Ameerika Ühendriikide Donald Trumpi valitsuse sõnumites, kui üldse, on väga vähe midagi juhuslikku. Valge Maja üllitatud pingviinipiltidesse võiks suhtuda tõsiselt, leiab Karol Kallas.
Valge Maja üllitas 23. jaanuaril ühismeedias pildi, millel on kujutatud koos pingviiniga lumes mägede suunas kõndivat Donald Trumpi ja pildiallkirjaks on "Emba pingviini".
Kuna pildilt leiab Gröönimaa lipu, siis rääkivate peade ja asjaarmastajate hulgas on tekkinud elav arutelu, mille võib võtta kokku, et Trump ikka päris hästi ei saa aru, mida ta teeb ja tahab.
Kuna pingviinid elavad, vähemalt seni veel, ainult lõunapoolkeral.
Valge Maja ühismeedia postitused vaadatakse enne avaldamist mitme inimese poolt põhjalikult üle ja pole võimalustki, et selline "viga", kui teema ainult Gröönimaad puudutaks, läbi läheks.
Koos pingviiniga jalutab lühikeses tehisaru videos dramaatilise muusika saatel mägede suunas terviseminister Robert F. Kennedy Jr ja kiri pildil kutsub käima mööda tervislikkumat rada.
Sõjaministeeriumi üks strateegilise kommunikatsiooni kontoritest väidab, et kõikide väeliikide sõdurid peaksid pingviinid omaks võtma.
Sisejulgeoleku ministeerium avaldas video, milles on kokku lõigatud pingviinide sihikindel käitumine ja ministeeriumi viimase aja saavutused. Pildiallkirjas on "Ameerika Ühendriikide elanikud on alati teadnud, miks".
Haridusministeerium kutsub üles pingviine õpetama.
Üks Ühendriikide tehnoloogiasektori mõjuisikutest Marc Andreessen arvab, et pingviinikampaania on millegi katsetus.
Pingviini video pärineb Werner Herzogi 2007. aasta dokumentaalfilmist "Antarktika – kohtumised maailma lõpus".
Iga minutiga laetakse ühismeediasse pingviinide embamise- ja teemalisi kunstmõistuse videosid juurde. Kasutaja Gritcult, kes on seotud iduettevõtete maailmaga, on teinud ühe sellise ja kirjutanud juurde: "Kuni surmani on iga kaotus psühholoogiline."
Pingviini teema on lisaks üles võtnud Euroopa päris konservatiivid ja viisakas sakslane tõlgendab esimeses järjekorras teemat läbi faustliku prisma. "Faustlik" tähendab üldjuhul Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia "Faust" peategelase järele inimest/teemat, kes/mis meenutab õpetlast Faustust rahuldamatu püüdluse poolest selle maailma teadmiste ja võimu järele, mille nimel tuuakse isegi ohvriks vaimsed väärtused ning surematu hing. Kõnealusel puhul on piirdutud sihikindluse võrdkujuga.
"Faustlik pingviin" levib hetkel viirusena ühismeedias. Stseen on pärit Werner Herzogi dokumentaalfilmist "Kohtumised maailma lõpus". Selles näidatakse, kuidas üks pingviin lahkub oma grupist ja marsib sihikindlalt sisemaale, eemale merest, külmade mägede laotuse suunas. Kaadri lõpus küsib Herzog oma tuntud häälel: "Aga miks?"
See pingviin tähendab enamat kui ainult bioloogilist mõistatust. Ta kujutab eksistentsiaalset mässu looduse korra, otstarbekuse ja pelgalt ellujäämise vastu. Ajendatuna sisemisest tungist, järgib ta oma teed otsustavalt, tegemata selle juures järelandmisi isegi kui see teekond on tema viimane.
See on täpselt põhjus, mis antud kujund puudutab nii paljusid inimesi. See sümboliseerib tahet, mis ei kooguta; julgust järgida oma rada, seda vastupanu kiuste, ilma [õnnestumise] tagatiseta. See on vaikne, kuid sügavalt inimlik vabaduse inimlik vorm.
See tunne, see mäss, osutatud sümbol puudutab paljude inimeste sügavamaid hingekeeli. Sest meiegi järgime oma rada – otsustavalt, järeleandmatult, kõigest hoolimata. Unistuste Euroopa nimel."
Üks võimalus on tõepoolest, et Trumpi valitsuse ajuväänajad näevad pingviinis ülima vastupidavuse (kõne)kujundit, pingviin on lisaks ilus lind ja sellega võiks teema lõpetatuks lugeda.
Siiski ei pruugi asi olla nii ühene ja lihtne.
Päris täpselt pole veel teada, millega Gröönimaa ümber möllanud avalike suhete torm lõpeb, kuid paistab, et Ameerika Ühendriigid said oma tahtmise ja eurooplased maksavad selle avantüüri veel lisaks mingis osas kinni. Kuni Davose sabatini peeti Trumpi Gröönimaa juttu korporatistliku nomenklatuuri ja -meedia poolt ogaraks.
Kui jälgida tänase Ameerika Ühendriikide valitsuse tegemiste mustreid, siis juhuslikku leiab nende juurest väga vähe. Vastupidavuse võrdkujuks leiaks sadu paremaid metafoore, mille põhjal saaks joonistada märksa uhkemaid pilte.
Võib-olla on teemaks Antarktika?
Hetkel, tõenäoliselt, elab maailm üle maailmapoliitika paradigmade muutuseid ja esimene järeldus, mille võib teha, on: "ajaloo lõpp" on lõpetatud projekt ja vanad head ajad on tagasi. Pigem pole "vanad head ajad" kunagi lõppenudki. Inimesed on olemuselt täpselt samasugused kui ürgajal elik impeeriumite ajastutel. Peale Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lagunemist sepitseti täiesti tavalisi maailma hõlvamise plaane, mille õigustamiseks aeti hoi polloi'ile kohutaval hulgal tavapäraselt arulagedat juttu. (Liberaalne maailmakord on parim võimalikest vms.)
Antarktika pole ühegi riigi valduses ja selle haldust reguleerib 1959. aastal sõlmitud Antarktika leping, mille kohaselt saab mandril toimetada ainult rahumeelsetel eesmärkidel.
Kui vaadata siinkohal ÜRO süsteemi, siis rahvusvahelised kokkulepped kujutavad üldjuhul, mõõtes nähtumust "mis vilju puud kannavad" tähendamissõnaga, pigem midagi kurja vandenõu laadset kui maailma rahvaste ühise hüve teenimist. Nii võib eeldada, et nagu ÜRO ja igasuguste teiste rahvusvaheliste koostöölepingute-institutsioonide puhul, on Antarktika lepingu kirjatäht järgimiseks ainult vaestele, nõrkadele ja maailmapoliitikas mitte väga hästi orienteeruvate elik oma rahva maha müünud riikide valitsustele. Kollektiivne lääs süüdistab lepingu vaimu jalge alla tallamises Venemaad ja Hiina Rahvavabariiki, teistel riikidel võivad küsimusi tekitada Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa tegemised.
Rand Corporationi kolm süvariigi riigiintellektuaali osutasid võimalikele arengutele 2022. aastal kirjutatud kommentaaris: "Arktika haldus tekitab muret. Antarktika võib olla järgmine."
Pealispinnal, nagu Gröönimaa puhul, paistab teema olevat lihtne: Antarktikas on suurel hulgal maavarasid, maailma suurimad magevee- ja Lõuna-Jäämeres ujuvad ringi maailma suurimad kalavarud.
Kuid samuti kehtivad Antarktika kohta tõigad:
- manner on üks geopoliitiline kontrollsõlmedest,
- manner on üks tähtsamaid Maa- ja kosmoseteaduste tegemise piirkondi,
- suurvõimude vahel toimub jälle suurem "maadejagamine",
- kõrvale ei saa jätta võimalust, et kui läheb suuremaks paugutamiseks, on Antarktika Maal kõige turvalisem manner.
Lisaks võib üht-teist põevat olla kirjas Richard E. Byrdi eskpeditsiooni Operation Highjump (operatsioon kõrgushüpe) ja selle järgnenud Operation Deep Freeze (operatsioon sügavkülmutamine) avalikustamata materjalides.
"Pingviin ei vaeva ennast nende inimeste arvamustega, kes pole võimelised millestki aru saama.," kommenteerib Ühendriikide valitsus puhkenud arutelu.
"Pingviinist" on mõne päevaga saanud ühimeedias tohutu ulatusega kampaania ja enamasti seostatakse seda siiani inimeste hingeelu saatvate kas siis helgemate elik tumedamate nähtumustega. ("Kekius Maximust" peetakse Elon Muski kontoks.)
Mitte keegi tõenäoliselt ei tea, mis toimub Donald Trumpi peas. Küll aga on üheselt selge, et Ameerika Ühendriikide valitsus kasutab üpris jõhkral ja loomingulisel viisil läbi aegade ennast tõestanud võimulahendust divide et impera. Kuhu sobitub nii diktaatoritele mee moka peale määrimine kui eelmise maailmakorra korporatistlike isandate poolt ametisse seatud lääneriikide progressiusuhulludel võimuritel vaiba alt ära tõmbamine. Nagu ka kõige lihtsam segaduse külvamine.