Euroopa Liitu juhib rahvusriike halvustav alkohoolik Jean-Claude Juncker, "välisministriks" on aga endine kommunist Federica Mogherini, kes edendab poliitilise islami saabumist Läände. EL-i juhtriigi eesotsas jätkab Angela Merkel, kes on andnud otsustava panuse Euroopa islamiseerimisse. Prantsusmaa etteotsa tõusis pangandusmaailma käpiknukuks nimetatud Emmanuel Macron, kes on halvustanud oma maad ja leiab, et immigratsioon võib jätkuda, võtab Heikki Porkka Euroopa hetkeseisu kokku.
Federica Mogherini, üks Euroopa ohtlikumaid naisi, saabus 12. mail Tallinnasse Lennart Meri konverentsile. Mogherini on endine kommunist, praegune sotsialist, kes läks revolutsiooni ettevalmistavate jõudude poolele üle samal moel nagu paljud teised kommunistid, kui pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakkas kommunismiidee peale soppa lendama.
Poola ja Balti riigid seadsid 2014. aastal kahtluse alla tema valimise Euroopa "välisministriks", Soome aga noogutas koos teistega heakskiitvalt kaasa. Jyrki Katainen (endine peaminister) on avalikult kiidelnud, et on Mogheriniga suur sõber.
25. juunil 2015 oli Federica Mogherini sõnum maailmale järgmine:
"Islamil on oma koht Lääne ühiskonnas. Islam kuulub Euroopasse. Sellel on oma koht Euroopa ajaloos, kultuuris, toidulaual ja – mis olulisim – Euroopa tänapäevas ja tulevikus."
"Mõned inimesed üritavad kinnitada, et moslem ei või olla hea eurooplane. Et suur hulk moslemeid tähendab Euroopale hävingut. Need inimesed ei eksi mitte üksnes moslemite osas. Nad eksivad ka Euroopa suhtes, neil ei ole aimugi, mida kujutavad endast Euroopa ja euroopalik identiteet."
"Ma ei karda öelda, et poliitiline islam on osa tervikust. Usul on oma roll poliitikas – vahel hea, vahel halb. Usk võib olla osa protsessist. Tähtsaim on see, kas protsess on demokraatlik või ei."
Federica Mogherini eirab oma sõnadega tõde, sest islam ei aktsepteeri demokraatiat. Islami ja demokraatia ühitamine on võimatu. ÜRO Inimõiguste Konventsiooni asemel (paljud on sellele siiski alla kirjutanud – tlk) on islamiriigid allkirjastanud Kairo deklaratsiooni, milles allutatakse kõik vaidlusküsimused islamlikule šariaseadusele. See aga diskrimineerib naisi ja seksuaalvähemusi, soosib erinevate tegude eest surmamõistvaid otsuseid ja jäsemete maha lõikamist:
- naine pärib vaid poole sellest määrast, millele on õigus mehel;
- kohtus vastab kahe naise tunnistus ühe mehe tunnistusele;
- mees võib abielluda mittemoslemiga, naine mitte;
- mehel võib olla neli naist, naisel vaid üks mees;
- homoseksuaalsust karistatakse surmaga;
- islamist loobumise eest karistatakse surmaga.
Poliitiline islam, mis on Mogherini arvates osa terviklikust maailmast, on tegelikkuses oma julmuses ja eesmärkides kommunismist ning natsismist hullem.
Geopoliitiliste konfliktide asjatundja, Iraani päritolu uurija ja lektor Alan Salehzadeh kirjutas 19. juulil 2016:
"Islamimaades teavad inimesed hästi, millist räpast mängu usu nimel mängitakse. Me ei peaks siin läänemaailmas olema nii kergeusklikud. Mind paneb imestama see, et mitmed Soome üksikisikud ja organisatsioonid kaitsevad sellest hoolimata islamiste ning toovad esile seisukohti, mis toetavad poliitilist islamit. Saan aru, kui sügavalt usklik ja politiseerunud šiia- või sunnimoslem, liiga kergeusklik või pistisega ära ostetud või palgaga kinni makstud "spetsialist" kaitseb poliitilist islamit. Aga ma ei mõista, kuidas osa mõistlikest inimestest ei taha aru saada, kui palju on poliitiline islam ohtlikum natside aegsest fašismist. Kogu maailm on selle ideoloogia ohver, sealhulgas miljonid rahumeelsed moslemid."
Euroopa on praegusel varasemast suuremas ohus. Euroopa liitu juhib alkohoolik Juncker, kes halvustab rahvusriiklust. "Välisministriks" on sotsialist, kes oma tegevusega edendab poliitilise islami maabumist Läände. EL-i juhtiva riigi eesotsas jätkab Angela Merkel, kelle tegudel ja sõnadel on olnud otsustav roll Euroopa islamiseerimisel. Prantsusmaa etteotsa tõusis pangandusmaailma käpiknukuks nimetatud Emmanuel Macron, kes on oma maad halvustanud ja leidnud, et massiline immigratsioon võib jätkuda.
Sunnipoliitikaga (pagulaskvootide ja "ühise koorma" jagamisega) pürgib EL kõikide liikmesriikide sisejulgeoleku destabiliseerimiseni. See on vajalik föderaalse liitriigini jõudmiseks.
EL on mitmel korral rikkunud omaenda tehtud lepinguid nagu teiste riikide võlgu puudutavaid klauslid, Dublini konventsioon ja Schengeni leping. Moslemite invasioonist alates on Euroopa Komisjon ja Europarlament näidanud üles täielikku selgrootust ja hoolimatust oma kodanike tuleviku ja turvalisuse suhtes.
Euroopa Liidu liikmesriigina on Soome olukord muutunud mitmeti halvemaks kui enne liitumist. Rahvuslik ühtekuuluvustunne on järsus languses, töötus on kõrge, tasuta toiduabi järjekorrad kasvavad, riiki voolab odav tööjõud, julgeolek on nõrgenenud ja riigis peidavad ennast tuhanded ohtlikud illegaalid, ent riik korraldab ajujahti oma kodanike vastu, otsides selleks erinevaid põhjusi. Pealegi kehtivad Soomes nüüd kahed reeglid, ühed on moslemite, ja teised põliselanike jaoks. Mitteametlikke šariaadikohtu istungeid on peetud juba mitmete aastate jooksul.
Kelle mängureeglitega Euroopa Liitu edasi "arendatakse"? Igatahes mitte liikmesriikide põliselanike soove arvestades.
Kas küsis keegi Tallinnas Mogherinilt, kas ta on jätkuvat seda meelt, et poliitiline islam (islamism) on osa tervikust, milles Liidust aretatakse jõumeetoditega multikultuurset liitriiki? Vaevalt.
Tõlkinud Roland Tõnisson