tõesti joovad kohvi õigustamaks maski näo eest ära võtmist.
Inimesed, kes esitavad säherdusele asjade seisule väljakutse, või julgevad isegi küsida konstruktiivseid küsimusi, tembeldatakse automaatselt "rahvavaenlasteks".
Kuid mis Lätis päriselt toimub? Minu hinnangul on sarnased arengud toimumas üle terve Lääneilma.
See on riigiti väga erinev, isegi Ameerika Ühendriikides on osariigiti selles suhtes väga suured vahed. Kuid Lätis toimub see kõik haiglaselt võimendatud vormis, seda isegi võrreldes Leedu ja Eestiga.
Kui me vaatame toimuvat globaalses mõõtmes, siis leiab aset asi, mida võib nimetada detsiviliseerumiseks. Pange tähele: mitte üksiti tsivilisatsiooni kokkukukkumine (millest siin Lätis paljud räägivad), vaid detsiviliseerumine. See on midagi palju sügavamat ja põhimõttelisemat. Detsiviliseerumine leiab aset suuremas osas inimeste meeltes ja alles teises järjekorras peegeldub see ühiskonnas laiemalt: poliitikas, majanduses, sotsiaalsüsteemis… Nagu ütles professor Preobraženski Mihhail Bulgakovi "Koera südames": "Разруха не в клозетах, а в головах" – "Hukk ja häving pole näha tualettruumides, vaid peades" .
Peab aru saama, et tsivilisatsioon on esiti meie peades ja alles siis võime me selle ehitada kõikjale enda ümber. Tsivilisatsiooni protsess ühiskonnas määrab ära selle, kuidas lapsed ja teismelised kasvavad ning suureks saavad (ma mõtlen normaalselt arenenud lapsi, kes kasvavad normaalsetes tingimustes, mitte Mowglit). Laps kasvab ja areneb ning sama teeb ühiskond. Kasvamise vastand, seevastu, on infantiliseerumine; ühiskonna tasemel tähendab see detsiviliseerumist. Tsivilisatsioon on nii inimeste peades kui ühiskonnas, see on üles ehitatud kahest asjast: enesekontrollist ja võimest teha plaane tuleviku tarbeks.
Mida te mõtlete enesekontrolli all?
Kui pirtsakas laps ei saa seda, mida ta tahab, siis hakkab ta karjuma, põtkima ja mänguasju loopima. Kui ta kasvab suuremaks, saab ta aru, et selline käitumine on ebaproduktiivne ja ta järk-järgult õpib ennast kontrollima. Ta saab aru, et konflikte ei peaks lahendama üksteist tagudes, vaid arendades dialoogi.
Selleks, et dialoog saaks aset leida – seda selle laiemas mõttes – ehitatakse ühiskonnas üles erinevad koetised: hõimujuhid, kuningad, parlamendid, presidendid, valitsused, kohtud ja nii edasi. Kui Seim võtab vastu mõne seaduse, väldib see sellega vastuolusid. On üks probleem, mis võib ühiskonnas tekitada konflikte, sellepärast Seim võttis vastu sellise seaduse.
Ja mis toimub täna Lätis dialoogi arendamisega?
Kahjuks on dialoogi võimalused Lätis peaaegu täielikult hävitatud. Me oleme jõudnud olukorda, kus avatud ja tähendusrikas arutelu riigile olulistel teemadel, näiteks vaktsineerimine, on muutunud võimatuks. Kui keegi üritab esitada küsimuse, või, taevas halasta, ei nõustu ühe, või teise valitseva vaatega, siis on see inimene automaatselt Kremli ja Putini agent. Ja see tähendab, et dialoog on võimatu, sest vaenlase agentidega dialoogi ei peeta!
Covidi epideemia on sellist olukorda ainult võimendanud: igaüks, kes kas ei nõustu valitsevate vaadetega täna saadaval olevate Covidi vaktsiinide suhtes, või esitab nende kohta ebamugavaid küsimusi, kuulutatakse koheselt vaktsiinivastaseks. Antud kontekstis on viimane absoluutselt eksitav määratlus: vaktsiinivastased on inimesed, kes on põhimõtteliselt igasuguse vaktsineerimise, mitte ühe vaktsiini vastu.
Ajalugu näitab meile kui tõhusalt kõnekeel võib kellestki teha mitte-inimese.
Antud juhul me näeme taas kui võimas tööriist on meie kõnekeel ja kuidas ühiskond, sõna otseses mõttes mõne kuu jooksul, võib jääda kala kombel oskuslikult välja visatud terminite konksu otsa. Keegi viskab Covidi skeptikutest rääkides välja ühe sõna – vaktsiinivastased – ja tuhanded teised inimesed, ilma selle peale isegi mõtlemata, hakkavad koorina kaasa karjuma. Kui vastane on vaktsiinivastane – see tähendab inimene, kes kannab fooliumist mütsi – siis temaga on igasugune dialoog võimatu.
Minu arvates on see vastaste tüüpiline ebainimlikkustamine. Ajalugu näitab meile kui tõhusalt kõnekeel võib kellestki teha mitte-inimese. Üks äärmuslik, kuid õpetlik näide on Üksus 731, kus jaapanlased viisid 2. Maailmasõja ajal elusate inimestega läbi kohutavaid meditsiinilisi eksperimente. Ametlikult nimetati neid ohvreid "Marutadeks" – puuhalgudeks – mis, muude asjade hulgas, aitas arstidel ja sanitaridel vaigistada oma südametunnistust. Just nii: üks asi on lõikuda ja piinata elavat inimest, kuid hoopis midagi muud on puuhalu saagimine ja lõikamine… Kahjuks suurem osa inimesi ei suuda ajaloost õppida.
Te mainisite koetisi, mis ehitavad üles dialoogi.
Kui me räägime konkreetselt riigi koetistest, siis järeldus on kurvastav: Läti ajaloos pole kunagi toimunud sellist kodanike ja riigiinstitutsioonide vahelist võõrandumist. 2017. aastal avaldas Vija Beinerte silmatorkava pealkirjaga artikli "Kuidas valitsus suudab käituda oma enda riigis kui okupatsioonivõim?" Kui ta küsis sellise küsimuse juba toona, mida me veel tänasest olukorrast peaksime arvama?!
Läti psühholoogilist olukorda võib võrrelda Gulagi laagriga.
Selgitamist vajab üks tähtis asjaolu. Viimaste nädalate jooksul olen ma sotsiaalmeediast lugenud mitmeid kordi järgnevaid seisukohti: "Lääneriikides on inimesed arukad ja kuulavad oma valitsust ning teevad nurisemata seda, mida valitsus käseb neil teha. Meie ei usalda oma valitsust selle pärast, et me oleme ikka veel nõukogude inimesed. Me saame tõelisteks Lääne inimesteks ainult siis kui me täielikult usaldame oma valitsust."
See on üdini vale vaade! Esiteks, säherduse loogika järele oleks kõige nõukogulikumad USA vabariiklaste osariigid (Texas, Florida jne) ja kõige läänelikum riik maailmas oleks Põhja-Korea, kus inimesed isegi ei tule selle peale, et oma kalli juhi Kimi otsustes kahelda. Teiseks, enamustes Lääne-Euroopa riikides valitsused arvestavad avalikkuse tagasisidega – mida Lätis ei toimu.
Vabas ja demokraatlikus riigis on konstruktiivne kahtlemine riigivõimu otsustes normaalne. See on normaalne, et kodanikud hoiavad ametnikel ja poliitikutel silma peal, nõudes vastust kõigi otsuste ning iga maksusendi kulutamise kohta. Probleemiks ei ole usaldamatus, vaid võõrandumine. Kodanike silmis paistavad riigiinstitutsioonid ja ametnikud välja peaaegu sama võõrana kui Gulagi orjalaagrite valvurid vangidele. Muuhulgas tõestab seda ka kodanike ükskõiksus: inimesed enam ei usu, et avalikus elus on võimalik midagi märkimisväärselt parandada valides järgmistel valimistel teisi poliitikuid.
Kuidas see võõrandumine avaldub? Jätkuvalt võib tuua Gulagi võrdluse. Läti psühholoogilist olukorda võib võrrelda Gulagi laagriga. Vangid on demoraliseerunud ja loomulikult ei usalda nad laagri valvureid. Kui üks valvur ütleb kellelegi: "Vaata, see inimene varastab sinult leiba," siis teised vangid hüppavad sellele "vargale" kallale ja kisuvad ta ribadeks. Nad teevad seda sellepärast, et nende teadvuses pole enam stabiilseid toetuspunkte; nad enam ei tea, mida uskuda ja mida mitte ning neid juhib hirm. Samamoodi on täna meie riigis: inimesed võivad istuda oma köögis ja needa valitsevat koalitsiooni, kuid kui valitsus hõikab: "Vaadake, siin on vaenlane, vaktsineerimata vaktsiinivastane, Kremli käsilane!" – siis kõik kargavad "Kremli käsilasele" kallale.
Te rääkisite võimekuseks teha tuleviku jaoks plaane. Kas meie valitsus ja teised institutsioonid mitte ei tee seda?
Väga väike laps ei oska teha tuleviku tarbeks plaane. Kui sa küsid lapse käest: "Mida sa tahad: kas ühe kommi täna või viis kommi homme?", vastab tema: "Ühte ja kohe!" Kui inimene kasvab, omandab ta järk-järgult kannatlikkuse vooruse: kõike ei tohi kohe ära süüa või kulutada, vaid midagi tuleb panna kõrvale, säästa ja investeerida tuleviku tarbeks.
See on täpselt, kuidas tärkasid esimesed tsivilisatsioonid, kuidas inimühiskond hakkas tegelema karjakasvatuse ja põlluharimisega. Ühel hetkel taipasid iidsed kütid ja korilased, et kannatlikkus tasub ära: taimi ei tohi kohe kõiki ära süüa, vaid neid saab istutada ning mingi aja pärast saaki lõigata. Küttimise ja loomade kohe ära söömise asemel on kasulikum nende kodustamine ja erinevatel viisidel tarbimine.
Vaadates neid, kes on täna võimul, võib igaüks näha, kui puudulik on nende planeerimisvõimekus – ja see on tüüpiline detsiviliseerumise sümptom. Nagu väike laps, tahavad nad kõike ja kohe. Tänane maksupoliitika on kõigi jaoks eriti võõrandav: see ei soosi ei välisinvesteeringuid, ega oma ettevõtteid ja otsused, mis on võetud vastu Covidi epideemia kontekstis, on majanduse jaoks eriti hävitava iseloomuga.
Kuidas võiks tänast Läti poliitilist režiimi kirjeldada? Selle jaoks on üks Vana-Kreeka keelest pärit suurepärane nimi – kakistokraatia. See tähendab valitsust, mille pole moodustanud kõige võimekamad, vaid kõige hullemad inimesed.
Viimased otsused on minu jaoks tõeliselt šokeerivad, sest ma ei saa aru, mida ja kuidas need poliitikud mõtlevad. Kas nad ei saa aru, et inimesed peavad tulevastel aastatel ja aastakümnetel midagi sööma? Võib-olla loodetakse, et maksumaksjaid on võimalik lõpmatult "lüpsta", kuid kas maksumaksjad jäävad kuulekalt Lätti ja jätkavad maksude maksmist? Kõik, mis toimub, on nii mittemõistuslik, väärastunult infantiilne võimetus mõelda tulevikule. See oleks nagu järgnev käitumine kuldmune munevate kanadega: tapame need kanad kõik ära ja paneme nad patta, sest see on väga maitsev!
Miks on see nii? Ja siis me jõuame mõiste juurde, millest on tänaseni liiga vähe räägitud: "loomulik eliit". Paraku Lätis loomulikku eliiti enam ei ole.
Kas te võiksite seda selgitada?
Esiteks: kuidas võiks tänast Läti poliitilist režiimi kirjeldada? Selle jaoks on üks Vana-Kreeka keelest pärit suurepärane nimi – kakistokraatia. See tähendab valitsust, mille pole moodustanud kõige võimekamad, vaid kõige hullemad inimesed. Valitsus ei koosne mitte kõige targematest, arukamatest, julgematest, kõige ettenägelikematest inimestest, vaid nende vastanditest. Meil on täna kakistokraatlik režiim.
Kuidas me nii kaugele oleme jõudnud? Siinkohal me jõuame võtmemõiste juurde: loomulik eliit. Need on inimesed, kelle isiksuse moraalse kvaliteedi – mille moodustavad õiglus, julgus, ausus, tarkus, leidlikkus jne – tõttu ülejäänud ühiskonna liikmed austavad neid.
Kas nende inimeste käes on ka võim?
Mitte alati. Väga oluline on teha vahet võimul ja vaimsel mõjuvõimul. Võim on midagi, mis sunnib meid tegema midagi vägivalla ähvardusel. Näiteks kui politseinik mu tänaval arreteerib, siis on tal võim minu üle – sõltumata sellest, kas ma konkreetset politseinikku austan või mitte. Vaimne mõjuvõim – autoriteet – on teiselt poolt midagi, mis loob soovi kuuletuda ja vabal tahtel kuuletuda inimese otsustele tänu tema moraalsele kvaliteedile. Mõnikord käib vaimse mõjuvõimuga kaasas ka päris võim, kuid seda pole vaja. Tänapäeva maailmas võimukoridorides tavaliselt loomulikku eliiti ei näe.
Loomulikult üritavad mõned kuulutada, et loomulikku eliiti pole olemas, et kõik inimesed on täielikult ühesugused ja võrdsed. See on jama – egalitarism käib looduse vastu. Ilma loomuliku eliidita ühiskond ei jõua kaugele. Toome näite: ühes külas puhkeb kahe inimese vahel tõsine konflikt. Nad ei soovi minna politseisse, ega kohtusse, kuid nad soovivad oma tüli lahendada ja nad pöörduvad selleks oma külas väga austatud mehe poole – ja see inimene teeb selle ära. Selline on loomulik eliit – vähemalt tolle küla piires.
Tänapäeva maailmas võimukoridorides tavaliselt loomulikku eliiti ei näe.
Probleem on selles, et lätlastel enam sellist eliiti, mida võiks ka kutsuda "moraalseks aristokraatiaks", ei ole. Ma rõhutan veel kord: asi ei ole võimus, vaid vaimses meelevallas – autoriteedis. Kuid kunagi minevikus meil selline autoriteetne eliit oli olemas.
Külma sõja ajal, eksiilis olevatel lätlastel, kes olid pillutatud üle erinevate maailma riikide, oli olemas oma poliitiline-, sotsiaalne- ja kultuurieliit, keda meie vennad eksiilis väga tähelepanelikult ning suure austusega kuulasid.
Näiteks eksiilis oli olemas legitiimne Läti riigipea, kelleks oli piiskop Jāzeps Rancāns; siin Lätis olid meil vabadusvõitlejad, nagu Gunārs Astra, Lidija Doroņina-Lasmane ja teised. Paljud neist on tänaseks siit ilmast lahkunud, või on väga vanad – kuid kes meil on nende asemel? Võib-olla on kuskil olemas mõned üksikud isikud, kuid neid on nii vähe, et neist ei moodustu sellist eliiti, mis oleks ühiskonna strukturaalne osa. Kas kuskil on olemas sellise moraalse autoriteediga inimene, kelle poole teised saaksid kahtluste korral pöörduda? Ma näen, et loomuliku eliidi on kaotanud ka ülejäänud Lääneriigid, kuid neis on olukorda märksa parem kui siin Lätis.
Aga mida teie arvate – kas te olete Läti ühiskonna konkreetsemalt ja inimühiskonna üldisemalt trende ning võimalusi hinnates optimistlik või pessimistlik?
Lühikeses perspektiivis olen ma pessimistlik, kuid pikemas optimist. Hetkel toimub ühiskonna alustalade kokkuvarisemine – seda mitte ainult Lätis, vaid üle kogu Euroopa ja isegi üle terve Lääneilma. Ma arvan, et seda on võimatu tagasi pöörata. Ma ei taha mängida Cassandrat – kes on Kreeka mütoloogiast pärit printsess, kelle needuseks oli teha täpseid ennustusi, mida keegi ei uskunud –, aga ma arvan, et tänase olukorra lõpp saab olema halb. Tänane olukord meenutab viiendat sajandit AD, Lääne-Rooma impeeriumi languse eelõhtut.
Tänasest olukorrast on ka midagi kasu. Maskid on langenud!
Samas pean ma tunnistama, et ma alahindasin Läänemaailma vastupidavust ja inertsust, sest varem ma arvasin, et kokkuvarisemine leiab aset 2021. aastaks. Tuleb välja, et meie ühiskonnana, oleme võimelised langema veelgi sügavamale. Kui me vaatame kedagi, kes on moraalselt alla käinud, siis me arvame, et enam kaugemale minna ei saa. Tuleb välja, et see on võimalik. Ma rääkisid detsiviliseerumise protsessist juba kümme aastat tagasi, kuidas see tee viib kaoseni, ja ma väga loodan, et siin Euroopas ei jõua asi relvavägivallani, samas …
… kuigi me oleme näinud hullumeelset #BlackLivesMatter märatsemist Ameerikas ja mujal maailmas.
Jah. Prantsusmaa kindralid hoiatasid hiljuti, et Prantsusmaal võib puhkeda kodusõda. Ma palun Jumalat, et olukord ei kasvaks massivägivallaks. Kuid tuleb öelda ka seda, et tänasest olukorrast on ka midagi kasu. Maskid on langenud! Kui tegemist on sellise kriisiga nagu praegu, paljastub inimeste tõeline pale.
Kui ma täna loen sotsiaalmeedia postitusi ja kommentaare, siis ma näen, et need inimesed, kes on edvistanud oma õiglusega ja "korrektsusega", kes on välja paistnud suhkrusiirupina (tihti mänginud "eeskujuliku kristlase" rolli), kutsuvad täna üles vangistama, diskrimineerima ja ühiskonnast välja arvama elanikkonna "vale" osa – neid, kes on vaktsineerimata, tehes üheselt selgeks, et kui säherdused kõik maha kärvavad, siis saabub üleüldine õnneaeg. Ma olen lugenud selliste eeskujulike kodanike õiglusest pakatavaid kommentaare aastaid, kuid nüüd nad pakatavad Schadenfreude'ist, et teatud osa ühiskonnas sureb ära! Ma arvan et sellele pole vaja ühtegi kommentaari.
Valgus valitseb pimeduse üle ja valgus lõpuks võidab.
Kui kellelgi on veel kõhklusi osas kui madalale inimesed võivad langeda, siis võiks lugeda – või lugeda üle – Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" või Varlam Šalamovi "Kolõma jutud". Šalamovi jutud on eriti hirmutavad: need näitavad kui paljud vangid ja kui kiiresti Gulagi laagrite põrgus kaotasid igasuguse inimlikkuse – seda eriti suhetes kaasvangidega.
Tänu Jumalale, et me ei ela täna sellises olukorras, kus keegi ei tea, kas ta on homme elus, või mitte. Samas tänases kriisis on maskid langenud ja me ei saa seda unustada ning hiljem teha nägu, nagu selliseid asju poleks juhtunud. Me ei saa unustada, kuidas need, kes on võimul, on meid kohelnud. See on nagu abielus: kui üks pool petab ja teine selle andeks annab ning nad elavad koos edasi, kuid petmise fakti ei saa suhtuda, nagu seda ei oleks kunagi juhtunud.
Pikemas perspektiivis ma ei oska ennustada kui kaua ühiskonna kannatus kestab, sest ma olen seda kannatlikkust varem alahinnanud. Kuid nagu peale Lääne-Rooma impeeriumi langust tärkas uus tsivilisatsioon, juhtub minu hinnangul ka meie tsivilisatsiooniga. Veel ei ole käes lõpuajad. Ma tean, et tänane olukord ei saa kesta igavesti, ega olla lõplik, sest õnneks on selleks olemas liiga palju häid inimesi. Selles maailmas on alles liiga palju head. Valgus valitseb pimeduse üle ja valgus lõpuks võidab.
Toimetas Karol Kallas