Me teeme kõik elus kompromisse, kuid teatud kompromisse ei tohiks teha, sest sellega inimene sisemiselt korrumpeerub. Riik peab end eriliselt tagasi hoidma, et mitte avaldada kaudset sundi oma kodanike kehadele või mõjutada nende poliitilisi veendumusi, kirjutab Londoni majanduskolledži juuraprofessor Kai Möller meediakanalis Welt.
Demokraatias tehakse poliitilisi otsuseid enamuse poolt. Sellega kaasneb probleem, et enamus võib teoreetiliselt vähemuse huvi ignoreerida või koguni türanniseerida ("enamuse türannia"). See on üks põhjustest, miks pea kõikides liberaalsetes demokraatiates on kohtulik põhi- ja inimõiguste kaitse: kohtutel on ülesanne kaitsta põhi- ja inimõigusi, samuti ja justnimelt mittearmastatud vähemusi türanliku ja riiveid kehtestava enamuse eest.
Seega peaks põhi- ja inimõigustega tegelevad õigusteadlased olema väga tähelepanelikud, kui Saksamaal toimub 2G[i] sildi all mittearmastatud ja paljuski põlatud mittevaktsineeritute välistamine avalikust elust. Mittevaktsineeritud ei saa minna enam restorani, nad ei saa paljudes kohtades minna poodi. Kultuuriüritused, spordisaalid ja paljud teised avalikud kohad on nende jaoks tabu, isegi koosolemised teiste inimestega on nende jaoks ekstreemselt piiratud. Mõned linnad Baden-Württembergis on kehtestatud neile koguni öise liikumiskeelu.
Seda situatsiooni saadavad paljud meediakanalid usina trummipõrinaga, millega mittevaktsineerituid esitatakse meelsasti harimatute, teadusevaenulike, ristmõtlevate, põhimõtteliselt paremradikaalsete või vähemalt radikaliseerumisohus olevatena, seega on tendents kujutada neid vägivallaks valmis olevate ebasümpaatsete inimestena.
Saa paneb minus kõik häirekellad helisema. Enamasti Inglismaal elava ja töötava inimesena näen ma oma silmadega, et Inglismaal mittevaktsineeritute välistamist ei toimu: vaktsiinipasse ei kasutata, üldise kohustusliku vaktsineerimise diskussioon sisuliselt puudub. Poliitikute suhtumine mittevaktsineeritutesse ei ole õpetav või ähvardav, vaid respekteeriv ja julgustav. Seal, kus on nõutud testid, testivad ennast nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed.
Ja ennäe – saab ka nii! Alates 2020. a. juuli keskpaigast on peaaegu kõik piirangud kaotatud, ühiskond on vaba ja koroona astub aina enam tagaplaanile. Detsembris tulid kerged piirangud Omikroni laine tõttu tagasi, kuid valitsus valmistus juba ette nende reeglite – nagu näiteks avalikus ruumis maskide kandmine – ärakaotamisele 26. jaanuarist ja normaalsusesse tagasipöördumiseks.
Nende isiklike muljete taustal soovin järgnevalt analüüsida mittevaktsineeritute välistamise küsimust tarkuse, õigluse ja eetika vaatenurkadest.
Esiteks: 2G strateegia poliitilises tarkuses võib juba seetõttu kahelda, et see mitte ainult ei võimalda välistamist ja lõhestamist, vaid, nagu Ulrike Guérot oma intervjuus selgitas, on juba tegelikkuses välistamas ja lõhestamas. Enesestmõistetavalt teeb selline välistamine midagi oma objektidega: surve tekitab vastusurvet. Viha, arrogantsus ja karikatuurid enamuse poolt viivad allasurutud vähemuse viha, arrogantsuse ja karikatuurideni. Pingeid ei võeta maha vastastikuse respekti, arutluste, kuulamise või vastastikuse veenmisega, vaid konfrontatsiooniga. See on mäng tulega.
Teiseks on küsimus õiglusest ja sellega tihedalt seotud mittevaktsineeritute ebavõrdse kohtlemise põhiseaduslikust põhjendatusest. Vähem või rohkem esitatakse argmente, et piirangud peavad tegema vaktsineerimise „atraktiivsemaks" – sisuliselt räägime siin „nügimisest". („Nügimine" on viimasel ajal moodi tulnud teooria, mis soovitab kodanikke mitte ainult õnneks sundida, vaid läbi atraktiivsuse või rohkem või vähem pehme manipulatsiooni kaudu juhtida neid "õigele" käitumisele.)
2G puhul ei ole tegemist atraktiivsuse või nügimisega, vaid radikaalse, repressiivse vabaduste piiramisega. Atraktiivsus oleks näiteks preemia või maksuhüve neile, kes end vaktsineerida lasevad – ja sellest võiks täiesti rääkida. 2G puhul ei ole aga midagi sellist, vaid tegemist on sundimisega. Sest vaba kodanik ei pea saama õigust poodi ostma, lastega ujulasse või sõpradega kohtuma minna tänu oma „heale käitumisele", pealegi ei ole mingit põhjust neid asju „atraktiivsemaks" teha.
2G kasutuselevõtu üks argumentidest on väide, et see annab vaktsineeritutele kindluse ja vähendab viiruseid. Teisalt on nii põhiseaduslikus kui ka moraalses aspektis küsimus proportsionaalsusest. Seejuures tuleb kaaluda ka ebavõrdse kohtlemise raskust seoses avalikes huvides oleva viiruse vähendamisega.
Ma peame seega esmalt küsima, kui riivav on mittevaktsineeritute ebavõrdne kohtlemine. Hetkel praktiseeritav „mittevaktsineeritute lukustamine" on vaieldamatult ekstreemne meede. Sellele vastatakse, et see on ju mittevaktsineeritute käes lõpetada see olukord enese vaktsineerimise läbi. Ühelt poolt on õige, et mittevaktsineeritute ebavõrdne kohtlemine ei ole samaväärne näiteks rassil, sool või seksuaalsel orientatsioonil põhineva ebavõrdse kohtlemisega. Teisalt aga tuleb panna tähele, et ebavõrdne kohtlemine on seotud otsusega lasta endale süstida kehasse substantsi, mis põhjustab füsioloogilise reaktsiooni. (Nimetatud füsioloogiline reaktsioon ja keha muutumine eristab vaktsineerimist näiteks vere võtmisest alkoholikontrolli raames.)
Riik, kus on vabadused, peab respekteerima oma kodanike kehalist ja vaimset terviklikkust. Nii respekteerib riik, kus on vabadused, mõtte – ja koguni absoluutsel määral usuvabadust – isegi inimeste puhul, kelle mõtted ja usuveendumused on üsnagi ohtlikud ning neile ei tohi ajupesu teha. Ja riik, milles on vabadused, respekteerib kehalist puutumatust absoluutselt niivõrd, kuivõrd meditsiinilisi toiminguid ei tohi inimese tahte vastaselt teha. Riik, mis tegeleb oma kodanike keha ja vaimu kontrollimisega, teostab otsest riivet ja tegutseb totalitaarselt.
Seega võiks ütelda, et mittevaktsineeritute ebavõrdne kohtlemine on samastatav ebavõrdse kohtlemisega poliitiliste veendumuste tõttu. Nii nagu mittevaktsineeritu võib anda järgi riiklikule sunnile ja vastu oma sügavat veendumust end vaktsineerida, kuna ta ei suuda enam taluda sotsiaalset isoleerimist, nii võib ka näiteks kristlik-konservatiivse partei pooldaja muutuda roheliste ideede eest võitlejaks, et saada ministeeriumis atraktiivne töökoht.
Me teeme kõik elus kompromisse, kuid teatud kompromisse ei tohiks teha, sest sellega inimene sisemiselt korrumpeerub. Riik peab end eriliselt tagasi hoidma, et mitte avaldada kaudset sundi oma kodanike kehadele või mõjutada nende poliitilisi veendumusi. Siit järeldub, et mittevaktsineeritute ebavõrdne kohtlemine on väga tõsine asi, nii meetmete intensiivsuse aspektist (avalikust ja sotsiaalsest elust välistamine) kui ka ebavõrdse kohtlemise põhjust silmas pidades (enda vaktsineerimise üle otsustamine).
Teise sammuna peaksime me analüüsima avalikku huvi. Kui palju kaitset võidame juurde läbi 2G või 2G+ võrreldes 3G[ii] alternatiiviga? Võiks ka küsida: kui tuhat vaktsineeritut (või vaktsineeritut, tõhustusdoosi saanut või testitut) oleksid ühes ruumis ja tuhat testitud mittevaktsineeritut oleks teises ruumis, kui palju inimesi keskmiselt nakatuks ja viiruse saaks?
Nii palju, kui ma tean, on selles küsimuses usaldusväärseid andmeid vähe. Ühelt poolt me teame, et vaktsineeritud nakatuvad edasi ja levitavad viirust – ja Omikroni puhul markantselt üldse mitte vähem kui mittevaktsineeritud. Teiselt poolt on teada ka see, et kiirtestide veamäär on märkimisväärne. Olukord ei ole seega empiiriliselt ühemõtteline, kuid siin näib, et ei ole olulist vahet mittetestitud vaktsineeritu ja testitud mittevaktsineeritu vahel. Sellega kaasneb loomulikult ka see, et igaüks saab end vaktsineerida või lasta teha tõhustusdoosi, millega vähendatakse isiklik risk üldiseks eluriskiks, kuna viirust ei ole võimalik täielikult välja juurida, niikuinii kõik varem või hiljem nakatuvad.
Kolmandaks ja lõpuks tahaksin ma analüüsida mittevaktsineeritute ebavõrdse kohtlemise probleemi eetika vaatenurgast, millega pean silmas küsimust heast või edukast elust. Mida tähendab vaktsineeritud enamusele seada vaktsineerimata vähemusele sellised piirangud? Igaüks tunneb ise, et viha, põlgamine ja kõrkus, ükskõik, kui mõistetavad nad üksikjuhtumil oleks, teevad hinge tumedaks. Filosoofiliselt kasutatud ja liberaalsele mõtlejale Ronald Dworkinile omistatud sõnad: kes teist inimest võrdsena ei võta, teda koguni piirab või diskrimineerib, ei respekteeri tegelikkuses ka iseennast. Nii ei tooks liberaalne hoiak, mis lõpetaks mittevaktsineeritute diskrimineerimise, mitte ainult põhiseaduse väärtustega kooskõlas oleva lahenduse, vaid vabastaks sisemiselt ka selle, kes liberaalset hoiakut järgiks.
Ma tean, kui palju räägitakse Saksamaal mittevaktsineeritutest, kui palju see on kantud frustratsioonist ja moraalsest kõrkusest ja kui vähe on see suunatud sellele, et pandeemiast välja tulla. Samal ajal, kui Saksamaal diskuteeritakse juba nädalaid üldise vaktsineerimiskohustuse üle, mida tõenäoliselt kunagi ei tule, lahendab Inglismaa Omikroni laine probleemi pragmaatiliselt ja valmistub tagasipöördumiseks normaalsusesse.
Ma ei taha ülistada Briti valitsuse pandeemiamänedžmenti: on palju ebakõlasid, lukustamised olid väga, vahest isegi ebainimlikult karmid, kaasatud näitlejad on osaliselt kaheldavad karakterid. Kuid liberalismi emamaal ei ole poliitiliselt kohta frustratsioonile ja moraalsele kõrkusele mittevaktsineeritute suhtes. Vahest on seletuseks see, et inimesed mõistavad seal intuitiivselt, et ilma kahjustavate tegudeta ja negatiivsete emotsioonideta elatakse lihtsalt paremini.
Vaktsineeritute ja mittevaktsineeritute enesestmõistetav võrdne kohtlemine ei ole mitte ainult poliitiliselt tark ja õiglane, see on ka eetiline vabastuslahing vaktsineeritutele. Saksamaa peaks kibekiiresti 2G-st loobuma.
Tõlkis René Allik
[i] 2G – Geimpft oder Genesen – vaktsineeritud või viiruse läbipõdenud. Toim.
[ii] 3G – Geimpft, Genesen oder Getestet – vaktsineeritud, viiruse läbipõdenud või testitud. Toim.