Markus Järvi avaldab täismahus ja kommenteerib kahte kirja Hans H Luigele, millest tuli juttu ka Eesti Ekspressi hiljuti avaldatud loos SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegevusest ja põhimõtetest.
Aasta viimases Eesti Ekspressis ilmus Ekspress Grupi omaniku Hans H. Luige juhtkiri, milles mind nimetati otsesõnu argpüksiks. Mäletan, et seda lugu lugedes tekkisid mul vastakad tunded. Kas jätta kõik sinnapaika või astuda dialoogi argpükslikkuse teemal? Otsustasin viimase variandi kasuks.
Kuna olukorras, kus sõna on seatud sõna vastu, kipuvad needsamad sõnad olema reeglina kasutud, tekkis mõte elavdada Eestis dialoogivormi, mis argpükslikkuse küsimuse lahendamisel peaks olema suhteliselt tõhus abimees.
Duell ehk reglementeeritud kahevõitlus, milles solvatud osapool palub viisakalt oma solvajal relvad valida ning osapoolte kokkuleppel satisfaktsiooni määra kehtestada, asetades end füüsilise vigastuse või surma ohtu, peaks argpükslikkuse teema ipso facto lõplikult lahendama.
29. detsembril saatsin Eesti Ekspressi toimetusele alloleva sisuga teksti, mille palusin avaldada oma vastulausena paberlehes ja Ekspressi veebiväljaandes.
Argpükside aasta saab otsa – või alles algab?
Hans H. Luik räägib loos „Hea uudis: argpükside aasta saab otsa!", kuidas ma olevat öelnud arvamusfestivalil Eesti Rahvusringhäälingu pealaval, et peavoolumeedia on „valet täis".
Kohe alguses tuleb öelda, et ma ei pildunud kordagi üldistavaid väiteid, nagu oleks kogu peavoolumeedia „valet täis" – iga päev, juhtkirjast ilmauudisteni, müügikuulutustest ja koomiksitest spordiuudisteni. Nii nagu oleks minult ilmne jaburus midagi sellist väita, oli ja on Hans H. Luige poolt minule sellise väite omistamine küüniline liialdus eesmärgiga juhtida tähelepanu kõrvale nendelt juhtumitelt, kus end ise kvaliteetmeediaks tituleerivad peavoolu väljaanded on häbitult valetanud.
Kuna arvamusfestivalil ERR-i laval toimunud arutelu keskendus libauudiste teemale, tõin ühe konkreetse näitena välja just Hans H. Luige poolt juhatatud Ekspress Grupi väljaande libauudise 2014. aasta suvest, mil Eesti Päevaleht avaldas artikli, kuidas Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu liikmed istuvat ühes paadis Putini lähikondlase Vladimir Jakuniniga.
Olles Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajaliikmeid ning artikli avaldamise hetkel ka nõukogu esimees, tean isiklikult, kuidas asjad tegelikult on. Mingeid sidemeid Jakuniniga, Venemaa võimuringkondadega ja Moskva koridoridega ei ole. Lihtsalt ei ole.
Kui sinu kohta kirjutatakse aga valmis libauudis, mis on otsast lõpuni kas otseselt valelik või mõnes parimas lõigus häbitult tendentslik ja mille eesmärgiks on ühemõtteliselt diskrediteerimine, häbimärgistamine ja laimamine, siis hakkad lehes trükitut hindama sootuks teises valguses – laused tuleb asetada jutumärkidesse, lause taha tuleb aga riputada suur punane küsimusmärk. Ja ma ei räägi siin ilmaennustusest ja spordiuudisest. Ärgem mängigem lolli.
Hans H. Luik meenutab oma küsimust: „Kes see teie arvates võiks olla, kes meedia valet täis topib? Mind kah huvitaks! Kas õelad omanikud? Või ehk homod? Immigrandid?". Samas jätab ta targu esile toomata minu vastuse, milles polnud midagi jahmunut, nagu Luik püüab näidata. Oma vastuses palusin tal seletada minule ja publikule, millest on see tingitud, et tema omanduses olevas meediagrupis kirjutati SAPTK teemaline libauudis, milles levitati otseseid valesid.
Kes Teie meedia valet täis topib, hr Luik? Selgitage seda minule ja oma lugejatele! Kas toimetuste poliitikat kujundavad „homod ja immigrandid" või „õelad omanikud"? Mina ei tea. Siiralt ei tea. Aga just selle tõttu oleks väga huvitav kuulata, kuidas need asjad peavoolu toimetustes käivad. Lõppkokkuvõttes olen mina Teie toimetuste kuludega võrreldes mikroskoopilise eelarvega funktsioneeriva kodanikuportaali Objektiiv peatoimetaja mitte Ekspress Grupi omanik ja taasiseseisvunud Eesti mõjukaim meediaärimees. Teie olete. Selgitage siis meile! On fakt, et Teie väljaanne on valetanud.
Hans H. Luik räägib oma tulututest püüetest minuga kontakteeruda. Ma ei mäleta, et keegi oleks mulle helistanud. Küll aga sain kirja, millele plaanisin vastata peale mõne kiire tööülesande lõpetamist. Kuna minu võimekus rööprähklemises on nullilähedane, suutsin kirja loomulikult ära unustada. Kui kiri mulle alles järgmisel nädalal meelde tuli ja ma seda uuesti lugesin, oli minu hinnangul juba hilja sellele vastata. Siin tegin tõsise vea ja palun vabandust oma ebaviisaka käitumise pärast, härra Luik. Ometi polnud minu teo või tegematajätmise ajendiks argpükslikus ning Teie valmidus mind viimases süüdistada ning oma lehes sopaga üle valada ei tohi jääda sinnapaika.
Härra Luik, Te olete nimetanud mind avalikult argpüksiks. Teie poolt juhitud meediaväljaandes on laimatud Sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni kaitseks ja levitatud meie kohta otsest valet. Enda, oma perekonna, SAPTK ja minu juhitud väljaande „Objektiiv" au ja hea nime pärast teen nüüd midagi, mida minu teada pole Eesti meediaväljaannete senini olematus debatikultuuris teinud mitte keegi enne mind, ega tee tõenäoliselt mitte keegi peale mind.
Ma kutsun Teid duellile, härra Luik. Mitte piladuellile, nagu seda tegi Bismarck ühe oma oponendi kutse peale, vaid tõelisele duellile. Valige relvad – külm- või tulirelvad, jah reaalsed relvad. Teie ja minu sekundantide kokkuleppel määratakse duelli toimumise täpne aeg ja koht, nagu ka satisfaktsiooni määr. Minul poleks midagi ka selle vastu, kui satisfaktsiooniks oleks võitlus usque ad mortem. Minu ettepanekut tiivustab unistus ühiskonnast, kus mehed valivad oma sõnu ja on valmis oma sõnade eest ka vastutama, vajadusel surmani. Usque ad mortem.
Väsinuna lõputust jahumisest, tühjadest sõnadest ja repliikidest, pahatahtlikest vihjetest ja viljatutest tõestustest, on aeg endale tunnistada, et sõna ühiskondliku dialoogi vahendina on läbi kukkunud. Teie – sõnade kaupmehena, mõistete müügimehena – olete olnud osaline tema languses. On aeg lasta kõneleda mõistetega vahendamata loomusel, sõnadesse seadmata silmapilgul. Sellel, mis avaldub siis, kui vaadatakse teineteisele kolmekümne sammu pealt silma, laetud relv käes.
Argpükside aasta saab otsa – või alles algab? Näis. Palju sõltub nüüd Teie vastusest minu kutsele, härra Luik.
Peale seda, kui olin kirja Ekspressile saatnud vastas peatoimetaja asetäitja Sulev Vedler, et kiri avaldatakse.
Vana-aasta viimase pühapäeva missal valdas hinge rahu ja kindlus. Ma olin veendunud, et olin teinud õige valiku ning lõpuks ometi võin ma teha midagi, kus inimlik sõna saab lihaks ja vereks, kus vastutus inkarneerub konkreetsetes tegudes – oli ju ometi jõuluaeg, mil me mediteerime Jumala Sõna sündimise müsteeriumi üle.
Saab näha, kas härra Luik vastab minu kutsele, milline saab olema tema relvavalik ning millise satisfaktsiooni määra me omavahelisel kokkuleppel saavutame, mõtlesin vahetult enne aastavahetust. Ühe asja üle olin aga eriliselt rõõmus: ükskõik millises modaliteedis saab süüdistus argpüksluses kutse esitamisega lõpetatud ning minu ja minu perekonna hea nimi taastatud. Ootasin rahuliku ja rõõmsa meelega edasisi arenguid.
Uue aasta esimese poole tunni jooksul helistas hea kolleeg Martin Vaher. Endale omasel moel tunnistas ta, et duellikutse toob ilmselt kaasa tõsised muudatused Objektiivi töös, meie väljavaated polevat enam endised ning kogu meie tegevus asetub peale seda sootuks teisele tasapinnale.
Noogutasin. Kahtlemata oli tal õigus. Sellest hoolimata soovitasin tal mõelda mitte nii tumedates toonides ning heita end vabaduse ehk tunnetatud paratamatuse rüppe. Tuleb see, mis tuleb. Lõppude lõpuks on tõde Kogujal, sellel, kes oli kuningaks Jeruusalemmas: tühisuste tühisus, kõik on tühine. Nuta, inimene!
Ent siis kõlas Martini suust midagi ootamatut, mis oli mulle uus: duellis osalemine on kirikus karistatud ekskommunikatsiooniga ehk kirikust väljaviskamisega. Ma olin õppinud moraaliteoloogiat, ent ei mäletanud, et oleksin kuulnud nii karmidest kanoonilistest karistustest duelli suhtes.
Olgem ausad: kiriku ees seisavad tänapäeval tuhat ja üks moraaliprobleemi tahtlikust lapsetapust kuni Eestiski laialdast tuntust kogunud "geiseksini", ent duelli tänapäeva patuse inimlooma radar millegi pärast kinni ei võta. Võiks olla ju hea plaan peenemat sorti patusele – kõik liuglevad ringi nagu lodevad limukad, aga mina, vot mina patustan õige duelliga. Aga mis siin rääkida. Keegi pole selle peale tulnud. Sestap ei kuule te ühestki kantslist ka duellivastaseid üleskutseid ette loetavat ega üheski ülikoolis duellivastaseid traktaate kirjutatavat. Ent kunagi oli aeg, mil inimene harrastas vähem kõiksugu lodevust, seevastu hoidis aga kinni oma aust. Meistrimehe au oli tema töös, sõjamehe ja aadliku au tema voorustes. Mõlema au kristalliseerus heas nimes.
Niisiis, ma polnud teadlik nii karmidest kanoonilistest karistustest. Kiri oli aga juba saadetud. Uue aasta esimestel tundidel võtsin ette olulised duelli puudutavad kanoonilised tekstid. Vaielda polnud millegi üle. Ilma igasuguse kahtluseta oleksin endale ja oma sekundantidele kaasa toonud kirikust väljaviskamise karistuse. Kui Hans H. Luik oleks katoliiklane ja ta minu kutse vastu võtaks, visataks välja ka tema, koos sekundantidega, loomulikult. Ja koos oma punase habemega.
Endine lõbusus hakkas asenduma kriipiva monotoonse valuga. Valule järgnes apaatia. Seejärel astus aga õnneks sisse vana-hea tuttav masendus. Tema sõbralikust uusaastatervitusest kosutust saanuna, tundsin, et kõik on jälle endine ning aeg on päevakene õhtale saata. Hommikul üles tõustes kirjutasin Luigele teise kirja.
Tervist, härra Luik!
Nii hirmus kui see ongi, olen sunnitud oma vastulause tagasi võtma ning seda mitte avaldama. Põhjuseks on artikli teises pooles väljendatud duellikutse. Duellist ei saa ma peale põhjalikumat uurimist ja südametunnistuse läbikatsumist katoliiklasena osa võtta ega kedagi ka sinna kutsuda.
Kuigi olin teadlik Leo XIII entsüklika Pastoralis Officii selgest hukkamõistust duelli kui praktika suhtes, polnud ma siiralt teadlik paljude eelnevate paavstide ja kirikukogude väga karmidest kanoonilistest karistustest, mis duellis osalemisega kaasnevad. Nende all tuleb silmas pidada Trento kirikukogu duelli ühemõttelist hukkamõistu, mille kanoonilise karistusena oli ette nähtud nii kutsujale, kui kutse vastuvõtjale ekskommunikatsioon ehk kiriku ühtsusest väljaviskamine. Pius IX laiendab apostellikus konstitutsioonis Constitutio Apostolicae Sedis ekskommunikatsiooni karistuse ka duellis muul moel kui otseste võitlejatena osalejatele.
Kuna ma olen Katoliku kiriku poeg, armastan kirikut kogu südamest ning ainus, keda ma tõeliselt kardan, on Kristus Kõigevalitseja, kes oma kiriku kaudu õpetab ja valitseb, siis ei saa ma asetada ei ennast, enda oponenti ega mõlema poole sekundante olukorda, kus minupoolse kutse tulemusena seatakse teadlikult ohtu nende igavene saatus.
Seetõttu olen sunnitud võtma artikli tagasi ning paluma teil seda mitte avaldada. Ühtlasi pean tagasi võtma ka duellikutse.
Tunnistan, et ma ei arvanud kunagi, et pean kiriku õpetust järgides sellise ohvri tooma, et olen võimetu lükkama ümber avalikku süüdistust argpükslikkuses ning mul puuduvad ultimatiivsed vahendid seismaks enda ja oma perekonna hea nime kaitseks.
Ma arvasin ja lootsin alati, et viimaseks õlekõrreks sõnade devalveerudes ja üleüldises moraalses lagas on võimalus seista oma oponendi vastas ausas võitluses ja vaadata talle silma, ent nüüd sai mulle selgeks, et sedagi lohutust pole antud. Kõigeks muuks olin valmis. Selleks mitte.
Härra Luik, võte olla kindel, et selle kirja kirjutamine on mulle märkimisväärselt raskem, kui enda elu ohtu seadmine hea nime kaitseks ausas võitluses.
Te valasite mind oma lehes sopaga üle ja nimetasite avalikult argpüksiks. Edasise olen sunnitud jätma Teie hoolde.
Mitte mingit muud õiendust või artiklit ma enam antud juhul teha ei taha, sest sõnadega sõnade vastu astumine ja kosmeetiliste detailide üle nääklemine pole olnud minu eesmärk.
2. jaanuaril võttis minuga taas ühendust Ekspressi peatoimetaja asetäitja Sulev Vedler, kes palus leida aega pikemaks intervjuuks. Pean tunnistama, et Vedleri ja Ekspressi peatoimetaja Erik Mooraga näost näkku suhtlemine oli üllatavalt meeldiv kogemus.
Artikkel, mis käesoleva nädala Eesti Ekspressis ilmus on kahtlemata üks kõige tõetruumaid pilte, mis SAPTK-st peavoolumeedias kogu meie tegevuse jooksul on ilmunud. Eriliselt hindan seda, et kõik Hans H. Luige argpükside artikliga ja sellele järgneva duellikutsega seotud asjaolud on kesksetes punktides ausalt ära toodud. See oli Eesti Ekspressi meeskonnalt aumehelik lähenemine.
Et afäär oleks veelgi selgem, otsustasin kirjad avaldada ka Objektiivis.
Niisiis, mida me sellest kõigest õppisime?
Põhimõtteliselt mitte midagi. Mina pean võitluslikku kutsumust teostama kirjade kirjutamise, artiklite vorpimise, kommentaaride sisselugemise, saates "Fookuses" kokutamise ehk ebatsiviliseeritult pikkade vahedega konarlike mõtete esitamise ja artiklite avaldamise vormis. Mul on kahju, et püüd rabeleda hetkekski välja ID-kaardi isikukoodi staatusest ning asetada sõna taas vastutuse vereslihale, kukkus läbi. Alatiseks.
Kõik jätkub liberaalse demokraatia tapvas monotoonsuses. Au ja väärikus naerdakse välja – kuidagi närviliselt, endalegi aru andmata paanilisusega. "Cervantese kolm musketäri ja koer jee. Noor kaskoonlane saabus Pariisi. Voilà, raisk…"
Sõna ühiskondliku debati vahendina on endiselt devalveeritud. Tühje ja vastutusest vabastatud sõnu lendab iga päev tonnide kaupa. Paljud neist pärinevad minult endalt.
Ainus lohutav mõte on parasjagu Postimehe rünnak Objektiivi vastu. Kui kaoks perspektiiv sotsialistidele, Postimehele, Eesti 200-le ja Andreas Kajule buldooseriga jurta uksest sisse sõita, siis saaks küll eluisu otsa.
Palugem Issandat ja Tema pühakuid, et selle vastu ometi mõnda kanoonilise õiguse dokumenti välja ei ilmuks!