Euroopa Liidu ja liiduvabariik Eesti üheks olemise alustalaks on väidetavalt "õigusriigi põhimõtted". Mis elukas on õigusriik, mis reeglite järele see elab ja kuidas avaldub, küsib Karol Kallas.
Euroopa Komisjonil on enda äraspidiselt eeterlik, pea kõigest maisest lahutatud nägemus "õigusriigi põhimõtete" kohta.
Võimu, alates suurtest rahvusvahelistest institutsioonidest kuni valitsusväliste organisatsioonide juhtkondade ja külanõukogudeni, üheks valemiks on alati, et "kõik" kas tilgub elik voolab ülevalt alla. Mis puudutab samuti suhtmist "õigusesse". Kuivõrd selle maailma vägevad on suures osas kas satanistid, pedofiilid elik narkomaanid või kõike korraga, siis võib lisada, et võimu ja õigusriigi "asjadega" on "nii nagu ülal, nii ka all".
Õigusriigi üheks vältimatuks tugisambaks on võimurid ja kohtunikud, kes pole moraalsed närakad.
Kellel on alles vähemalt mingisugunegi au ja südametunnistus.
Poliitikud, kes järjepidevalt inimestele ei valeta ja kelle jaoks poliitika pole esimeses järjekorras rikastumise, oma madalate tungide rahuldamise ja hullumeelse ideoloogia kehtestamise vahend.
Kohtunikud, kes loevad põhiseadusest, et valimised toimuvad ühel päeval ja on ühetaolised ning otsustavad, et hääletada ei tohi mitu nädalat ja mitmel, sealhulgas kontrollimatul, viisil.
Kuid kõige oleva väärastamine ja sinna juurde rumala jutu ajamine ongi eesmärk, sest uue maailmakorra saab ehitada ainult vana varemetele ning korporatistliku ühispartei tooted, nagu Barack Obama, Ursula von der Leyen, Kaja Kallas elik Kristen Michal on rusude tekitamisega üpris hästi hakkama saanud.
Sealhulgas kohtunikud, keda osutatud toodete poolt määratakse kõrgematesse kohtutesse.
Vastates pealkirjas esitatud küsimusele, siis õigusriik elab päris põhimõtete; päris, tegelikkusele vastavate väärtuste ja loomuõigusele toetuvate seaduste najal. Mida viivad ellu poliitikud, ametnikud, prokurörid ja kohtunikud, kelle jaoks pole "õigusriigi põhimõtted" sõnakõlks, mis kõlbab ainult normaalsete inimeste ahistamiseks.