Cloward-Piveni strateegia eesmärgiks on sotsialistliku maailmakorra kehtestamine. Suunatud kaosega koormatakse valitsuse bürokraatiaaparaat üle võimatute nõudmistega, mis toob riigis kaasa kriisi ja majanduse kokkuvarisemise, kirjutab Karol Kallas.
Ameerika Ühendriikide uusmarksistidest sotsiaalteadlaste abielupaar Richard Cloward ja Frances Fox Piven mõtlesid 1960ndatel välja lahenduse, kuidas "vaesus" ära kaotada ja viia riik sotsialismi. Sisuliselt on nende "sõda vaesusega" puhul tegemist lahendusega, kus erinevate vaeste ja mustade ässitamise ning koondamisega tekitatakse ühiskonnas suurem kriis, ehk "revolutsiooniline olukord", millele riik on sunnitud reageerima järjest suuremate sotsiaalkulutustega, mis omakorda toob kaasa majandusliku kaose.
Kui Cloward ja Piven rääkisid ühiskonna pahupidi pööramise juures ainult vaestest, siis üpris hõlpsate tehetega võib sellise revolutsioonilise strateegia laiendada kõigile "vähemustele". Seda on ka tehtud. Ühiskonna saab umbe ajada suure asendamisega, vähem või rohkem vasakäärmusliku naisõiguslusega, "soovahetusega", traditsioonilise abielu rüvetamise, kliima "päästmise", äärmuslastest "vabakonna" rünnakrühmlaste ja muu sarnasega.
Nii nagu "sõda vaesusega", nõuab kõikide mainitud vähemuste probleemide lahendamine ühiskonnalt märkimisväärseid ressursse. Suurem osa kolmanda maailma sisserändajatest jääb lääneriikides alati koormaks sotsiaalsüsteemile. "Soovahetaja" on eluks ajaks kallis koorem rahvatervisetööstusele. "Positiivne diskrimineerimine" võimendab muu kurja hulgas Peteri põhimõtet. Traditsiooniline perekond on jõukate, arukate ja tervete inimeste üles kasvatamise üks jõulisemaid lahendusi. "Rohepööre" on pooliku tehnoloogia ja teaduse eiramise tõttu kasutu ning kohutav avaliku raha raiskamine.
Cloward-Piveni strateegia, nagu osutatud revolutsioonilise situatsiooni tekitamise lahendust on hakatud hiljem nimetama, mõneti ehmatavaks omaduseks on asjaolu, et hiljem on asjad enam-vähem nii ka kulgenud. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid terves läänemaailmas ja sama hullumeelsust toob järjest kiireneva hooga maale Eesti ühispartei. Ühe seletusena sellistele arengutele võib siinkohal meenutada 1967. aastal (Lääne) Saksamaal teise revolutsionääri, Rudi Dutschke sõnastatud "suurt marssi läbi institutsioonide".
Kui mõtteharjutusena vaadata, mida teevad "universumi kuningaid" esindavad miljardärid – Sorosed, Gatesid, Bezosed jne –, siis üheselt jääb järgmine mulje: see, ennast maailma ülemklassiks pidav jõuk saab väga hästi aru, et läänemaailma majandussüsteem on nii jätkusuutmatute sotsiaalsüsteemide, kontrollimatu rahatrüki kui palju muuga niivõrd ülekoormatud, et ainukene lahendus on see õhku lasta. Enda positsioonide säilitamise eesmärgil tuleb selline "plahvatus" esile kutsuda ise ja võimalikult kontrollitult. Selleks on vaja korrumpeerunud üleilmastujatest poliitikuid, järjest suuremat kanaema-riiki massisisserännet, rohepööret, ebaõiglaseid ja politiseeritud õigussüsteeme, inimeste tervist hävitavat rahvatervisetööstust ning nii edasi. Ehk siis, lahendusena nähakse üheselt Cloward-Piveni strateegiat.
Ühiskonda tuleb vaestega hirmutada
Nagu satanistidele omane, peavad uue maailmakorra ehitajad oma plaanid avalikult lahti rääkima, mis väidetavalt aitab neil pääseda suuremast karistusest. Vasakäärmuslastest sotsiaalteadlased Cloward ning Piven tegid seda Ameerika Ühendriikide vasakintellektuaalide ja -äärmuslaste häälekandjas The Nation 1966. aasta 2. mail avaldatud programmilises artiklis "Milline on vaeste kaal: strateegia vaesusele lõpu tegemiseks".
Lühidalt on Cloward-Piveni strateegia sisuks suure hulga juhitud kriiside tekitamine või nende suunamine, mis viivad ühiskonna revolutsioonilise olukorrani. Riigi poliitiline süsteem koormatakse üle nõudmistega, mida pole võimalik täita. Selliste, järjest kasvavate nõudmiste rahuldamiseks võtavad riigid laenu ulatuses, mida pole kunagi võimalik tagasi maksta.
1970. aasta 27. septembril ilmunud intervjuus rääkis Cloward New York Timesi ajakirjanikule, et "vaesed inimesed jõuavad elus edasi ainult siis, kui ülejäänud ühiskond neid kardab". Selle asemel, et lasta valitsusel armetute armuandidega vaeseid rahustada, peavad aktivistid nägema vaeva kogu sotsiaalabisüsteemi hävitamise nimel. Cloward-Piveni tegevuskavas nähakse ette:
- Sotsiaalabisüsteemi kokku varisemine toob kaasa poliitilise ja rahanduskriisi, mis hävitab riigi;
- vaesed inimesed hakkavad mässama;
- ainult nii allub ülejäänud ühiskond nende nõudmistele.
Revolutsiooni juhivad aktivistid
Sotsioloogid kirjutavad Nationis:
"Meie eesmärgiks on luua strateegia, mis võimaldab koondada ühte kodanikuõiguste organisatsioonid, vägivallaga (militant) vaesuse vastu võitlevad grupid ja vaesed. Kui selline strateegia võetakse kasutusele, siis saabub poliitiline kriis, mis toob kaasa garanteeritud sissetuleku [kõigile inimestele] ja sedasi teeb lõpu vaesusele."
Ühelt poolt on Cloward-Piveni strateegia tegelikud revolutsioonilised eesmärgid varjatud utopistliku "vaesusele lõpu tegemise" taha. Teiselt poolt tasub tähele panna ja mis on igasugustele progressiusu revolutsioonidele nii omane, siis inimesi, keda väidetavalt kaitstakse – vaeseid –, mainitakse ühiskondliku pöörde tekitamise juures viimasena. Esimesed on "kodanikuühendused" ja Antifa laadsed organisatsioonid.
Sotsioloogide hinnangul on (oli) toona Ameerika Ühendriikides iga sotsiaalabi saaja kohta vähemalt üks inimene, kes vastab sotsiaalabi saamise tingimustele, kuid ei saa seda. Revolutsioonilise olukorra tekitamiseks tuleb kõik puuduses inimesed ässitada võtma ennast arvele sotsiaalabi saajana.
"Suur kanaema" kui revolutsiooni eeltingimus
Marksistid jätkavad:
"Laiaulatuslikud kampaaniad, mille käigus registreeritakse vaesed, kellel on selleks õigus, sotsiaalabi saajate hulka ja aidatakse senistel sotsiaalabi saajatel saada kätte nii palju abiraha, kui neile on vähegi ette nähtud, tooks sotsiaalabi jagavates intsitutsioonides kaasa bürokraatliku katkestuse ja kohalikes omavalitsustes ning osariikide võimuorganites eelarvekriisi. Sellised katkestused tekitavad tõsiseid poliitilisi pingeid ja süvendavad lõhesid suurlinnade demokraatide koalitsioonis mille moodustavad seni veel alles jäänud valge keskklass, töölisklassi valged rahvusgrupid ja üha kasvav hulk vähemuste vaeseid. Selleks, et see koalitsioon oma võimu ei kaotaks, on demokraatide valitsus sunnitud leidma vaesusele föderaalse lahenduse, mis käiks üle omavalitsuste läbikukkunud sotsiaalabi süsteemidest ja leiaks lahenduse kohalikele klassi- ja rassivastuoludele ning kohalike omavalitsuste sissetulekute dilemmadele. Lõhkudes seespoolt ära kohalikud bürokraatlikud praktikad, millega kaasneb raev avaliku sostiaalhoolekande põhjustatud vaesuse pärast ja seniste [sotsiaalsüsteemi] rahastamise kokkulepete katkestamisega, on võimalik tekitada võimsad jõud, mis viivad üleriigiliste oluliste majandusreformideni."
Lühemalt: kui aktivistide juhtimisel koondada kokku kõik vaesed ja vähemused ning nõuda neile võimalikult palju sotsiaalabi, siis ükski osariigi- ega omavalitsus pole võimeline seda koormat kandma. Kui sotsiaalabi-vaesusele lisada veel klassi- ja rassivastuolud, siis on võimalik tekitada olukord, mille abil saab muuta riigi majandussüsteemi.
Ajupesu kui revolutsiooni eeltingimus
Kuidas tekitada olukord, et vaesed ja eriti mustad inimesed läheksid sotsiaalabi nõudma? Clowardi ja Piveni sõnul tuleb selleks korraldada ulatuslik inimeste ajupesukampaania. Nad kirjutavad:
"Teadmatust sotsiaalabi saamise õiguste kohta saab rünnata ulatusliku koolituskampaania brošüüridega, mis kirjeldavad sotsiaalabi võimalusi, mida inimesed saavad taotleda, selges ja lihtsas keeles ning utsitavad neid taotlema nii palju sotsiaalabi kui neil vähegi on võimalik. Selliseid brošüüre tuleb jagada ukselt-uksele üüri- ja sotsiaalkorterite elamutes. Samuti tuleb neid jagada poodides, koolides, kirikutes ja kogukonnakeskuses. Ajalehtedes ja raadios tuleb avaldada reklaame. Kaasama peab agulite kogukonna-, religioossete, seltsingute ning poliitiliste ühenduste juhte, et need utsitaksid inimesi, kellel on õigus saada sotsiaalabi, seda taotlema. Tõik, et kampaania eesmärgiks on inimeste teavitamine nende õigustest valitsuse sotsiaalprogrammide abile, teeb sellest kodanikuhariduse projekti ja tagab sellele suurema õiguspärasuse."
Selle lõigu ettepanekut võiks näiteks võrrelda tänase utopistliku rohepöörde propagandaga…
Aktivistidel tuleb sotsiaalteadlaste sõnul vaeseid sotsiaalabi taotlejaid vajadusel toetada õigusabiga ja sotsiaalabist keeldumised viia kohtusse.
Taas, rohepööret viiakse lääneriikides täna läbi kohtusunniga.
Kõigest eelnevast sotsiaalteadlaste sõnul tõenäoliselt ei aita, milleks:
"Teavitustööd peab täiendama organiseeritud meeleavalduste korraldamine, millega luuakse sõjakas keskkond, millega saadakse jagu halvustavatest ja halvavatest suhtumistest, mida paljud vaesed inimesed omavad "sotsiaaltoetuste peal elamise" suhtes. Kui luuakse selline ühiskondlik kliima, siis palju enam vaeseid inimesi hakkavad enda eest seisma [sotsiaalabi nõudma] ja ei vaja enam nii palju aktivistide abi."
Kui sedasi loodud kriis võtab suuremad mõõtmed, siis tuleb käivitada reklaamikampaania laiema avalikkuse teavitamiseks ja progressiusku keeramiseks, mille sisuks oleks väide, et kogu süsteem on äärmiselt kasutu ning ebaõiglane.
Kõiki selliseid arenguid varjatakse loosungite taha "sotsiaalabi õigused" (welfare rights) ja "sõda vaesusega" (war against poverty) ehk nõndanimetatud "vaesuse kaotamine" oleks nagu osa kodanike põhiõigusest. "Vaesust" saab "kaotada" ainult "sissetulekute ümberjagamise" kaudu ehk palka saavate ja jõukamate inimeste suurema maksustamisega.
Demokraatiast pole revolutsiooni korraldamisel kasu ja sotsiaalabi on uue maailmakorra kütus
Cloward ja Piven ütlevad otse välja, et nende kavandatud strateegia eesmärgiks on kriisi tekitamine, millele poliitikud on sunnitud reageerima:
"Tavaliselt arvatakse, et suuremad seadusandlikud muutused viiakse läbi normikohaste valimisprotsesside kaudu. Inimesed kipuvad jätma tähelepanuta, millist rolli mängivad kriisid seadusandlike muutuste tekitamises. Osaliselt on see nii, kuna puudub teoreetiline raamistik, mille alusel oleks võimalik mõista suurte katkestuste mõju.
Kriisi all me mõtleme avalikult nähtavaid katkestusi teatud institutsionaalsetes valdkondades. Kriis võib juhtuda iseenesest (nn mässud) või ka meeleavalduste taktikate kasutamise kaudu. Sedasi kas luuakse institutsionaalne katkestus või tuuakse seni tähelepanuta jäänud katkestus avalikkuse tähelepanu keskmesse. Avalik rahulolematus muudab poliitikud haavatavaks, mis sunnib juhtpoliitikuid kriisi leevendamise nimel tegutsema. Kuna kriis tavaliselt loob või avalikustab vastuolud, siis see võib tekitada ka lõhesid poliitilises üksmeeles, mida poliitikud üldiselt üritavad ära hoida."
Pikema artikli lõpus kirjeldavad Cloward ja Piven, kui oluline on ühiskonna ümberkorraldamise juures mustade "kaasamine".
"Inimestel, kes otsivad uusi lahendusi, kuidas kaasata musti poliitiliselt, tuleb pidada meeles, et avalik [abi]raha on alati kütus linnade madala sissetulekuga inimeste poliitilistele organisatsioonidele. Kui aktivistid suudavad hankida geto-massidele miljon dollarit sotsiaalabi, siis on igati mõistuspärane oodata, et need massid on oma heategijatele lojaalsed. Vähemalt nii on alati juhtunud minevikus."
Konservatiivne teabeportaal "Discover the Networks" kirjutab Cloward-Piveni strateegia kohta:
"Cloward-Piveni strateegia on näide lahendusest, mida üldiselt kutsutakse "Trooja hobuste algatusteks". Need on massiliikumised, mille väline eesmärk paistab olevat abi pakkuma materiaalselt kurnatud inimestele, kuid mille tegelik tagamõte on teha vaestest revolutsiooni sõdurid. Vaesed inimesed mobiliseeritakse massina eesmärgil koormata valitsusinstitutsioonid üle nõudmistega, mis käivad neile üle jõu. Cloward ja Piven arvestasid välja, et nende soovitatud nõudmiste vool teeb lõpu eelarvetasakaalule ja loobib bürokraatiamasinale kaikaid kodaratesse selle seiskumiseni, mis kõik kokku toob kaasa süsteemi kokkukukkumise. Sellise ühiskonna lagunemisega käivad kaasas hirm, märatsemine, vägivald ja majanduse hävimine. Nii luuakse täiuslikud eeltingimused äärmuslikele süsteemsetele muutustele. Selline on teooria."