Ma ei suuda leppida kõigega, mida olen endaga kahe viimase aasta jooksul teinud, veel vähem abiga mida mõned tervishoiutöötajad mulle on osutanud, kirjutab valusas isiklikus kogemusloos meheks saada püüdnud ja aastapikkuse hormoonteraapiakuuri läbinud noor naine Sydney Wright.
Kaks aastat tagasi olin ma terve ja ilus, keskkooli lõpetama asuv tüdruk. Peagi sai minust ülekaaluline, peaaegu suhkruhaige ja kohutav transmees.
Ma ei süüdista kõiges tervishoiuteenuste pakkujaid, sest oleksin pidanud ise targem olema, aga kindla peale aitasid nad mul endale palju kahju teha – ja teenisid seejuures kopsaka tasu.
See on minu lugu.
Juba varajasest lapsepõlvest alates olin ma alati teistest tüdrukutest erinev. Ma kandsin poisteriideid ja mängisin poiste mänguasjadega. Ma olin klassikaline poisitar.
Vanemaks saades hakkasin tundma romantilist huvi tüdrukute vastu. Välja arvatud ühe poisiga keskkoolis, käisin väljas ainult tüdrukutega.
Sellal poleks te osanud mind vaadates märgata, et olin gei. Mul olid pikad blondid juuksed, kandsin meiki ja käitusin üsna feminiinselt. Aga oma peas teadsin, et olen gei – kuigi pigem ennast jälestav gei.
Tõde on see, et mulle ei meeldinud geid ja ma ei tahtnud nendega seotud olla. Ometi seal ma olin, käies kohtamas ainult tüdrukutega.
Kui olin saanud 17-aastaseks, olid mu vanemad ammu lahutanud ja elasin koos isaga. Sellal sai ta teada, et käisin kohtamas ainult tüdrukutega. Ta viskas mu peagi kodust välja, öeldes et teen kas tema tahtmist või pean minema.
Mul ei olnud palju valikud ja kolisin kokku emaga.
Varsti pärast seda lõikasin oma juuksed lühikeseks – otsus kurvastas minu mõlemaid vanemaid. Järgnev kurvastas neid aga palju enam.
18-aastaselt hakkasin Instagramis nägema hulka transsooliste meeste „edulugusid". Transmehed rääkisid, kuidas nad olid alati tundnud, et nendega on midagi „valesti" ja et inimesed ei suutnud ära tunda, et nad olid enne vahetust olnud teisest soost.
Kõigil nende lugudel tundus olevat õnnelik lõpp – ja see tegi mu päris kadedaks.
Mulle vaadati avalikkuses oma tüdrukul käest kinni hoidmise pärast viltu, tundsin et kõik mõistavad mind pidevalt hukka, samas kui transsoolised said oma samasooliste kaaslaste kõrval näha välja nagu vastassugu.
Ma panin seda pahaks ja hakkasin transsoolisi kadestama. Mõtlesin ka ise soovahetusele.
Kiirtee transsooliseks
Kõik mida lugesin, rääkis soovahetamise poolt.
Kahjuks ei leidnud ma ühtegi artiklit kahetsevatest transsoolistest või tohututest terviseprobleemidest, mis soovahetusega kaasneksid. Räägiti üksnes sellest, kui vapraks see su teeb ja kui hea see sinu jaoks on.
Andsin oma parima, et leida raamatuid, mis oleks vaadanud teemat kriitiliselt ja pakkunud vastandlikke vaatepunkte, aga leidsin ainult transsoolisust pooldavaid autoreid. Seetõttu tegin lihtsa järelduse: kui kõik „eksperdid" on selle poolt, miks mitte seda siis teha?
Iga päev nägin ma ennast ebaloomuliku, poolmeheliku lesbina. Ma vihkasin seda kujutlust ja oleksin parema meelega olnud mees, kes käib väljas tüdrukutega. Seega ma guugeldasin, kuidas vahetada oma sugu meheks.
Esimene samm oli leida terapeut, kes kirjutaks mulle hinnangu, mis lubaks alustada hormoonide võtmist.
Peagi leidsin terapeudi, kes ütles et ta aitab mind. Ma ütlesin talle, et tahan hormoonidega alustada minu 19. sünnipäeval, mis oli kõigest viie nädala pärast. Ta nõudis ainult ühte tunniajast kohtumist nädalas.
Vaevalt sellest ajast piisab, et kedagi tundma õppida. Ometi sain ma nende viie tunniga ametliku hinnangu, mis avas mulle uksed, et saada hormoonteraapiat ja hakata „meheks". Samuti aitas see mul muuta „sugu" minu autojuhiloal naisest meheks.
Nüüd näen ma tohutut probleemi selles, kui lihtne see kõik oli. Kui terapeut oleks tegutsenud aeglasemalt ja olnud ettevaatlikum, oleks ta näinud, et ma pole tegelikult "trans".
Aga selleks ajaks olin ma näinud reklaamvideoid. Ma olin veendunud, et minu sugu on see, mis on „vale". Terapeut juhtis mind aga edasi ja suunas mind tundma, et ma vajan just soovahetust.
Sellal julgustasid ka mu sõbrad mind sugu vahetama. „Sa oled kuum tüdruk," ütlesid nad, „sa saad olema ka kuum kutt!". Teised kartsid midagi vastu öelda, sest aasta oli ikkagi 2017. Ma ei kohanud kelleltki vastuseisu.
Tegelikkuses ma loomulikult poiss ei olnud ja vastupidise kuulmine oli viimane asi, mida vajasin. Ma olin lihtsalt ebakindel, sest olin poisilik ja avalikult lesbi.
Minu terapeut ei püüdnud kordagi minuga maha istuda ja mind mõista. Selle asemel küsis ta küsimusi nagu „Millal hakkasid sa sedamoodi tundma?" ja „Miks sa ennast sedamoodi tunned?".
Kordagi ei püüdnud ta vajutada pidureid, et takistada mul "sugu vahetada".
Pettus mis mu armistas
Kui ma olin oma hinnangu kätte saanud, läksin Atlantas arsti juurde ravile, mis osutus mu elu halvimaks.
Arst sisenes ja küsis, kas mul on küsimusi. Ma ütlesin talle, et „olen lihtsalt veidi närvis". Ta küsis „Kas sa ei taha seda teha?", ma ütlesin „Ma tahan," ja ta vastas „Hea küll. Kus on su hinnang?".
Ma andsin talle ümbrikus oma hinnangu, kuid ta ei avanud seda – isegi mitte kontrollimaks, kas see on päris.
Ta ütles „Ma annan sulle retsepti testosterooni jaoks." See üllatas mind – ma arvasin, et ta annab seda mulle ise.
Ma küsisin, „Kas sa ei tee mulle ise süsti?" Seepeale soovitas ta sarkastiliselt, et võiksin sõita kogu tee tagasi Rome'i Georgia osariigis (neli tundi), et saada retsept ja siis tema kontorisse tagasi tulla, et süst saada.
See ei olnud realistlik ja ta teadis seda.
„Aga ma ei tea, kuidas ise endale süsti teha," ütlesin ma.
Ta vastas „Ei ole vale viisi seda teha." Ta ütles, et ma koju läheksin ja ise selle ära õpiksin. Ta soovitas vaadata YouTube'i videot.
Ausalt öelda see hirmutas mind. Esimene ohumärk pidanuks olema, et arstile ei läinud korda, et see oli lihtsalt raha välja petmiseks. Tema mittesekkuv lähenemine andis märku, et ta oli kindel, et ei pea ravi eest vastutama.
Kuid sel hetkel olin veel oma luulus kinni. Ma arvasin, et soovahetus teeb mu „normaalseks".
Kahjuks polnud selline reaalsus see, mis mind ees ootas.
Oma keha hävitamas
Meeshormoonisüstid hakkasid mõjuma, kuid mitte viisil, mida ootasin. Ma hakkasin kaalus juurde võtma. Mu nahk läks järjest enam paiste ja laiguliseks. Mu veri hakkas paksenema.
Arst kontrollis mu vereproove iga kolme kuu tagant ja tegelikult ütles see, et olin nüüd peaaegu suhkruhaige – see oli minu jaoks täiesti uus.
Minu soovahetus-arst soovitas mitte muretseda, aga ma otsustasin küsida arvamust teiselt arstilt. Ta ütles et mu vere paksenemine tekitas mulle riski infaktiks või insuldiks.
Ma tegin seda endale peaaegu aasta. Selle aja jooksul võtsin ma kakskümmend kilo juurde ja olin väga õnnetu. Ükski minu probleemidest, mida lootsin lahendada, polnud lahenenud ja ma olin veel ebakindlam kui enne.
Ma hakkasin tundma kahetsust.
Kahjuks olin ma omadega ummikus: ma olin juba kõigile kuulutanud, et see olen mina. Ma olin muutnud oma sugu ja olin sundinud kõiki enda ümber kaasa mängima ja kutsuma mind minu uue nimega: Jaxson. Tööl pidid mehed leppima sellega, et nende endine naissoost kolleeg kasutab nüüd nendega sama tualetti.
Kõik kõndisid mu ümber nagu kikivarvul. Inimesed läksid kaasa, kartes mis võiks juhtuda, kui nad selle vastu oleksid. (Lõpuks kaevatakse tööandjaid juba selle eest kohtusse.)
Keegi ei saanud mulle öelda, et ma tegin midagi valesti või „Kuule, ärka üles!" Mõned julged inimesed tööl proovisid vaikselt öelda „Oled sa kindel?" või „Kas sa ei peaks järele mõtlema?"
Samal ajal nuttis mu ema iga päev, küsides miks ma endaga nii teen ja süüdistas ennast.
Lõpuks istus mu vanaisa ühel päeval minuga maha, et kõigest rääkida. Ta oli ja jääb ainukeseks inimeseks, kelle arvamusest ma iial hoolin. Pisaratega silmis palus ta mul lõpetada.
Kõik minus tahtis jätkata – mitte seetõttu, et ma seda ise enam tahtnuks, vaid uhkuse pärast. „Mida inimesed arvavad?" mõtlesin ma. Ma olin kõiki kaasa mängima sundinud. Kui ma järsku lõpetaksin, mida ma inimestele ütleksin?
Need küsimused piinasid mind. Ja ometi oli seal minu vanaisa, mees kellest pean üle kõige lugu, pisarad silmis palus ta mul lõpetada. Ma lihtsalt ei saanud öelda talle "ei".
See oli päästev arm. Ma oleksin lasknud sellel ravil ennast pigem tappa, kui tunnistada et olin asja nässu keeranud. Tema sekkumine päästis mu elu.
Seega ma otsustasin pooleli jätta – ja ma tegin seda päeva pealt ilma oma arsti juurde minemata.
Kahjuks ei olnud see nii lihtne.
Enne kui hormoonravi katkestamisest oli möödunud kaks nädalat, algasid jubedad võõrutusnähud. Olin pikali maas, ägisesin, nutsin, oksendasin, suutmata midagi sees hoida ja suutmata midagi süüa.
Olla iga päev haige oli kurnav. Ma käisin kolm korda kiirabis ja pidin läbima kaks uuringut, et teada saada, mis minuga toimumas oli. Minu hormoonid olid tõsiselt paigast ära ja ma olin kohutavalt õnnetu.
Viimasel korral kui kiirabis käisin, olin olnud duši all kui võõrutusnähud hakkasid. Ma helistasin emale, kes pidi sõitma pool tundi, et mind duši alt ära tuua ja haiglasse viia. Ma isegi ei lootnud, et võiksin elusalt kohale jõuda.
Enne kui kiirabiarstid mulle uinutit andsid, anusin ma oma ema, et ta sunniks neid mind haiglasse sisse kirjutama. „Ma suren, kui ma tagasi koju lähen," ütlesin ma.
Nutsime emaga seni kuni ma uinutitest minestasin. Ma arvasin, et ei ela seda üle.
Viimaks – lootus
Pärast nelja pikka, kurnavat kuud, iga päev haige olemist ja 20 kilo kaotust taastus pool-normaalne elu.
Olen nüüd stabiilsem, kuid minu keha kannab sooteraapia arme. Mu hääl on endiselt madal ja ma näen välja väga maskuliinne. Ma olen 1000 dollarit vaesem, ehkki see on vaid murdosa sellest, mida maksis kindlustus.
Ja kuna tolle arsti hinnang ütles, et olen pöördumatult meessoost, on mu autojuhiloal jäädavalt silt „mees". Ma pean minema kohtusse tõestamaks, et olen taas naine.
Ometi olen ma lihtsalt tänulik, et pääsesin sellelt jubedalt teelt elusana ja enne kui minu keha väliselt sandistati.
On hullumeelne, et meie ühiskond laseb noorte inimestega midagi sellist juhtuda. 18-aastaselt ei olnud ma isegi piisavalt vana, et osta alkoholi, kuid olin piisavalt vana, et minna terapeudi juurde ja saada hormoone oma soo muutmiseks.
Nii juhtub ka haavatavate lastega, kes on minust veel nooremad. Täiskasvanud aga vastutust ei võta.
Kui sa nendesse kliinikutesse lähed, ei näe sa tegelikult eriti vanemaid inimesi. Pahaaimamatute vanemate poolt sinna toodud poisid ja tüdrukud mängivad riietumismängu, oodates kohtumist, mis võib rikkuda nende elud.
Ma loodan, et ma pole ainuke, kes selles tõsist probleemi näeb. Meie kultuur on ehitanud kiirtee soovahetuseni, mille tulemuseks on armistatud kehad ja rikutud elud – ja meditsiinikogukond on selles osaline. Ma kohtusin nende arstidega isiklikult ja andsin neile oma raha. Ma võin kinnitada, et nad ei hoolinud.
See on avalik tervishoiukriis, mida meie meedia ja poliitikud täielikult ignoreerivad. Iga päev petetakse järjest enam noori, kellele öeldakse, et lahendus nende ebakindlusele ja identiteediprobleemidele on soovahetus.
See on halvim tee, millele noort inimest viia.
Kuni me midagi ette võtame, kuni meditsiinikogukond seab üles tõhusad piirangud ja täidab oma kohust – ja kuni poliitikud kasvatavad selgroo ja sekkuvad – valmistuge kohtama üha uusi terveks eluks sandistatud noori inimesi.
Mida ma ainsana loodan on, et minu lugu võiks olla hoiatuseks ja hoida mõnda teist noort teismelist õnnetusest ja kahetsusest, mida olen pidanud kogema.
Avaldatud väljaande The Daily Signal loal.
Tõlkis Oto Tuul