Enne Ameerika Ühendriikide paleepööret 2024. aasta novembris võis läänemaailma võimukorraldust pea üheselt nimetada korporatismiks. Süvariik ja ühispartei, seda nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas, üritavad võimu kas taastada elik säilitada aktivist-kohtunike toel, kirjutab Karol Kallas.
Ameerika Ühendriikide tänase põhiseadusliku kriisi algus on asjaolus, et progressiusuline ühispartei (peamiselt demokraadid, keda toetavad vabariiklased ainult nime poolest (RINO)) ja süvariik on aastakümneid määranud ametisse vasakaktivistidest erineva taseme kohtunikke. Kohtude ideoloogiline anastamine on järjekindlalt ellu viidud programm, milles on väga olulisel kohal ringkonnakohtunikud.
Niisuguseid kõrgema taseme kohtunikke on 2025. aasta jaanuari seisuga Ameerika Ühendriikides 677, kellest omakorda on demokraatidest presidentide Barack Obama ja Joe Bideni ajal ametisse nimetanud 570. Viimaste seast leiab ka pisut tasakaalukamaid tegelasi, kuid paljud neist on võtnud endale õiguse anda kõikehõlmavaid korraldusi ja kehtestada tõkendeid, mis kehtivad üle riigi. Millele peaksid nende arust teiste hulgas alluma nii seadusandlik võim kui president. Sellist õigust küll Ühendriikide seadustes kirjas pole, kuid praktikas on see tänu süvariigile ja ühisparteile nii välja kujunenud.
See on kaasa toonud olukorra, kus Demokraatliku Partei ja süvariigi ühine võimumasin – valitsusväliste organisatsioonide, advokaadibüroode, poliitiliste rakkerühmade (PAC) vms kujul – otsib juhul, kui sellele mõni seadus, presidendi korraldus või muu poliitiline tegevus ei meeldi, mõne korrumpeerunud elik pahempoolsema maailmavaatega ringkonnakohtuniku, selgitab sellele, kuidas "asjad" peaksid käima ja viimane langetab nõutud tervet riiki puudutava otsuse. Mõnel juhul on isegi selgunud, et hagejad kirjutavad kohtunikule otsuse mingil kujul ette. Pikemalt kirjeldab probleemi erusõjaväelane ja pikka aega advokaadina leiba teeninud poliitikavaatleja Kurt Schlichter.
Selline süsteem on täiusliku kuju saanud nii Euroopa Liidus kui suuremas osas selle liiduvabariikides, sealhulgas Eestis. Nii Euroopa Kohtus kui Euroopa Inimõiguste Kohtus on sisuliselt võimatu, et päris konservatiivid saaksid sinna millegi konservatiivse pärast vaidlema minnes õiguse.
Mõlemat kohut on aastakümneid mehitatud kuulekate korporatistliku maailmakorra käsutäitjatega ja vähemalt kolmandik Inimõiguste Kohtu kohtunikest on mingil viisil seotud Avatud Ühiskonna Sihtasutuste MTÜ-tööstusega. Euroopa Kohus ei langeta ühtegi otsust, mis aitaks tõrjuda maailma kliima käest ära päästmise hullusest ajendatud poliitikaid ja näiteks kiideti tegevusetusega hiljuti heaks Rumeenias toimuv demokraatia pilastamine, kui ei võetud arutlusele Călin Georgescu valimiste tühistamist vastustavat kaebust.
Eestis on asjad sama hästi. Covidi aja režiim oli kõige jõhkram inimõiguste rikkumine, mis peale 1991. aastat on Maarjamaal aset leidnud. Eesti põhiseaduse kohaselt on valimised ühetaolised ja toimuvad ühel päeval. Kuid kui isegi mõni alama astme kohtunik langetab mõne tervest mõistusest ja päris õigusest lähtuva otsuse, siis riigikohus leiab, et valitsusel oli õigus Covidi ajal inimesi piinata ning e- ja paberhääled on jube ühetaolised.
Samuti tõestab tõika, et Euroopa Liidu korporatismis on kõik kolm (koos meediaga neli) võimuharu üks (fasces) "õigusriigi põhimõtete eiramise" teemaline kisa, mis läheb lahti iga kord kui mõnes liiduvabariigis kogemata ametisse saanud päris konservatiivne valitsus võtab suhu sõna "kohtureform". Nii nagu Ameerika Ühendriikide aktivist-kohtunikud, arvavad Euroopa kõrgemad kohtunik-ativistid, et lõplik õigus millegi kohta midagi arvata on ainult nende pärusmaa. Demokraatia on nõrkadele.
Kui arvestada, et kõigi seaduste aluseks on loomuõigus ning inimeste- ja looduvaenulikule ideoloogiale toetuval kohtupidamisel pole õigusriigiga midagi pistmist, siis Euroopa Liidu tulevik on äärmiselt tume. Pehmelt öeldes. Seda juhul kui ei suudeta seaduseid kellegi käsu peale tõlgendavad aktivist kohtunikud asendada päriselt õigust mõistvate kohtunikega.